Juhtkirjas tuleb juttu paradoksaalsest tõsiasjast, et oma kristlikku minevikku vihkavad valgustatud eurooplased on avanud ukse tulnukatele, kes peavad endid kõrgeima religiooni kandjateks ja kes ei tule siia üldsegi selleks, et sealiha õgivate hedonistlike uskmatute kultuuri rikastada.
Tartu Luterliku Peetri Kooli direktor Tarvo Siilaberg kirjutab, et konservatism pole tagurlikkus, vaid püsivus.
Kert Urmas Raudvere juhib alljärgnevas artiklis tähelepanu sellele, et kuigi progressiivsust seostatakse tihti liberaalse hoiakuga, kasvas liberalism välja individualismist ning on alati olnud seotud üksikisiku ja tema õigustega, samas kui progressivism on oma olemuselt sügavalt kollektivistlik ja mitteliberaalne ideoloogia, mis võitleb oma järgijate arvates rõhumise ja ebaõiglusega.
Kultuurikriitik Mihkel Kunnus tõdeb, et viimasel ajal on liberaalne hoiak Eesti ühiskonnas mandunud "õige ägedaks ideoloogiatööks", ja kirjutab, et liberaalne riik peaks tagama õiguse eksisteerida kõigile erinevate vaadete ja uskumustega rühmadele – natsidest sooanarhistideni –, sest liberalismi alternatiiviks on olukord, kus "üks mitteliberaalne huvigrupp saab kõige tugevamaks ja hävitab eriarvamused.
Oktoobris 2015, kui Eesti otsis habrast piiri vihakõne ja sõnavabaduse vahel, vestles Andrei Liimets sallivuse, viha, demokraatia ja tõe teemadel SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhataja Varro Vooglaidiga.
Olete teretulnud lugema, kuulama ja vaatama meie uut portaali Objektiiv.
Ajakirjanik ja blogija Vahur Koorits kirjutab oma ajaveebis, et ka Eestis on selle aasta esimesel poolel puhkenud tõeline kultuurisõda, mille rinded moodustuvad selgelt eristuvatest maailmavaatelistest leeridest.
Professor Tõnu Lehtsaare hinnangul on Eesti ühiskond liikumas millegi diktatuurisarnase poole. Diktatuuri olemus on kindla mõtte- ja käitumisviisi ainuõigeks pidamine ning teisitimõtlemise mahasurumine.
Paavst Leo XIII hoiatas 1888. aastal oma kuulsas ringkirjas Libertas Praestantissimum väärastunud vabadusekäsitluse ohtude eest, mis moodustavad tänasel päeval meid ümbritseva reaalsuse.
Kelle huve teenivad praegu need kohalikud liberaalid, kelle juhtimisel oleme jõudnud olukorda, kus Eesti ise jagab oma oponentidele padruneid meie enda pihta tulistamiseks?
