Ühest päevast Nursia, benediktlaste linna, mis 24. augustil 2016 sai kannatada Kesk-Itaaliat tabanud maavärinas, elus – lugu on siiski kirjutatud enne seda sündmust ja kõneleb benediktiini munkadest.
Jään hiljaks, come sempre. Tegelikult olen juba hakanud arvama, et kui jõuaksin missale õigeaegselt, kukuksid mungad kõik šokeerituna oma pinkidelt maha. Minu naaber Massimo teeks seda kindlasti, kasvõi lihtsalt efekti pärast, ja selleks, et mu puudusi mulle nina alla hõõruda. Vend Gregorio annab täna eluaegse tõotuse. Olen hirmus kodukana ja vihkan väljaskäimist, mistõttu ma peaaegu poleks tulnudki seda tunnistama. Ainus mõte, mis suutis mind diivanilt üles kangutada, oli: "Oled sa selle kogukonna liige või mitte?"
Basiilika on rahvast puupüsti täis. Kooris on palju frantsiskaane ning rahva hulgas on kohalike prelaatide ja külaliste assortii. Kiriku tagaosas seistakse püsti ja külglöövi on juurde pandud lahtikäivaid toole. Asperges [pühitsetud veega piserdamine – toim] on juba läbi. Pargin oma ratastega koti, milles on mu arvuti, kiriku tagaosas Püha Benedictuse kuju kõrval asuvasse alkoovi. Ma tean, et mul pole vaja millegi pärast muretseda. See on Nursia. Ka oma ratta lukustamisest loobusin juba paar kuud pärast saabumist.
Mungad alustavad introituse intoneerimist ning mina märkan rahva hulgas mitut tuttavat nägu. Gianfranco, minu torumees, koos naise ja kahe teismelise tütrega. Linnapea ja tema naine, kes istuvad eelmise linnapea kõrval. Caterina, linna raamatukoguhoidja ja arhivaar, kes avaldas just raamatu Nursia kuldajast 17. sajandil. Upsakas naine, kes teeb alati näo, et ta mind ei tunne, kuna palusin tal kunagi jätkata kirikus alustatud valju vestlust piazzal (ühtlasi on ta üks nendest inimestest, kes kunagi konsekratsiooni ajal ei põlvita – see on itaalia komme, mis ajab mind hulluks!). Väike seltskond värskete ja ootusärevate nägudega ameerika postulante. Naisterahvas, kes töötab postkontoris ja kelle nime ma pole ära õppinud, kes aga sellegipoolest aitab mul läbi vaaruda Itaalia arvukatest bürokraatlikest labürintidest. Maria, kena Rumeenia tüdruk, kes töötab pagarikojas ning mõtleb palju sellele, mida ta peaks elus tegema – kes proovis Londonis elamist, aga jooksis kohe siia tagasi. Doktor B, minu välissakslasest veterinaar, kes tegi tasuta kõik koduvisiidid, kui mu kass Winnie oli haige. Väike seltskond auväärseid Nursia daame, kes alati pärast missat koos teed joovad ning kellega ma salamisi tahaksin liituda. Maurizio, kes peab end ooperilauljaks, ostis antifonaali ja armastab munkadega valjusti… väga, väga valjusti kaasa laulda. Filippo ja Mariana, kes on just teada saanud, et nad ei saa lapsi. Stefano ja alati ilusasti riides Lucia, kes kolisid hiljuti teiselt poolt mägesid Marchest siia, et olla kloostrile lähemal (kord, kui olin haige, saatsid mungad Lucia minu juurde, et ta võiks minu eest poes käia ja tuua kassitoitu ja teed, mida hädasti vajasin). Sagedaste külastajate hulgas on grupp oblaate (ilmikutest dominiiklased – tõlk), kes elavad kolme tunni tee kaugusel Roomas, ning väike grupp San Benedettost Tronto linnas, mis asub umbes ühe tunni tee kaugusel Aadria mere äärsetes mägedes.
Võtan koha peaaegu täitunud pingis Orvietost pärit freskomaalija Fabrizio kõrval, kes töötab praegu kloostri refektooriumi maalide kallal. Ta naeratab ja teeb mulle ruumi ning ulatab ladinakeelse teenistuse lehe. Sain hiljaaegu teada, et Fabrizio räägib täitsa korralikult inglise keelt, minu poole on ta aga pöördunud vaid itaalia keeles – ma kahtlustan, et külalistega tegeleva vend Ignazio soovitusel. Näib eksisteerivat vandenõu minu keeleoskuse parandamiseks, mis on levinud vend Ignaziolt ja teistelt munkadelt, kes mind sel teemal üsna halastamatult narrivad, kogu linna – arvutipoiss Emmanuele kaudu, kes ühtlasi hoolitseb peaaegu kõigi linnaelanike sideteenuste eest.
Nagu tavaliselt, läheb mu mõte missa edenedes uitama. Pärast jutlust eskordivad diakon ja alamdiakon Brasiiliast pärit vend Gregorio Püha Cassianuse kuju ette põlvitama ning seal tõotab ta kuulekust, paiksust ja conversatio morum, mis tähendab lubadust püsida kogu ülejäänud elu benediktlaste ideaalis pidevast arengust palves ja pühaduses. Nüüd heidab ta marmorpõrandale maha, käed välja sirutatud. Tema peale laotatakse must kirstulina ning elav katafalk ümbritsetakse kuue kõrge kullatud küünlajalaga. Ta on iseendale ja maailmale surnud ning maetud Kristusesse.
