Teenistuse paratamatus

Teenimine – missugune kaunis sõna! Ja missuguse jubeda kõla omandab ta individualismile üles ehitatud inimeses ja ühiskonnas!

Mis siis on see, milles ühed püüdlevad täiuslikkuseni ning mille eest teised põgenevad ummisjalu? Mis on see, mis teeb ühed väärikaiks, õilsaiks ning selge silmavaatega inimesteks, teised aga paneb põlgusest värisema ning vajutab nende peakese kühmus õlgade vahele?

See on "teenimine", ladina keeles servire (jätame kõrvale sõna "teenimine" tähenduse kasu teenimise mõistes), oma elu ja annete asetamine kellegi või millegi teenistusse. Servire – see on olema servus – ori. Mille ori ja miks?

Hing, mõistus ja vaba tahe on annid, mis annavad inimesele võimaluse seista kõrgemal vegeteerivast seisundist või lihalise ellujäämise instinktist. See kõrgemal olek on võimalik siis, kui mõistetakse, et füüsiline äraolemine ei ole ei inimese ega ühiskonna eksistentsi eesmärgiks. Füüsilise äraolemise vastandiks on loomuliku elukorralduse järgmine, kus igal asjal ja teol on oma sügavam mõte, millest arusaamiseks on meile antud mõistus ning arusaamise järgi elamiseks vaba tahe.

Nõnda on igal inimese teol mõte. Mõte, mis sellele teadlikult antakse või teadvustamata omistatakse. Mõte, mis annab neile sisu maailmakõiksuses ja suhtes Absoluudiga. See tähendab arvestamist iseenese väliste printsiipidega. See on iseenese nägemine osana suuremast süsteemist, mille inimmõistuse jaoks lõpuni hoomamatut suurust väljendavad Absoluut ja igavik.

Tegude teadliku mõtestamise vastand on elutsemine tarbimiseks ja jäätmete tootmiseks, kus vaba tahte õilsa koha inimese elu kujundamisel on võtnud tungid ning inimese-iseenese-suuruste pseudoväärtuste teenimine. See on elamine inimesekõrguses horisontaalses maailmas.

Võtkem lihtsa näitena hingamine – seda võib näha puht füüsilise protsessina hapniku transportimiseks kopsudesse või vaadelda ühe osana suuremast protsessist, kus hingamise ülesanne, olles keha teenistuses, on ühe elemendina tagada müstiline Elu, mida me ise endale andnud ei ole. Nagu näeme, ei muutu hingamise laiem tähendus sellest, kui me seda ainult anatoomilise protsessina mõistame…

Nõnda on ka inimese tegudega – see on alati teenistus, teadlik või teadvustamata. Kumb, oleneb inimese mõistusest ja vabast tahtest. See on paratamatus, mida sellega mittenõustumine vähimalgi määral ei kõiguta. Mismoodi me selle paratamatusega arvestame?

Inimene, sel hetkel, kui ta saab elavaks, seotakse sidemetega, mis temast ei olene. Joonistagem oma mõttepaberile neli kontsentrilist ringi ja asetagem selle keskele inimene. Ring, mis teda ümbritseb on tema perekond. See, mille kaudu on ta saanud oma lihaliku olemise, mis kujundab tema väärtuste süsteemi ning milles ta ise muutub elu ja kultuuri edasiandjaks ja -kandjaks.

Edasi tuleb ühiskond, mille liikmeks iga inimene on. Isegi erakutel on ühiskonnas tähtis roll. 

Viimase ringi peale kirjutagem Jumal-Universaalne Printsiip-Tõde. Ja ringid lõppevad, sest sellest väljaspool ei ole enam midagi.

Neid ringe ei saa üksteise seest välja võtta, ammugi kohti vahetada. Pisikese näilises keskpunktis oleva inimese liigutamine ringide sees ükskõik kuhu mujale võib formaalselt asetada ta tavapärasest erinevasse suhtesse perekonna ja ühiskonnaga, kuid kuidas teha seda Absoluudiga, igavikuga? Enese võib Absoluudist sõltumatuks kuulutada ning väita, et igavikku ei ole olemas, "sest kõik on ju suhteline", kuid nende väidete süstemaatiline propageerimine ning nendele elu ehitamine võiks omada pigem meditsiinilise diagnoosi laadi alatooni.

Kuid mingem edasi teenistuse juurde.

