Vaenukõne piiridest

Keeleteadlane Mart Rannut. Foto: Scanpix

Nali, satiir või koomiline liialdus ei ole mingiks indulgentsiks ning oma verbaalsete ja kirjalike väljaheidete kuulutamine huumoriks au teotamist olematuks ei tee, kirjutab keeleteadlane ja Inimõiguste Instituudi nõukogu esimees Mart Rannut kommentaariks Varro Vooglaiu ja ERR-i vahelisele kohtuvaidlusele.

SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) juht Varro Vooglaid pöördus eelmise aasta lõpus kohtusse seoses ETV2 eetrisse lastud saatega “Ongi Koik”, milles väideti, et ta on “heteromees, kes mõtleb geiseksile kolm korda rohkem kui tavaline homoseksuaal”. Oma hagiavalduses rõhutas ta, et ERRi levitatud väide on otseselt vale, sest tegu ei ole arvamuse või väärtushinnangu, vaid konkreetse faktiväitega.

Vandeadvokaat Karmen Turk seadis selle kahtluse alla, kommenteerides, et antud juhtumis oli tegu koomilise liialdusega ning et žanrist ja vormist oleneb, milliseid väiteid võib avalikkusele esitada ja milliseid mitte. Lisan juurde, et väljendusvabaduse piirid sõltuvad ka halvustatavast isikust, nt poliitiku suunas võib oluliselt krõbedamat kraami lendu lasta. Samas ei ole nali, satiir või koomiline liialdus mingiks indulgentsiks ning oma verbaalsete ja kirjalike väljaheidete kuulutamine huumoriks au teotamist olematuks ei tee.

Antud juhtumi analüüs näitab, et tegemist on ennekõike vaenukõnega, mille puhul ei ole vaenatav objekt juhuslik: see on välja valitud nende seast, kes ei ole „meie“ ning keda siis just seetõttu alandada ja naeruvääristada püütakse.

Antud juhtumi analüüs näitab, et tegemist on ennekõike vaenukõnega, mille puhul ei ole vaenatav objekt juhuslik: see on välja valitud nende seast, kes ei ole „meie“ ning keda siis just seetõttu alandada ja naeruvääristada püütakse. Tegu ei ole siin enam sõnavabadusega, mis väärtustaks ja kaitseks ühiskonna demokraatiat. Vastupidi, see on sallimatuse märk, suunatud pluralismi ja erinevate arvamuste mahasurumisele, negatiivsete eelarvamuste kujundamisele ning vaenu õhutamisele nende vastu. Vooglaiu halvustamisel on aluseks võetud tema rõhutatavad püsiväärtused, mis on omased suuremale inimrühmale, mille tuumiku moodustab ametlikult tunnustatud vähemus. See on osa vastava vähemuse käitumuslikust identiteedist.

Piir sõna- ja väljendusvabaduse ning selle kuritarvitamise vahel on õhkõrn ning sõltub mitmetest asjaoludest. Antud kaasus kuulub oma tunnuste poolest vaenukõne valda. Juhin tähelepanu, et tegu on otsese ründega usuliste inimõiguste osas, kus teotatakse Vooglaidi kui kristlase au (ja väärikust). Siin on rahvusvahelised inimõigusstandardid küllaltki karmid, viitan vaid Euroopa Inimõiguskohtu kaasusele E. S. vs Austria eelmisest aastast, milles kohus usulisi tundeid sõnavabadusest olulisemaks pidas. Võhiklikkus seaduste tundmises aga vastutusest ei vabasta, juhul kui just suhkruhaige ei ole. Seetõttu soovitan heatahtlikult ka meie kirjanduse praegusel esinumbril ja väljapaistval humoristil Andrus Kivirähkil need usulise valdkonna punased jooned alati meeles pidada, et liigsed pahandused väärt mainet ei rikuks.

Tore oleks, kui me ümber kõlaks vähem taolist vaimusolki, aga see eeldaks alandlikku meelt.

Kokkuvõtteks: ERRi telesaates ei kõlanud ainult vaenukõne, lisaks toimus usuliste ja vähemusõiguste riive. Inimõigusrikkumiste sallimine, õigustamine ja jätkuv edendamine ei tohi olla meie meedia lipulaeva ERRi poliitikaks. Ehk oleks siin kiiresti vaja asutuse nõukogu resoluutset otsust ning ilmselt oleks parem kõigile, kui vastav kaasus, mis meie riiki võib määrida, üldse kohtus arutusele ei tuleks. Lisaks soovitaksin veel mõelda inimõigusvälise probleemina ERRi huumorisaadete sihtrühma laiendamisvõimalustele: pole normaalne, kui ERR valdavalt arengupeetusega publikule saateid teeb.

Tore oleks, kui me ümber kõlaks vähem taolist vaimusolki, aga see eeldaks alandlikku meelt. Stopp! Õige eesti mehe rind paisub uhkusest, ei kedagi ta pelga. Seega kõlaks see kui soovitus lömitamisele ning ilmselt võtaks sel õigel eesti mehel ilmatuma tüki küljest ära. Pakuksin seetõttu välja tähenduselt sarnase sõna – tasaduse, ehk see hoiab ära mõnegi üleliigse teravuse. Kui aga tegu tehtud, on vabandamine omal kohal kas mõtlematult või ülemeelikult kõlanud sõnade või käitumise puhul ning teiselt poolt andestamine, siis on ka metanoia meile kõigile lähemal.

Artikkel avaldati ka Eesti Päevalehes, ent omavoliliselt muudetud ja artikli mõtet moonutava pealkirjaga, samuti maksumüüri taha panduna.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!