Mungad laulavad vend Gregorio kohal ja kogu rahvas küünitab kikivarvule, et paremini näha. Üks mees on just teinud midagi erakordset, midagi, mida me ei suuda kujutleda ennast tegemas. Tema tegu on paradoksaalne, sest ühest küljest see eraldab ta meist, tavalistest surelikest, igaveseks, teisel küljest, benediktiini küljest, on ta aga end hoopis meile andnud – et olla osa sellest kogukonnast ning pühendunud palveteenistusele siin koos meiega, igavesti. Sest meie kõik oleme sidunud end selle kohaga selles samas kloosterliku stabiilsuse vaimus. Tema andis end Jumalale ja Jumal on andnud ta meile. Isegi need meist, kes pole oblaadid, teavad, et ta on saanud meie omaks, meie vennaks.
Langetan pilgu, et lugeda väikest messingust plaati, mis on kinnitatud minu ees oleva pingirea taha. Sellele on kirjutatud itaalia keeles: "Annetatud Nursia linnavalitsuse poolt". See on linn, kus 4000 inimest – kogu täiskasvanud elanikkond – allkirjastas petitsiooni, milles paluti Roomalt benediktiini munkadele tagastada klooster, mis oli Napoleoni päevist saati seisnud tühja ja vaiksena. Kõik need neli tuhat ei käi missal – me alles töötame selle kallal –, aga nad kõik armastavad oma munkasid.
Minu kui benediktiini oblaadi ja pisut loiu tee-seda-ise ebaametliku eremiiditari jaoks on kogu linn klooster. Räägitakse, et Püha Filippo Neri kandis endaga kaasas pisikest kotikest vaskmüntidega. Kui temalt küsiti, miks ta seda teeb, tõmbas ta välja pisikese läikiva mündi ning ütles, et see meenutab talle kogukonnaelu eesmärki – pidev teineteisega kokkupuutumine hõõrub meid kenasti läikivaks. Mina elan üksi, aga võõrustan pidevat külalistevoogu, ning kui ma igapäevaselt kloostrisse tunnipalvele jalutan, tervitavad mind peaaegu kõik inimesed, kellest ma möödun.
Aianduskeskuse töötajad toovad mulle tööriistad, potid ja mullakotid koju, sest nad teavad, et mul ei ole autot. Märtsis tõi tööriistapoes töötav Fabio mu korterisse mineva laua ja riiulid oma autoga kohale ning jäi natukeseks minu kaamerast päikesevarjutust vaatama. Järgmisel nädalal peavad pagar ja tema naine jõulujärgset puhkust ja mina olen kutsutud nende juurde õhtusöögile. Ühel päikeselisel ja jahedal aasta esimesel päeval tervitas antiigi poe omanik, ilus ja stiilne Teresa, kes suure pühendumusega restaureerib meie külgaltareid, mind oma poe ees kallistuse ja südamliku sooviga: "Auguri, buon anno!" Ühtlasi palus ta minu abi mõne ingliskeelse repliigiga näidendist, milles ta osaleb. Ühel teisel päeval peatas mind tänaval maakler Luca, et küsida, kuidas mu viimane artikkel välja tuli ning millal seda internetis lugeda saaks – inglise keeles lugemise harjutamiseks. Kui vinoteegi kelner Michele kuulis, et sain rattaga sõites autolt löögi (kõik jäi terveks peale ratta pidurite), juhatas ta mind töökojani, kuhu saaksin ratta parandusse viia ning pakkus, et viib mind kohalikku EMOsse. Keegi ei pane mulle pahaks mu armetut itaalia keele oskust. Kunagi varem pole ma elanud linnas, kus nii paljud inimesed mind tunnevad. Olen straniera, aga Nursini perekond on mind lapsendanud.
Täna hommikul vend Gregorio tähtpäevale kõndides lõin numbrid kokku: 20 aastat 125 000 elanikuga 1970ndate aastate Victorias; 11 pikka, õnnetut, rõsket ja halli aastat 2 miljoni elanikuga Vancouveri õnnetute, rõskete ja hallide hipsterite seas; neli üsna lustakat aastat Halifaxis Nova Scotia osariigis ja kanadalastele kohustuslikud viis aastat Torontos. Kokku 40 aastat linnades. 40 aastat, mille jooksul imasin endasse alateadlikult kaasaegse linnakeskkonna sõnumi: hiili elust läbi nii anonüümselt; kui võimalik, ära lase kellelgi end märgata; ära ole kellegagi seotud, ära oota kelleltki midagi, ära saa millegi osaks ega kiindu kellessegi, sest mitte keegi ei jää sinu juurde – kõik inimesed su ümber on liikumises ja lõppude lõpuks oled sa omapead. Linnad ei eksisteeri selleks, et luua kogukondi. Ma ei kujuta ette, mille positiivse jaoks linnad õieti üldse eksisteerivad, küll aga tean pikast kogemusest, et nad pakuvad täiuslikku peidupaika inimestele, kes kardavad end teistega siduda. See on elustiil, millest minu mõõt on täis.
Paar kuud tagasi andsid mungad välja plaadi gregooriuse lauluga ning võtsime osa raekojas selle auks korraldatud koosviibimisest. Vestlesime seal kohalviibijatega ning isa Benedetto tutvustas mind mõnedele Nursia tähtsamatele isikutele: "Ilaria, una nuova Nursina". Mõnda aega tagasi külastas mind üks sõbranna USAst. Nursia meeldib talle väga, ta käib siin regulaarselt ning on seda teinud juba palju kauem kui mina. Istusime vinoteegi varikatuse all, kui ta märkas kedagi, keda ta tunneb. Kui ta tahtis mind mehele tutvustada, ütles Marco mulle kergelt silma pilgutates: "Oi, Hilaryt teavad kõik. Ta kuulub kogukonda." Tunnistan üles, et hakkasin peaaegu nutma.
Tõlkinud Maria Vooglaid