Iga inimene on elus asetatud seisusesse, mida iseloomustavad tema koht perekonnas, ühiskonnas ning tema võimed. Seisus, see on institutsioon, mille määravad kohustused ning võimed nende kohustuste täitmiseks. Meie igapäevase teenistuse väärtus on nende kahe suhe. Ja ainult sellel suhtel on tegelik väärtus.

Selle kaudu mõistame me ühiskondliku struktuuri tegeliku hierarhia mõtet ja sisu, paratamatut kohuste ja võimete ebavõrdsust inimeste vahel ning võrdsust Jumala ees. Selles kontekstis saab tegeliku tuuma ka teenistus ühiskonnas, igaüks oma seisuses. Seisuses, millel lasuvad kohustused muudavad ta institutsiooniks, ja mis omab ainult ühte põhiõigust – see on teenida, sisaldades õigust võimalusele teenida ning õigust olla teenistuseks valmis. Valmisolek oleneb eeldustest ning kasvatusest, õpetusest ja treeningust.

Teenistus on olemuslikult seotud ohvriga, mis algab iseenese huvide ja kasu ohvriks toomisest. Tõeline ohver on mõistuse ja vaba tahte vili ning tõelise teenistuse vundament. Mõistus ja vaba tahe teevad ohvri ilusaks ja õilsaks. See on see hetk, mil ilu ja õilsus saavad reaalsuseks. Kuid miks on need kaks sõna tänapäeval muutunud abstraktseks mõisteks meie igapäevases keeles? Sest me ei suuda neid sisuga täita.

Teadliku teenistuse ja ohvritoomise südames on armastus, mida siinkohal palun mitte ära segada tundelise meeltesegadusega, sest ohvri toomine on mõistuslik seisund. Mõistuslik kiindumus millessegi või kellessegi, mis on või mis kannab endas meist kõrgemat ja suuremat. Tahate surmata teenistusvalmidust ja ohvrimeelsust ? Palun, asetage mõistuse asemel kilbile heitlikud tunded. See jahutab juba iseenesest armastuse ning kõik muutub leigeks. Pole enam kuuma ega külma, vaid tasalülitatud pisikene võnkumine. Heitlikele tunnetele ei saa püstitada püsivat teenistust ega püsivat armastust.

Teenistuse ja ohvritoomise asemel aga õpetatakse iseenese armastamist. Kuidas saakski teisiti olla indiviidikeskses ühiskonnas, kus kõik on suhteline? Suhtelisuse jumalikustamise ning mina-imetluse lõputu kultiveerimise kaudu iseenese vabastamine teenimise põhimõttest ning ohvrimeelsusest omab aga hukutavat mõju nii üksikisikule, perekonnale kui kogu ühiskonnale.

Teadlik teenistus ja teenistusega seotud ohver sunnib üksikisikut kasutama mõistust oma tegude asetamiseks laiemasse konteksti. Kuid mis konteksti saab oma tegusid asetada hüperrelativismis, kus kõik mõõdud on suhtelised, kus mitte millelgi pole lõppkokkuvõttes mõtet ja kõik on illusioon? On teenistusel tänasel päeval halvahõnguline maik juures just sellepärast, et see sunnib üksikisikut tahteavaldusteks – valikuteks? Valikuteks, mis kriibivad tema enesearmastust.

Teenistuse ja ohvrimeelsuse kauneim näide on teenistus perekonnas vastavalt oma seisusele – isa-, ema- ja lapse seisusele (ärgem laskugem siinkohas udutamisesse erinevatest peremudelitest kuni surrogaatemaduseni välja). Igal perekonnaliikmel on oma õilsad kohustused, mille aluseks on esimene ohver – abielutõotuse andmine. Tõotus on vanne, mida saab kas pidada või murda. Ustavus on absoluutne mõõde, millel pooltoonid puuduvad. Sa kas teenid või ei teeni ja mitteteenimine on vastutöötamine – vastuteenimine. Kahjuks on tänapäeval muutunud vande murdmine, teenistusest lahti ütlemine, seda eriti nähtavalt abielus, millekski, mis hakkab muutuma levinumaks normiks, kui teenistus ise. Sest meie jaoks tahetakse ohver ja teenistus muuta lamedaks ajalooliseks rudimendiks, millele on tänapäeva valgustatud progressiivses ühiskonnas antud heal juhul rahaline mõõde. Perekonnale kui ühiskonna algosale, kus õpetatakse eeskuju ja igapäevase elu läbi teenimist ja ohvrimeelust, on omistatud majandusüksuse banaalne roll. Ja miks ei võikski siis kolm last sünnitanud naise vahetada värskema vastu, sest raha tilgub talle ju kukrusse edasi… Jube, kas pole? Või enam ei tundu nii võigas, sest oleme sellega liiga ära harjunud ja kaotanud terve, kriitilise mõistuse?

