Hoolimata näilisest usuvabadusest on kristlased sisuliselt pandud valiku ette – keegi ei keela sul olla ristiinimene, aga kui elada tahad, siis hoia oma mokk maas ja ole omaette. Selline suhtumine on kindlasti usuvabaduse puudumise üheks väljenduseks. On väga hea, et parlamendi spiikri avasõnas väljendati seda, mida peaksid rääkima kirikud nii soodsal kui ebasoodsal ajal. On halb, et sellest peab rääkima parlamendi spiiker, kirjutab Roland Tõnisson.
9.oktoobril toimus riigikogu konverentsisaalis mitme ettekandega ja paari paneelvestlusega üritus „Usuvabadus Eestis." Üritus oli hästi korraldatud, ent leidis vähe tähelepanu ühiskonnas. See on ka ootuspärane, sest meie Eesti ei pööra tähelepanu Loojaga seotud temaatikale, otsekui teismeline, kellel on vanematega asja vaid siis, kui on vaja kallis, iseteadev võsuke mõnest jamast ära päästa või lausa välja lunastada.
Igatahes oli rõõm kuulda parlamendis vohava küünilisuse ja lapseliku nartsissoslikkuse asemel Riigikogu esimehe Henn Põlluaasa tõsist ja aktuaalset sõnavõttu, milles oli kokkuvõtvalt ära toodud meie aja väljakutsed kristlaskonnale. Muu hulgas tõdes ta:
„Kas tänapäeva Euroopa on kristlik? Jah ja ei. Praegusele Euroopale on iseloomulik valikuline pluralism, sekulariseerumine, aga ka islamiseerumine. Oleme tunnistajaks nn uute euroopalike väärtuste pealetungile. Eriti kiire on olnud muutus viimastel aastatel. Euroopasse on saabunud miljoneid mitte-kristlike religioonide järgijaid, kellel lastakse sallivuse ja inimõiguste sildi all suruda Euroopale peale enda religioonist tulenevaid, kuid meie kultuuriruumi sobimatuid väärtusnorme. Uuringute põhjal on kristlus kõige tagakiusatum religioon maailmas. Kristlike veendumuste pärast ahistatud inimeste arv ulatub miljonitesse ning kasvab aastast aastasse – igast neljast usuliselt motiveeritud vägivallaaktist pannakse kolm toime just kristlaste vastu. Kohati on tegemist lausa genotsiidiga. Islamiinvasiooniga kaasnevaid negatiivseid külgi kritiseerida ei tohi. Mitmel pool Euroopas eemaldatakse juba krutsifikse isegi katoliiklikest koolidest ja loobutakse jõulude tähistamisest, sest see solvavat islamiusulisi. Kristlik Euroopa ja kultuuriruum tõmbub koomale. Praktikas tähendab see, et kilbile on tõstetud dekadentlik ja äärmusliberaalne sundvõrdsustamine, äärmusfeminism, hedonism, nn sooneutraalsus ja seksuaalvähemused ehk LGBT ideoloogia. Rootsi vasakpoolne õiguskantsler kuulutas juba aastaid tagasi, et igasugune viide Piiblile, mille järgi homoseksuaalsus on patt, tuleb kriminaliseerida. Karistatud on lapsevanemad, kes ei luba koolis oma lastele "sooneutraalset" ajupesu teha või islami kombeid ja palveid õpetada. Ning loomulikult neid, kes selliste asjade, valikulise sallivuse ja uute "tõdede" vastu sõna on võtnud. Normaalsuse ja inimväärikuse taastamiseks on rohi olemas. See on Euroopa taasristiusustamine. Selleks peab olema usku, lootust ja armastust."
Konverentsil peeti väga head ettekanded usuvabadust, usukohustusi ja kiriklikku liikmelisust puudutava seadusandluse ajaloolise arengu kohta ning see oli igati huvitav ja hariv. Tõdeti õiglaselt, et Eesti Vabariigi eksisteerimise ajal on Eesti olnud vägagi liberaalne riik. Konverentsil osalenud kirikute juhid või esindajad leidsid enamuses, et Eestis on tegemist usuvabadusliku paradiisiga. Nii nad end ka väljendasid. Leiti, et erinevate kirikute vahel on üksmeel, puudub üks, riigi poolt eelistatav kiriklik organisatsioon, keegi ei piira inimeste usulisi vabadusi ega kedagi sunnita loobuma oma veendumustest. Paraku saab sellise formuleeringuga nõustuda vaid osaliselt.
