Kolumn: populismist ja bulverismist
"Tõejärgsusest" rääkimine ei ole tingimata tõearmastuse ilming, nii nagu ka populismist rääkimine võib osutuda bulverismiks, leiab Heido Trofimov.
"Tõejärgsusest" rääkimine ei ole tingimata tõearmastuse ilming, nii nagu ka populismist rääkimine võib osutuda bulverismiks, leiab Heido Trofimov.
Portaali Uued Uudised peatoimetaja Urmas Espenbergi sõnul võib kaotusvalus liberaalsotsialistlik peavool süüdistada küll alternatiivseid meediaväljaandeid, kuid tõde on visa ja leiab alati tee, kuidas esile tulla.
Revolutsioonilise Eesti Vabariigi Tõe- ja Armastuseministeerium annab teada, et tõde ei ole olemas ja armastusel ei ole silte.
Heido Trofimov arutleb kiriku ülesande, tõe, avatuse ja traditsiooni üle, lähtudes teoloog Tauri Tölpti ja religiooniõpetaja Toomas Jürgensteini kirjutistest, mis on tema hinnangul problemaatilised.
Ajaloolane Mikael Laidre kirjutab äraspidisusest ja pahupidipööramisest Euroopas, revolutsioonilisest protsessist, mis on kestnud juba sajandeid ja mille käigus on olulised mõisted moonutatud ning tõde relatiivseks kuulutatud.
Seekordses nädalakommentaaris jätab Markus Järvi päevapoliitika ja suundub kõlbeliste veendumuste radadele.
Kas me tõesti oleme rahvusena kergeusklikud ullikesed, orjageeni kandjad, kes on minetanud iseolemise?
Meie ühiskond näib olevat täielikult minetanud võime eristada head ja halba, õiget ja valet. Selle väära edumeelsuse ees seistes vajame mitte rohkem sallivust, vaid sallimatust vale ja kurja suhtes.
Me oleme nii lootusetult inimpalge minetanud, et igapäevase kasina leivapalukese pärast anname ära kõik – põhimõtted, oma hinge, esivanemate pingutused, kõik võimalused tulevastele põlvedele — et mitte ainult ohustada oma ebakindlat eksistentsi. Meis ei ole enam enesekindlust, ei uhkust ega südamesoojust.