Luulukontrolli valeprohvetite, sõjaekspertide ja soolapuhujate erisaade annab põgusa ülevaate tuleviku ettekuulutajate kergest ent tänamatust tööst, mis juba mõne päeva pärast saab laulurahva naeruks, ja julgeb oletada, et keegi sellest piinlikust Prigožini luulukarnevalist lõpuks ehk midagi õpib.
Hea on veganjaanipäeva morsi joomise ürituselt tulla kindla teadmisega, et samal ajal kui me suvikõrvitsat grillisime, on putinistid ennast juba kooma joonud ning kaotanud seetõttu järjekordse küla.
Mulle on alati olnud raske mõista, miks peaks inimese soovmõtlemist arvestama siis, kui luulud on seksuaalsed, majanduslikke luule aga ei soosita ega mõisteta ega rahastata ega seadustata.
Luulukontrolli mõtteroima erisaade käsitleb ühe kodumaise maasikaplantaatori agooniat ning siirdub seejärel vaenukõne seaduseks nimetatud tsensuurieelnõu juurde: mida arvab suukorvistamisest kirjanik Mihkel Mutt ja kas ta üldse on kirjanik?
Pedofiilsed pildid ei ole komberuumi küsimus, nagu ka Slava Ukraini ja kodanik Lehtme rahaasjad, need teemad on terve talupoja mõistuse vaadates ilmselgelt kohtu ja politsei pädevuses.
On ilmselge, et Slava ja Lehtme on teinud tõhusat tööd putinistliku telje õlitamiseks.
Luulukontrolli järjekordne seksuaalrevolutsiooni tavasaade on lühike ülevaade vaimuinimeste palvekirjast kontrolli alt väljunud riigikogu enamlastele.
Poleks üldse olnud vaja Smuuli küüditamisega tüüdata, mõni kulak ees või taga – ajaloo objektiivse arengu vastu ei saa keegi.
Luulukontrolli tugeva kiiksuga tehiskommunisti erisaade on abiks raske juhtumi lahendamisel: meie patsiendiks on seekord ilmselgelt nõdrameelne tehisintellekt.
Selge see, et sõda on kellelgi väga vaja ja Eesti seadused takistavad ohjeldamatut sõjategevust.