Praktiline elu näitab, et eestimaalased, kandideerides töökohtadele, jätavad väga sageli oma elulookirjeldusest välja kuuluvuse mõnda usulisse organisatsiooni, kuna peljatakse selle halba mõju oma väljavaadetele saada valituks. Praktiline elu on näidanud, et sellistel kartustel on alust.
Olen ise viibinud paaril korral uute töövõtjate värbamise protseduuri juures ja mõlemal korral tõdenud, et tööandjad ei soovi oma kollektiivis näha „usuhulle" ja „fanaatikuid." Märkest oma kuuluvusest usuühingusse on ühel korral piisanud, et kandidaadi poolt saadetud CV lendas sõna otseses mõttes prügikasti. Sealt sai see küll välja tõstetud ja konkreetse kandidaadi isik ei läbinud protseduuri muudel põhjustel, ent juhtum oli minu jaoks kõnekas. Tean teiste inimeste kogemusest, et otsuseid mitte värvata usklikke inimesi tehakse Eestis sageli.
Sisuliselt on kristlased pandud valiku ette – keegi ei keela sul olla ristiinimene, aga kui elada tahad, siis hoia oma mokk maas ja ole omaette. Kui aga hästi elada tahad ja presidendilt kiita saada, kata oma altar vikerkaarevärvilise linaga ja korralda koguduse saalis gayfilmide õhtu lastele. Selline suhtumine on kindlasti usuvabaduse puudumise üheks väljenduseks. On väga hea, et parlamendi spiikri avasõnas väljendati seda, mida peaksid rääkima kirikud nii soodsal kui ebasoodsal ajal. On halb, et sellest peab rääkima parlamendi spiiker.
Kiriku võimalustest ja kohustustest teenida inimesi seal, kus seda võimaldatakse, võiks rääkida pikalt. Et kaasaegne ühiskond oma ateistlikus teadmatuses keskendub igavikulisuse asemel nabaalustele teemadele, on jällegi omaette teema.
On loomulik, et selline ühiskond põlgab oma kriitikuid, ent see ei tohi ristikirikut ehmatada. MPEÕK metropoliit Eugeni tõi ainsana kirikujuhtide või nende esindajate paneelvestluses esile abordi kui kuriteo inimese vabaduse ja õiguse vastu tulla elule, sündida siia ilma. Ei pannud tähele, et keegi poliitikutest peale rahvasaadiku Monika Helme oleks võtnud kaitsta seisukohta, et arvestades meie kultuuriruumi peaks usundiõpetus koolides olema eelkõige kristlik. Rahvasaadik Lotmanilt, kes pooldab mošee rajamist Tallinna, sooviks aga lähemalt teada saada, kus leidub liberaalse suunitlusega medres, ehk islami usukool, kuhu saata õppima Eestist pärit noori, kartmata nende radikaliseerumist.
Meie kirikud käivad „sallivuse" miiniväljal. Eesti Vabariik võimaldab küll usuühendustel tegutseda, ent targem on püsida ettevisandatud teel. Sellest kõrvalekaldumist peetakse patuks inimsuse ja isikuvabaduste vastu. „Samm vasakule või samm paremale loetakse põgenemiskatseks," nagu kuulutab vahtkond vangietapile enne marssi mõnda sihtkohta.
See on muidugi utreeritud väljaütlemine, sest Eestis on vabadus uskuda täiesti olemas. Eestis on olemas ka vabadus olla uskumata ja kedagi ei saagi vägisi õndsaks teha. Meie noorsool on vabadus pookida endale külge labasust ja rumalust ning kirikud ei tiku oma ajupesuga haridusasutustesse, sest noori ei tohi usklikuks sundida. Noored peavad tegema ise oma valiku. Võimalus valikut suunata antakse see-eest riiklikult rahastatud homodeololoogilistele ühingutele, sest vabadus kohustustest ühiskonna ees ja enesedistsipliinist on tõeline „euroopalik väärtus."
Kokkuvõtvalt öeldes ei ole ma kindel, et usuvabadus tänapäeva Euroopas tähendaks vabadust oma usku ka väljendada ja selle eest seista. Keeruline on küll praegu ette kujutada, et Eestis hakataks inimesi taga kiusama, vallandama töökohalt või määrama neile karistusi Piiblil ja kristlikul traditsioonil põhinevate veendumuste eest, mõeldav. Kunagi lendasid Inglismaal ja Rootsis prügiurnidesse vaid CV-d, nüüd saadetakse sinna inimeste elud, kui nad ei soovi loobuda oma vabadusest järgida kristlikku usku.
