Valeta, ja sa oled jumal!

Olgu Toompeal võim milline tahes, eestlased on ikka laulu ja tantsu lahti löönud. Foto: Erik Prozes, Postimees/Scanpix

Kas me tõesti oleme rahvusena kergeusklikud ullikesed, orjageeni kandjad, kes on minetanud iseolemise? Nii küsib ettevõtja ja Nõmme Raadio omanik Harry Raudvere ja leiab, et on aeg hakata nägijateks ja asuda julgelt kummutama valedele rajatud tõekspidamisi.

EELDUS: Keegi ei soovi, et talle valetatakse. Pettasaanute reageering lähtub isikupärast. Kes vihastab, kes haub kättemaksu. Polegi oluline. Lastevanematena õpetame järeltulijatele, et valetada ei ole ilus ja soovime, et lapsed räägiksid tõtt. Kui lapsed valetavad, siis ei saa me rahuldada oma uudishimu ega saa ka lastelt adekvaatset tagasisidet. Valetamisega kaob võimalus olla kursis lapse tegemistega, ja kaob võimalus kontrollida võsukese käitumist, mida vajadusel suunata, piirata või kogunisti ohjeldada, lähtuvalt iseeneste maailmavaatelistest seisukohtadest.

VÄIDE: On loogiline, et enamik inimesi ei tähtsusta omaenese egoismi valeinformatsiooni taunimisel ega anna hinnangut ka oma käitumise motiividele. Me suhtume valetamisse subjektiivselt, mis väljendub sügavas ükskõiksuses.

TÕESTUS: Mida suuremaks sirgub laps, seda selgemaks saavad talle ka elureeglid. Kuigi valetamine on olnud lapsepõlves taunitav nähtus, siis ühel hetkel tajub arenev inimene, et valetades on elu oluliselt lihtsam. Temani jõuab tõdemus, et ka enamus kaaskodanikke valetavad, sõltumata seisusest või ühiskondlikust positsioonist. Pereliikmed valetavad üksteisele, poliitikud rahvale ja rahvas iseendale – igaühel on omad motiivid. Kui vale ei riiva otseselt isikut ega heida talle halba varju, siis ei võeta vaevakski hakata juurdlema, kas saadud informatsioon oli tõene või vale. Iseenese kohta kuuldud vale on häiriv ja vajab selgeksrääkimist, aga kui valesopaga kallatakse üle keegi teine, siis hõõrume parastades käsi ning fantaseerime veel juurdegi.

Kas siis valetamine ongi üleüldse patt? Tundub, et ei ole, sest aegade jooksul loodud ja kujundatud kristlik maailmapilt valetamist ei tauni. Ütleb ju pühakirigi: sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana! Aga seda me ju ei teegi! Me ei tunnista ligimese vastu valet. Me valetame tema kohta, aga ei tunnista seda. Pühakirja konteksti saab mõista ainult üheselt. Ametliku juurdluse korral me ei hukuta oma ligimest kunstlikult loodud või väljamõeldud valedega. Just nii ja ainult nii. Sa ei tohi varastada ega ihaldada oma ligimese vara, kuid tõerääkimisega on lood teisiti. Valetamine on muutunud ühiskonnas normiks ning tagab otsetee nii ligimese vara omastamisele kui ülemvõimu kehtestamisele.

Vaatame Ameerika Ühendriike, paljukiidetud demokraatia kantsi, kus kristlik moraal peaks olema inimkonnale eeskujuks ja õilistama ühiskonnaliikmeid pühakirja õpetussõnade valgusel. Kuid tegelikkuses eksisteerib topeltmoraal. Massidelt nõutakse ausat käitumist seadustatud kristlike moraalinormide alusel, mida täiendatakse pidevalt isikuvabaduste piiramisega. Samas ei kehti see kõikide kohta. Jõule tuginev omavoli, karistamatus ja kriitikasummutamine muudab USA võimurite tegevuse laiahaardeliseks – globaalseks, püüdes riike ja rahvaid valevõrku. Hirmutamistaktikale alistudes on lihtsam leppida vägistaturolliga ning taluda jätkuvat valet. Hirm kaotada oma positsioon ja elustandardid muudab araks, otsustusvõimetuks ja allaheitlikuks ning lihtsam on valetajatest moraalirüvetajatega astuda ühte sammu kui hakata tõde päevavalgele tooma.

