Varro Vooglaid 2019. aasta oktoobris Vilja Kiisleri saates. Kiisler ise on korduvalt keeldunud Objektiivi stuudiosse arutelule tulemast, sest sellisel juhul ei saaks ta tegutseda endale meelepärases ülekuulaja rollis. Kuvatõmmis

Vastusena Vilja Kiisleri üleskutsele mitte toita deemoneid ehk boikoteerida meediaväljaannetes konservatiive, kutsub Varro Vooglaid konservatiive üles mitte toitma Kiislerit ja boikoteerima teda ennast.

Eelmisel nädalal esitas Vilja Kiisler peavoolu väljaannetele üleskutse mitte anda konservatiivsete seisukohtadega inimestele võimalust oma vaateid väljendada. Artiklis, mis kandis kõnekat pealkirja “Ärgem toitkem deemoneid!”, toonitas ta, et muu hulgas peaks välistama konservatiivide seisukohtade avaldamise näiteks abielu määratluse, abordi või vaktsineerimisega seotud küsimustes. 

Sarnaseid vaateid on Kiisler väljendanud varemgi. Näiteks käesoleva aasta veebruaris kirjutas ta (jällegi kõnekat pealkirja “Ajuvabadus ei tähenda sõnavabadust” kandvas artiklis), et siinkirjutajale ei oleks kunagi tohtinud anda võimalust koos Ahto Lobjakaga Postimehes väitlussaadet teha, kuna nii legitimeeritakse ühiskonna lõhestajaid. Seejuures puudutas Kiisleri kriitika ka Lobjakat, kes olevat justkui reetnud õilsa ideaali n-ö parketikõlbmatute inimestega mitte diskussiooni laskuda.

Esiteks on tähelepanuväärne see, mida Kiisler reaalselt teeb – positsioneerides end avatuse ja sallivuse ideaalide eestseisjana, kutsub ta meediaväljaandeid sõna otseses mõttes rakendama tsensuuri, boikoteerides inimesi, kes väljendavad talle ebameeldivaid seisukohti. Küsimus ei ole kõrgema arutelukultuuri või põhjalikuma argumenteerimise taotlemises – ei, ta nõuab, et täiesti legitiimse avaliku arutelu objektiks olevatel teemadel ei saaks n-ö valede vaadetega inimesed võimalust ükskõik kui argumenteeritult ja rafineeritult oma arvamust avaldada. Niisiis tahab Kiisler, et meediaväljaanded oleks mitte eriarvamuste arutamiseks mõeldud keskpõrandaks, vaid üksnes ideoloogiliselt n-ö õigete vaadete kuulutamise ruuporiks.

Kui Kiisler osutab konservatiividele kui deemonitele, keda ei tohiks neile arvamusplatsidele ligipääsu võimaldades toita, siis on igati kohane vastata talle endale samaga ja lõpetada tema toitmine intervjuudega.

Teiseks tuleb märkida, et kutsudes meediaväljaandeid üles eemaldama konservatiivid avalikust arutelust, ei nõustu Kiisler ise erimeelsusi võrdsetel alustel arutama. Tean seda omast käest, kuna kuigi olen ise kahel korral võtnud vastu kutse osaleda Kiisleri saates (Postimehes ja Delfis), on tema kahel korral lükanud tagasi minu kutse tulla nagu võrdne võrdsega erimeelsusi arutama Objektiivi stuudiosse ja alles eelmisel nädalal keeldus ta ka osalemisest saates “Lobjakas vs Vooglaid”, et arutada tema üleskutset boikoteerida meedias konservatiive.

Niisiis on Kiisler nõus ideoloogiliste oponentidega silmitsi seisma üksnes juhul, kui ta saab tegutseda justkui ülekuulajana turvaliselt ja mugavalt jõupositsioonilt, mis võimaldab üksnes bravuurikalt küsimusi esitada ja vastuseid nõuda, ilma et peaks ise küsimustele vastama, oma seisukohti selgitama või oma väiteid põhjendama.

Seejuures on Kiisler oma jõupositsiooni aastaid kuritarvitanud, eirates mitte ainult elementaarseid ajakirjandusliku professionaalsuse standardeid, vaid ka lihtsat inimlikku viisakust. Talle ebameeldivate vaadetega inimeste lugupidamatu kohtlemine on väljendunud nii saatekülaliste häbimärgistamises, nende vaadete moonutamises ja naeruvääristamises, neile sõnade suhu panemises kui ka nende halvustamises, solvamises ja ründamises ning üldises varjamatult vaenulikus suhtumises.

Kõneka näitena võib nimetada Kiisleri viimast intervjuud EELK peapiiskop Urmas Viilmaga, kellele ta heitis muu hulgas ette seda, nagu kiusaks EELK vähemusi ning nagu kirikus arutletaks selle üle, kas naised või n-ö homoseksuaalid on üleüldse inimesed. Üheski endast lugupidavas meediaväljaandes ei tohiks saatekülalisi kohelda niivõrd lugupidamatult ja ebaprofessionaalselt, ilma elementaarse austuseta tõe vastu.

Las saavad sisukateks intervjuudeks Kiisleri asemel võimaluse ajakirjanikud, kes seda väärivad ehk kes – Ahto Lobjakalt väljendit laenates – oskavad noa ja kahvliga süüa.

Kõike eelnevat silmas pidades kutsun konservatiive, eelkõige EKRE ja Isamaa poliitikuid – üles vastama Vilja Kiisleri boikotiüleskutsele omapoolse boikotiga ning pidama sellest otsusest kinni.

Kui Kiisler osutab konservatiividele kui deemonitele, keda ei tohiks neile arvamusplatsidele ligipääsu võimaldades toita, siis on igati kohane vastata talle endale samaga ja mitte toita teda intervjuude andmisega. Olen ise teinud selle otsuse ja tean, et terve rida konservatiivseid poliitikuid ja teisi avaliku elu tegelasi kavatsevad toimida samuti. Sest mitte ainult konservatiividele, vaid kellele iganes on alandav lasta end kohelda ilma elementaarse lugupidamiseta.

Boikott Kiislerile saadaks selge sõnumi mitte ainult talle, vaid ka tema leivaisaks olevale EPL/Delfile. Kui Kiisler tahab intervjueerida mitte ainult oma mõttekaaslasi, vaid ka konservatiive, siis peab ta näitama intervjueeritavate suhtes üles elementaarset austust – sõltumata sellest, kas intervjueeritavad on talle sümpaatsed või mitte. Loomulikult on tal võimalik sellist hoiakute muutmist avalikult kinnitada, misjärel võib uuesti kaaluda tema intervjuudel osalemist.

Praegu on Kiisleri isik tugevalt kujundanud EPL/Delfi kuvandit vasakpoolse propagandakanalina, millega ei ole ei konservatiividest poliitikutel ega kellelgi teisel kõige vähematki kohustust suhelda. Austust ajakirjandusväljaande või ajakirjanikuna ei saa nõuda – see tuleb välja teenida. Igal juhul ei kaota konservatiivid sellest absoluutselt mitte midagi, kui Kiislerit ajakirjanikuna ei tunnistata ja tema saadetes ei osaleta. Vastupidi, las saavad sisukateks intervjuudeks võimaluse ajakirjanikud, kes seda väärivad ehk kes – Ahto Lobjakalt väljendit laenates – oskavad noa ja kahvliga süüa.

Vt seonduval teemal ka 14. oktoobri 2020 saadet “Fookuses”: