KOLUMN ⟩ Jüri Kotšinev: hiir hüppas, kass kargas
Hüppajate saatus on olla ootel ja loota, et uued isandad uutes erakondades märkavad ja hindavad ülekargajate innukust ja truudust uutele erakondadele, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Hüppajate saatus on olla ootel ja loota, et uued isandad uutes erakondades märkavad ja hindavad ülekargajate innukust ja truudust uutele erakondadele, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Kui võtta selle pähklipureja lõugadega ja rändrohutirtsuparve haardega kahjuri tegevust peaministrina lühidalt kokku, siis mahub see vast lausesse: „Peale mind tulgu või veeuputus," kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Sõjaajaloolase ja literaadi Jüri Kotšinevi hinnangul on Objektiivi Eesti meediamaastikule väga vaja ning seepärast kutsub ta üles kõiki lugejaid portaali tegevust toetama.
Probleem ei seisne selles, et Euroopa Parlamenti sõidavad need, keda sinna valiti, vaid selles, et praegune valitsuskoalitsioon jääb siia.
Valides praegu Martin Helmet, valin ma ühte EKRE asutajatest ja elus hoidjatest ning näitan sellega oma usaldust EKRE enda valikule panna Martin Helme oma erakonna kandidaatide nimekirjas esikohale Euroopa parlamendi saabuvatel valimistel, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
„Mina olen peaminister" läks Võru rahva ette laiama, aga jättis arvestamata, et lõunaeestlased on otsekohesed ja julged inimesed ning et niisama, ainult kohale sõitmise eest ja tühja kraaksumise pärast nad kedagi ülistama ei hakka, kirjutab Jüri Kotšinev.
Oma meeleolu tõstmiseks ja rahvale lohutuseks meenutagem aastat 1974, kus vana, hea Euroopa oli veel selline, nagu ta oli.
Objektiivi raadiostuudios arutlevad õpetajate streigi teemal sõjaajaloolane Jüri Kotšinev ja Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi.
Kohalike kodanike kukil on koha sisse võtnud sinna roninud kamp parasiite ja kaabakaid.
See, mis toimub praegu Venemaal on paljastanud selle maa ajaloo ja rahva vaimuelu põhjast, ajaloo hämarusest üles kerkinud telje, milleks on nomaadidelt üle võetud püsimatuse ja paiksuse puudumine koos tarvidusega pidevalt kuhugi liikuda ja midagi vallutada, samal ajal kui oma siseriigis valitseb korralagedus ja viletsus, kirjutab Jüri Kotšinev.