KOLUMN ⟩ Malle Pärn: armsale Eestile mõeldes, siira tänu ja suure murega
Kuhu me oleme jõudnud, küsib Malle Pärn Objektiivi kolumnis.
Kuhu me oleme jõudnud, küsib Malle Pärn Objektiivi kolumnis.
Aastal 2024 on Eesti Vabariigi etendamine ja iseseisva riigi valitsuse mängimine Otto Tiefi ja tema valitsuse liikmete mälestuse üle irvitamine.
Maria Joanna Madise kirjutab, et alates valikabordi seadustamisest 1956.
Tänapäeva Viktor Kingissepad ei reduta konspiratiivkorteri põranda all, vaid istuvad valitsuses ja viivad oma revolutsiooni ellu võimupositsioonilt.
Eestis võimule upitatud jõud lammutavad seestunud zombidena igal tasandil ja igas sfääris ühiskonna tasakaalu ja sidusust ning tõukavad meid konflikti, millel on potentsiaali viia nii vabaduse kui omariikluse hävinguni.
Eesti rahvusriigi seisukohalt on riiklik Ukraina-kultus ketserlus, konkureeriv usuvool või ideoloogia, mis ei sobi kokku meie rahvusriigi eesmärkidega.
"Me peame julgema öelda, et me oleme eestlased ja me talitame oma kodus täpselt nii, nagu me tahame," tõdeb teoloog, ajaloofilosoof ja vaimulik Einar Laigna vabariigi aastapäeva mõtiskluses Objektiivile.
Viimaste aastate jooksul on võimu omavate institutsioonide kohad täidetud selliste riigiteenistujate ja ametnikega, kellele on nende amoraalsus ja pahelisus näkku kirjutatud.
Kuidas taastada inimeste usaldus tänase Eesti poliitilise süsteemi vastu?
Eesti riigi ja tema kodanike käekäik Reformierakonna valitsemise all meenutab muinasjuttu Punamütsikesest, kes avastab, et armsa vanaema asemel on suurte kiskjakäppade, koletu suu ja jõllis silmadega ablas elukas, kes püüab teda alla neelata.