TriaLogos 2012: Vabadus ja vastutus harmoonia otsinguil

“Teie, vennad, olete kutsutud vabaduseks.
Ärge ainult tehke vabadusest õigustust
lihalikule loomusele, vaid teenige
üksteist armastuses.”
(Gl 5:13)


Käesoleva aasta TriaLogose sessiooni teemaks on “Vabadus ja vastutus harmoonia otsinguil”.
Vahetu inspiratsioon selliseks teemapüstituseks pärineb kevadel ka eesti keeles välja antud Moskva ja Kogu Venemaa Patriarh Kirilli kõnede ja esseede kogumikust.

Küsimus inimvabadusest on üks kõige olulisematest küsimustest üldse, sest just vabadus konstitueerib inimese isikuna ning tõstab ta seeläbi kõrgemale vaid loodusseadustest tõugatud tahtetu objekti staatusest. Nii on vabadus erilise, inimeseks olemist õilistava hüvena kütkestanud inimeste tähenduseotsinguid aegade algusest saati.

Inimene on eriliselt väärtuslik isikuna, mõistusliku ja vaba tahtega olendina. Just inimese mõistuslikkus ning tema vaba tahe on tema jumalanäolisuse peegelduseks ja sellest tulenevalt erilise väärikuse aluseks. Seetõttu on inimliku vabaduse tagamist peetud üheks peamistest poliitiliste süsteemide sihtidest.

Kuivõrd vabadus on inimest defineeriv suurus, tähendab inimliku vabaduse hävitamine inimese enda hävitamist, tema taandamist orjaks. Primitiivsem vabaduse röövimise viis seisneb inimeselt võimaluse võtmises teha tahte kaudu hüvelisi tegusid ja saada seeläbi vaimse kasvamise osaliseks. Küllalt on teada sedasi toimivaid riigikordi, mida nimetatakse totalitaarseks. Ent need hävitavad vaid inimese võimaluse oma isikulisust hüveliselt tõeks elada, jättes samas alles sisemise janunemise hüve järele.

Palju salakavalam ja ohtlikum viis inimese vabaduse hävitamiseks on see, mida viiakse ellu paradoksaalsel kombel kaasaegses lääne ühiskonnas ja üha jõulisemalt ka globaalsel tasandil just nimelt vabaduse enda loosungi varjus. Inimese hävitamine võib toimuda põhimõtteliselt sügavamal tasemel, kus ärakaotamise objektiks on inimese hinges peituv janunemine tõe, ilu ja headuse järele, mis asendub pimedate ja isekate ning sellisena impersonaalsete kirgede türanniaga ennast kinkiva armastuse ja vaimsuse üle – viimased hukkuvad langenuna valla päästetud pimedate tungide ohvriks. Nagu on öelnud Issand Jeesus Kristus: "Ja ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata!" Patriarh Kirill kirjutab sama mõtet jätkates:

"Inimisiksuse ‘ahelaist vabastamine’, tema vaba areng ilma igasuguste ühiskonna poolsete parandusteta, vabastab ka tumeda ‘dionüüsosliku’ alge, nagu rääkisid kreeklased; selline alge on aga igas inimeses. See on meie tsivilisatsiooni jaoks hukatuslik tupiktee. Seepärast on liberaalne põhimõte “Minu vabadus ei pea piirama teise inimese vabadust” väga ohtlik, kui see on ainus pidurdav tegur."

Seda vabaduse hävitamise süsteemi nimetatakse mitte totalitarismiks, vaid liberalismiks. Seejuures on oluline täheldada, et liberalism ei ole sellisena mitte totalitarismi antitees – nagu meile püütakse väita –, vaid sügavamal ontoloogilisel tasandil sellega olemusühtne.

Need tähelepanekud juhatavad meid vabaduse sügavama tähenduse otsinguile. Kirikuisade traditsioon õpetab, et inimene, tehes kurja, ei tegutse mitte ainult ise, vaid teeb koostööd saatanaga. See tähendab, et kuri tegu on alati sünergia, samuti ka hea tegu, kuid kuri tegu pole sünergia Jumala, vaid Tema vastasega:

"Niisiis asub inimtahe oma olemuselt kahe, Jumala ja saatana tahte vahel. Inimese ülesanne on viia oma tahe kooskõlla Jumala tahtega ja mitte mingil juhul lubada sel nõustuda kurjade jõudude tahtega. See, millele oma tahtejõudu suunata, sõltub inimesest endast. Võimet suunata oma tahet heale või kurjale nimetataksegi nüüdisaegses keeles vabaduseks."