Kooliõpetajad, ametnikud, arstid, usklikud lapsevanemad saavad ametitest lahti ja karistused kaela, kui nad keelduvad allumast transsoolisuse ja homoseksualismi või islamiseerimise ideoloogilisele survele riigiaparaadi poolt. Politsei ei uuri Soomes, Saksamaal ja mujal laste vastu suunatud seksuaalvägivalda, kuna pole piisavalt tööjõudu. Samas värvatakse uusi ametnikke võitlemaks „vihakõnega." Inglismaal heidetakse vanglasse Tommy Robinson, kes paljastab kohalike laste vastu suunatud rassistlikku pedofiiliat. Katsetes kaitsta kirikuid radikaalsete feministide poolsete süütamiste eest nähakse kodanikuallumatust ja sallimatust. Lääne progressiivne ajakirjandus vaikib kristlaste vastu suunatud tapatalgutest Aafrikas ja Lähis-Idas.
Tõesti. Ainult väga rumal lammas võib uskuda, et kui ta vaikselt ja kurblikult määgib, siis ehk hundid ei märka teda või neil hakkab temast kahju ja ta jäetakse rahule. Tänapäeval käitub Lääne ateistlik ühiskond just taoliselt omaenda hauakaevajana.
Ootan huviga meie ühiskonna ja meie kirikute reaktsiooni, kui antakse kohtusse mõni Eesti haridus- või kasvatusasutus, kus rikutakse moslemite või ateistide õigusi kas jõuluürituste või koolitoidumenüüs leiduva roojase toidu näol.
Ma kaldun arvama, et meie riik ja ühiskond käitub täpselt samamoodi, nagu seda on tehtud usuvabaduse nimel mujal Euroopas – hakatakse soovima „head pühadehooaega," loobutakse Püha Perekonna nimetamisest, et mitte solvata üksikvanemaid ja sunnitakse klasside kaupa külastama mošeesid, et äratada lastes huvi maailma eripalgelisuse vastu. Barack Obama ongi leiutanud kristlaste kohta poliitkorrektse väljendi "Easter worshippers", milles ei ole Kristusest hõngugi. Kas võiks selle eesti keelde tõlkida "munadepühade kummardajad"?
Euroopa oma uskmatusega on maailma mastaabis erand. Tühimik täidetakse. Lõpetan kordusega ühest oma hiljutisest kirjatükist: „Nagu teame, ei salli loodus tühja kohta. Tühimikud, mille oleme ise tekitanud oma ükskõiksusega või ka hoolika uuristamise ja õõnestamisega, saavad täidetud. Kui Euroopa ja ka Eesti mehed ei hooli iseenda ja kogukonna vaimsest ja füüsilisest tervisest, saavad nad endale õpetajad, kelle õppetunnid on väga kibedad. „Kes ei taha ülal pidada oma armeed, hakkab ülal pidama vallutajat," seegi tuntud tõde on taas unustusse vajunud. Siit võib jätkata: „Kes ei hooli oma kirikust, peab varsti sinna viima palvevaiba, et koos teiste moslemitega Meka poole palvetada." Ka see on lihtne tõde. Sama lihtne, nagu erinevate islamistide valimisprogrammid." Seda näeme tänases Lääne-Euroopas.
Vajadus vabaduseks uskuda Jumalasse omal moel tekkis kunagi soovist eristuda uinuvatest riigikirikutest, mis olid muutunud valitsejate lakeideks ja sülekoerteks. Nüüdseks on sellest vabadusest saanud tühjus. Kauni fassaadiga piiratud kuristik, mis neelab endasse rahvad ja ühiskonnad. Kirikud, kes ei kutsu meeleparandusele, olgu siis sobival või ebasobival ajal, ei ole oma ülesande kõrgusel. Inimestena oleme nõrgad ja tajume seda praeguses olukorras teravalt.
Me vajame Euroopa taasristiusustamist. Me vajame ärkamist. Me vajame kesk vohavat, küünilist meele- ja ihunõtrust äratust kõrgemalt poolt. Me vajame Eluandvat Vaimu. Seda kõike vajan ka mina ühena XXI sajandi alguse eurooplastest, kelle käes on eesti rahva ja kogu Euroopa vajadus ellu jääda, vabadus uskuda ja privileeg olla Kristuse oma.
Päisepilt: Tallinna toomkirik sügispäikeses. Foto: Bigstockphoto