Kui ühikonnas puudub seda vertikaalselt läbiv teenimise printsiip ning ohvrimeelsus, siis on tagajärjeks paremal juhul olukord, mida võib võrrelda vabakäigul auto mootori pööretega mängimisega. Kuid ei sellest ega kinnisilmi kaardi peal sihtpunkti määramisest ja pimedana rooli väsimatust keeramisest ei piisa sõitmiseks. Mulje liikumisest võib muidugi vägev olla, lisaks see ei väsita eriti, ei sunni reegleid jälgima ega pingutama. Taoline on ühiskond, mis heal juhul lööb tühja. Selline ühiskond muutub manipuleeritavaks ja sooritab iseenese kägistamist.

Taolises olukorras peab ühikondlik eliit olema see, kes näitab teenimise ja ohvrivalmiduse eeskuju, kultiveerib seda ühiskonnas ning loob selle arendamiseks vajalikud tingimused. Sest eliidil peab olema arusaamine iseenese, s.t. inimese eksistenstsist ja ühiskonna loomulikust toimemehhanismist, mille vältimatu osa on teenistus ja ohver, sest need kaks annavad üksikisikule ja ühiskonnale vajaliku elujõu. Loomulikult on see väga-väga kaugel liberaalse, materiaalsele heaolule ja individuaalsele mugavusele suunatud ühiskonna mentaliteedist. Kus ohvriks ei tooda mitte sedasama heaolu, vaid kõrgemaid väärtusi. See on aga sotsiaalne enesetapp.

Ühikonna eliidi roll ongi siin ühiskonda vajalikus suunas pöörata. Alustades isiklikust eeskujust. Eliit – see tähendab teenistust ja kohusetäitmist. Teenistus – see tähendab kõrgendatud kõlbelisi nõudmisi, ustavust. Pätimentaliteediga isik ei ole õilsaks ohvriks ega teenistuseks suuteline. Kuidas siis nimetada ennast eliidiks pidavaid, kes tegelevad avalikult vannete murdmisega, kes pole ohvrimeelsuse eeskuju andmise nimel nõus loobuma ühestki materiaalsest hüvest ja kes on arad selleks, et seda tunnistada ? Kas saabki neilt enamat nõuda? Ainult et eliidiks ei tõrgu keel neid nimetamast.

Teenimise põhimõte ja ohvrimeelsus peab olema äratatud, kasvatatud ja treenitud. Selleks, et me säilitaksime vaba tahte otsustamaks, mida või keda me teenime. Perekond on sellise kasvatuse ja inimesekujundamise algosa. Loomuliku perekonna lõhkumine on esimene samm teenistusvalmiduse ja ohvrimeelsuse likvideerimise teel. Perekonna lõhkumise aktsepteerimine nii seadustes kui ühiskonna moraalsel skaalal on teenistuse ja ohvrimeelsuse abstrahheerimine kuni tihti selle naeruvääristamiseni välja. Jumalale, isamaale ja perekonnale ustavad tembeldatakse segasteks helesinistes sfäärides hõljuvateks tüüpideks. Tegelikkuses on aga nemad kõige suuremad realistid ning pragmaatikud.

Ainult meie teenistuses ja ohvrites väljenduvate tegude läbi määratleme me printsiibid, mida me teenime. Teadmisest ilma tegudeta võib maksimaalselt unistus saada ning jutt ilma tegudeta on soe õhk. Meist mittesõltuvate ja meie peale pandud kohustuste mittetäitmine – Non Serviam (Lucifer) – ei toimu sugugi relatiivses väärtusvaakumis, vaid on alati seisukohavõtt. Missugune, on juba meie arusaamise, aga tihti enamgi – julguse küsimus.

Teenistus on karm võitlus. Võitlus, mis algab iseenesest ja mille piirid määravad meile pandud kohustused, süda ja mõistus. Servire. Servus. Mõelgem siis, mille teenistusse oleme meie andnud oma mõistuse, jõu ja südame.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!