Nõnda on oluline mitte unustada, et vabaduse suurim väärtus ei seisne mitte võimaluses valida hea ja kurja vahel, vaid hea valimises, võimes lubada isikliku inimliku vabaduse alale jumalik õndsus, anda inimelus koht Jumalale.

Just nagu patriarh Kirill, nii hoiatas ka paavst Johannes Paulus II väärastunud vabadusekäsitluse destruktiivsuse eest nii inimese hinges kui ka kogu ühiskonnas. 1995. aastal kirjutas ta oma ringkirjas Evangelium Vitae, et lahutatuna kõigist traditsiooni ja autoriteedi vormidest ning eitades seeläbi isikliku ja ühiskondliku elu aluseks oleva objektiivse ja universaalse tõe kõige silmnähtavamaid tõendeid, hävitab vabadus iseennast ja muutub teiste hävitamise teguriks. Ta selgitas, et selline vabadusekäsitlus viib inimhinges ja ühiskonnas tõsiste väärastumisteni:

"Ainuke arvestatav eesmärk on püüdlemine omaenda materiaalse heaolu poole. Niinimetatud elukvaliteedis nähakse eelkõige või ainult majanduslikku jõukust, korrapäratut tarbimist, füüsilist ilu ja meelelist naudingut, unustades olemise sügavamad – inimestevahelised, vaimsed ja religioossed – mõõtmed."

Tänases sekulaarses ühiskonnas saame maitsta nende hoiatuste materialiseerumise kibedaid vilju. Jumala tunnetuse kadudes on ohus ja mürgitatud ka inimesetunnetus ning Jumala- ja inimesetunnetuse ähmastumine viib omakorda vältimatult praktilise materialismini, mis levitab individualismi, utilitarismi ja hedonismi. Selle tagajärjeks on kultuuriline kliima, kus vabadusega õigustatakse pea kõike, isegi oma enda laste tapmist. Nii on piirideta enesekeskne vabadusetaotlus viinud inimesed püüdluseni asetada end Jumala kohale ja olla iseenda loojaks, olemata vähimalgi määral seotud oma loomusega – selle täiuse poole püüdlemise kohustusest rääkimata.

Inimeste loomuomast janunemist vabaduse järele on lihtne ära kasutada, luues inimeste eksitamiseks, hingede hukatusse juhtimiseks ja tervete ühiskondade vaimseks orjastamiseks aina uusi illusioone. Eriti hõlbus on see olukorras, kus vabadusest on tehtud justkui ebajumal, mida peaks kummardama kõik rahvad ja riigid, ent kus samal ajal on vähe arusaamist sellest, mida vabadus ülepea tähendab. Nii ongi indiviidi õiguste (inimõiguste) retoorika seatud sageli traditsioonilise ühiskonnakorralduse lammutamise teenistusse ning see on nii mõnigi kord suunatud mitte inimväärikuse kaitsele, vaid pahede kaitsmisele ja edendamisele.

Ent niivõrd, kui üha enam inimesi leiab enesekeskseist ja kõiki piire ületavaist vabaduseotsinguist mitte vabaduse ja igatsetud õndsuse, vaid pahede orjuse ja meeleheite, saab ka selgemaks, et vabadus ei seisne võimaluses teha ükskõik mida. Neis tingimustes omandab uue kõla patriarh Kirilli meeldetuletus, et üldise heaoluühiskonna ülesehitamine ei too inimkonnale kunagi õnne, kui seda heaolu otsitakse väljastpoolt inimese vaimsete vajaduste konteksti. Tõepoolest, kuni me ei taasta oma võimet eristada head kurjast, mis on tarvilik nüüdisaegse tsivilisatsiooni tohututel avarustel orienteerumiseks, on pääs mõnele teisele perspektiivsele arenguteele võimatu.

Aga mida siis vabadus ikkagi tähendab? Milline on vabaduse suhe tõega ja milline vastutusega? Millal on vabadus isikuvabaduse teenistuses ja millal muutub ta selle hävitamise teguriks? Kust jooksevad vabaduse piirid ja kuidas mõista ühiskonda, mis on seadnud vabaduse oma kõrgeimaks hüveks, ent ei mõista samas selle tähendust määratleda? Need on meie aja kesksed küsimused, millele asume TriaLogose raames üheskoos vastuseid otsima.

Kultuurifestival TriaLogos toimub 25.-29. oktoobril Püha Katariina kirikus, Tallinnas. Täpsem info aadressil www.trialogos.ee.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Varro Vooglaid
Varro Vooglaid on üks SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks asutajatest, selle juhatuse esimees. Hariduselt on ta jurist.