Ameerika Ühendriikide valitsuse, kinnimakstud teadlaste ja sõjaliste ringkondade ühisaktsioon – valedest välja kasvanud jõhker kuritegu, mis kulmineerus 2001. aasta 11. septembri sündmuste lavastamise, tõeste asjaolude varjamise ja moonutamisega, on vaieldamatult meie aja ülbeim ja suurim vale, mida Ühendriikide valitsus on maailmale esitanud. Tuhandete süütute inimeste mõrvarid kõnnivad karistamatult vabaduses, sest inimesed on valede suhtes ükskõiksed. Paljud usuvadki pimesi, et 11. septembri sündmuste põhjustajateks on islamiterroristid. Mõtlevad ja haritud inimesed ei saa aga leppida fabritseeritud ametliku versiooniga, kus hoomatav reaalsus ei kattu kirjeldatuga. Tõe pähe esitatud fantaasiat toetab kinnimakstud peavoolumeedia. Kes tahakski või suudakski hakata sõdima kordades suurema ja rikkama valetajaga, seda enam, et valelevitajale kuulub absoluutse tõe monopol ning ka õigusemõistmise õigus ja tõeotsijate/-kuulutajate „õigele teele“ juhatamiseks vajalik sunniaparaat?

Üldsus lepib. Kes unustab, kes protestib jõuetus vihas, aga valedele rajatud tegevused kulgevad omasoodu. Globaalselt vallapäästetud vale põhjustab teise ning kolmanda vale ja varsti hakkavad ka valetajad ise oma algseid valesid tõe pähe võtma.

Masside psüühikas põhjustab pidevas valetavas elukeskkonnas elamine pöördumatuid muutusi. Tahaplaanile jääb empaatiline elukäsitlus, mille tagajärjena on võimalik luua ja kujundada vaenlase kuju. Näiteks Ühendriikides kadus pärast 11. septembri sündmuste kallutatud kajastamist enamusel inimestest empaatia moslemite suhtes, mis tagantjärele vaadatuna ja tänaseid sündmusi arvestades oligi terroriakti tõeliste korraldajate peamiseks eesmärgiks. 11. septembri sündmuste ettevalmistamisel ja läbiviimisel põimusid mitmete huvigruppide huvid, delegeerides holokaustiga võrdsustatava inimsusevastase kuritöö eest vastutuse süütutele riikidele ja rahvastele.

M.O.T.T.: Leppides globaalsete valedega, nende tunnistamise ja heakskiitmistega, rajame iseenesele vanglat. Aitame luua uusorjanduslikku maailmakorda, kus meie saatuse üle hakkavad otsustama need, kellel jõud ja õigus. Me mängime kaasa alatutes mängudes ja sõdime okupantidena kaugetes riikides, kaitstes võõrriikide majanduslikke huve.

***

Ka Eesti juhtivad poliitikud on lasknud end kaasa kiskuda globaalsetest valedest. Oleme rahvana ja kodanikena eksinud valederägastikku ja nii nagu “Suured Sõbrad” ees, nii võtab ka meie poliitiline eliit enesele õiguse sundida meid elama valedemeres.

Kuid valel on lühikesed jalad ja suur eufooriline vale euroopalikest väärtustest ja moraalist hakkab kolinal kokku kukkuma. Järjest rohkem inimesi tunnetab omal nahal lubaduste ja reaalsuse tegelikku vastuolu. Suur vale on ohtu seadnud meie kultuuri, meie rahvuse säilimise ja riigi suveräniteedi. Kavalate valede mõjul oleme delegeerinud oma väikese rahva iseolemise valetava ja orjastava suurvõimu kätte. Meid peetakse peenrahaks suures tehingus.

Aeg oleks hakata nägijateks ja asuda julgelt kummutama valedele rajatud tõekspidamisi. Me peame tarima süüpinki kõik need, kes on süüdi meie riigi jätkuvalt kasvavas välisvõlas, maaelu ja põllumajanduse hävitamises, lokaalse raharingluse halvamises ning suveräniteedi loovutamises võõrvõimudele. Me peame kodanikena panema nad reaalselt vastutama. Demokraatia mängimine ja näilik osalemine Brüsseli elukorralduslikes otsustusprotsessides ei ole muud kui riigireeturlike sisevaenlaste järjekordne katse juhtida tähelepanu kõrvale kodanike õiguste piiramiselt. Terrorismiga võitlemise sildi all nuhitakse meie rahaliikumist, meie suhteid ja meelsust. Kuid kes on ikkagi 11. septembri sündmuste valguses need tõelised terroristid? Iga enesest lugupidav Eesti Vabariigi kodanik peaks seda iseendalt küsima.

Kas me tõesti oleme rahvusena kergeusklikud ullikesed, orjageeni kandjad, kes on minetanud iseolemise? Ma ei usu seda.

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Tuhat tänu kõigile toetajatele, kelle abil jätkab Objektiiv oma tööd!