Nulltolerantsi ehk täieliku sallimatuse nõudmine on normaalse demokraatia seisukohast on väga kahjulik ja ohtlik. Kui sellega liidetakse veel teatud kummipaelana venivad mõisted, näiteks rassism, tähendab see hüvastijättu normaalsele läänemaise vabadusega, mis on olnud ja peab edaspidigi jääma meie tsivilisatsiooni nurgakiviks, kirjutab emeriitprofessor Timo Vihavainen.
Alatasa meenub mulle inimsoo sugulus ahviga, ehkki ma mõistan, et mõnele võib selline mõte tunduda inimvihkajaliku ja ärritavana. Pean siinkohal silmas soodumust matkida üksikult või koguni grupiviisiliselt indiviidi, kes on mingil põhjusel sellise eeskuju rolli ära teeninud.
Mäletan, kuidas Stockholmi vabaõhumuuseumis ja loomaaias Skansenis sattusin kord ühte ruumi, kus hüppasid leemurid, ja ühel hetkel kalpsasid kümmekond olendit ühte punti kokku ja kõik võtsid täpselt ühesuguse poosi. See meenutas mulle meie meediakanalite käitumist ning pani tahtmatult naeratama ja võimalik, et naersin ka veidi häälekamalt kui viisakas. Ometigi on tegemist väga tõsise teemaga.
New Yorgis võttis mõned aastad tagasi üks tarmukas linnapea kasutusele termini nulltolerants, maakeeles kõlaks see "täielik sallimatus". Sellest innustusid koheselt need, kes peavad New Yorki ideaalpildiks ja loevad ajalehtede kultuurilehekülgi. Oli ka millest innustuda: mõiste on nii primitiivne, ärplev ja mõistusevastane, et see avaldas kindlasti mõju kõigile, kellel on loomuses vähemalt üks nendest omadustest. Nulltolerants huligaansusele on olnud enamal või vähemal määral tähendusrikas tunnuslause või isegi põhimõte. Iga grafiti, iga tänavale heidetud koni ja kõrvalise mööduja häirimine on väärt tegelemist. Samas on selge, et selliste meetoditega ei suudeta puhastada selle suurlinna räpaseid eeslinnu ega teha viletsatest kvartalitest midagi muud kui seda, mida teevad nendega sealsed elanikud.
Igatahes linn sai puhtamaks ja kuritegevuse statistikagi paranes toredasti. Oli ka mille arvelt terveneda. Ega sellest kohast saagi kunagi 1980ndate aastate Helsingit, aga olukorra paranemine on alati positiivne.
Ometigi – kui viitsime kas või veidigi mõelda selle mõiste enese üle, ehk siis tingimusteta sallimatusele, mõistame peagi, et selle kasutus on tähendusrikas vaid teatud ja sageli täpselt määratletud kontekstis.
Tunnimees valvepostil on just sellise ameti kandja, kus mõistuse kasutamine on keelatud. Inimeste lubamine valvepostist läbi võib teoks saada vaid teatud tingimustel ja tunnimehel ei ole õigus neid muuta. Tegemist on siis kas "jah" või "ei" olukorraga. Kui nõutavat isikuttõendavat dokumenti ei ole esitada, ei või seda asendada ühegi vabandusega. Sellisel juhul on tegemist nulltolerantsiga selle õiges kohas.
Kui aga sama põhimõtet rakendatakse näiteks kiiruseületamise puhul, sünnib tahes tahtmata meelevaldsust ja meeletust. Sellest hoolimata, et kiiruseületamine on vaieldamatult määratletav ja fikseeritav. Nõuda kiiruseületajate karistamise puhul tingimusteta nulltolerantsi, võtmata arvesse ühtegi leevendavat või raskendavat asjaolu, oleks mõttetu ja osutaks ka autoritaarsele loomusele.
Päris absurdseks muutub asi siis, kui nulltolerantsi ehk tingimusteta sallimatust hakatakse kohaldame sellise ilmingu puhul kui rassism. Nimelt näib rassism olevat mitmetasemeline ja mitmemeelne mõiste, mida pealegi üritatakse üksteise võidu määratleda ülimalt erinevate kriteeriumitega.
Rassismiks võib pidada poliitikat, mis suhtub inimestesse erinevalt selle põhjal, millist rassi nad esindavad. Teame sellest ilmingust hästi tänu Ühendriikide ajaloole. Soome seadus või poliitilised otsused ei ole kunagi eristanud inimesi üksteisest – seega on kogu selle teema importimine meile (ja Eestisse – tlk) juba iseenesest väga kummaline. Rass iseeneses on mõningate uurijate meelest tarbetu mõiste. Sellist ei olevat olemaski, ehkki inimesed võivad nii erinevad välja paista. Selline, niinimetatud ontoloogiline tase on siin tegelikult vaevalt oluline.
Nii palju kui mina olen tähele pannud, ei viidata sõnaga "rassism" sugugi mitte poliitikale, vaid inimeste arusaamistele ja isegi tunnetele, mis puudutavad selliseid ühiskonnapoliitiliselt esmatähtsaid küsimusi nagu immigratsioonipoliitika või varjupaigaõigus. Sageli lausa tundub, et rassismiks peetakse sedagi, kui neid kahte küsimust keeldutakse nägemast sünonüümidena ehk ühe ja sama asjana.
Konkreetseid näiteid arvamuse tasemel olevast rassismist võib muidugi netist leida. Kas siis selles maailmas on puudust erinevatest arvamustest? Igas õigusriigis on igaühel õigus oma isiklikule arvamusele. Ametnikel tasub aga olla valvel, et planeeritavate kuritegude kahtluse puhul oldaks kindlad, millise aktiivsusega on tegemist. Kuritegevust ei võida õigusriigis lubada. Kui aga juba ette, a priori, kuulutatakse kuritegelikeks mõned arvamused ja koguni nõutakse nende puhul tingimusteta mittetolerantsi, ollakse sattunud õige libedale pinnasele. Võime näha, kuidas päris mitmed "antirassistid" sildistavad kergekäeliselt rassistlikeks kõik nende poolt vihatu ja venitavad rassismi mõistet lõpmatult. Olin väga imestunud lugedes, millised tsitaadid tuntud põlissoomlasest poliitiku Halla-aho blogist said väidetava rassistlikkuse tõttu suure avaliku hukkamõistu osalisteks. Kirjaoskaja inimene ei leidnud neist midagi rassistlikku. Oligi nii, et see väidetav rassism leidus vastava lugeja enese peast.
Võibolla ei ole mul siiski õigus? Võibolla Halla-aho esindabki kõike vastikut ja hukkamõistetavat, millele vastuhakkamine on iga positiivse ja tundliku inimese kohus?
Sellest hoolimata on nulltolerantsi nõudmine selles asjas tõendiks mõistuslikust alamõõdulisusest. Minu arvates kujutab see endast totalitaarset loomust, mis normaalse demokraatia seisukohast on väga kahjulik ja ohtlik. Demokraatias on täieliku sallimatuse nõudmine demagoogiline. Kui sellega liidetakse veel sellised kummipaelana venivad mõisted nagu rassism, tähendab see hüvastijättu normaalse läänemaisele vabadusega, mis on olnud ja peab edaspidigi jääma meie tsivilisatsiooni nurgakiviks.
Tõlkinud Roland Tõnisson