Tartu Ülikooli usuteaduskonna seksikonverentsi avakõnes teaduskonna juhataja Urmas Nõmmiku poolt esitatud süüdistused, nagu tegeleks Objektiiv jõuvõtteid kasutades homoseksuaalsuse demoniseerimise, vägivaldse ideologiseerimise ja politiseerimisega eesmärgiga luua teema ümber vaikiv õhkkond ja suurendada homode kannatusi, on täiesti alusetud, leiavad Objektiivi toimetajad Martin Vaher ja Oto Tuul.

11. oktoobril Tartu Ülikooli usuteaduskonna ja Eesti Seksuaaltervise Liidu koostöös korraldatud konverentsil "Seksuaalsus ja religioon – ühisosa otsides" süüdistas usuteaduskonna juhataja Urmas Nõmmik Objektiivi jõuvõtete kasutamises, homoseksuaalsuse demoniseerimises, vägivaldses ideologiseerimises ja politiseerimises, et luua teema ümber vaikiv õhkkond ja suurendada homode kannatusi.

"Ühest küljest oli tegemist justkui sellise akadeemilise, neutraalse konverentsiga, teisest küljest kritiseerib aga Urmas Nõmmik seal kristlikku ja elutervet suhtumist seksuaalsusesse ning konverentsil tegeletakse mingisuguste perverssuste normaliseerimisega ja sarjatakse seejuures Objektiivi nagu üritaksime meie kedagi jõuvõtetega kuhugi suruda," leiab Objektiivi toimetaja Oto Tuul.

"Vabandust, milles need jõuvõtted seisnevad, mis jõudu oleme me kellegi vastu kasutanud," küsib Objektiivi toimetaja Martin Vaher väljaande suunal kõlanud süüdistuste kohta retooriliselt. "Vägisi üritatakse jätta muljet justnagu käiksime õhtuti tänavatel ringi homoseksuaale jahtimas, et neid füüsiliselt rünnata."

"See on täielik absurd. Me ei ole kasutanud mingeid jõuvõtteid," lükkab Vaher kõlanud süüdistuse kategooriliselt tagasi. "Ma ei näe ka, kuidas oleks õigustatud süüdistus, mille kohaselt me demoniseerime homoseksuaale või siis üritame kehtestada mingit vaikivat õhkkonda ja suurendada homode kannatusi. Minu arust on need väited täiesti alusetud."

"Jah, see on arusaamatu," nõustub ka Tuul. "Et kõigile oleks veelkord üheselt selge, siis Objektiiv on meediaportaal ning me tegeleme siin ajakirjandusega."

"Meil on toimetuses ajakirjanikud, kes kirjutavad artikleid, salvestavad saateid… ning mitte keegi meist – isegi mitte Markus Järvi ja Varro Vooglaid – ei käi õhtuti nö kedagi jahtimas. Sellist asja lihtsalt ei toimu, see on kusagilt õhust võetud," rahustab ka Tuul seksuaalvähemusi.

"Ühtlasi oleme olnud ka sõnavabaduse eestkõnelejateks ning seisnud vastu igasugu katsetele kirjutada Eesti seadustesse vihakõne keeldu. Me seisame sõnavabaduse eest. Me ei püüa kedagi tsenseerida ega vaikima sundida," kinnitab Tuul.

"Sellel konverentsil on olnud algusest peale selline ründav toon," jätkab Vaher. "Ning rünnatud on ühest küljest traditsioonilist kristlikku seksuaalmoraali kui ka neid, kes üritavad seda kaitsta."

Usuteaduskonna seksikonverents ründas ka kirikut

Saates kommenteeriti ka teoloogiadoktor Peeter Espaki seisukohta, mille kohaselt ründas usuteaduskonna seksikonverents selgelt kirikut, kuna selle traditsioonilist kristlust muuta üritav lähenemine on valdavale osale kirikuõpetajatest vastuvõetamatu ning vastuolus kiriku seisukohtadega.

"Põhimõtteliselt on probleem selles, et konverents on ühepoolne," leiab Tuul. "Tulevad kokku siis niiöelda teadlased – usuteadlased ja teoloogid – ning hakkavad kirikut õpetama: meil on nüüd 21. sajand ning meil on siin nüüd mingid vähemused ning sina kirik pead nüüd hakkama oma 2000-aastast õpetust muutma."

"Espak heidab Nõmmikule kõige rohkem ette seda, et ei otsitut mingit reaalset dialoogi, mitte seda, et neid teemasid üldse tõstatati," lisab Vaher. "Kuna mõlemad on akadeemikud, siis on neil siinkohal ühisosa tegelikult täitsa olemas, et ülikool võiks pakkuda tõesti sellist platvormi, kus selliste teemade üle arutada, aga reaalselt antud juhul siiski mingit ühisosa ega dialoogi ei otsitud, vaid peeti monoloogi ja manitsuskõnet praegustele usulistele institutsioonidele ja nende kaitsjatele."

"Tõelise dialoogi puhul tuleks tõesti ka üksteist kuulda võtta," jätkab Tuul. "Nii võiks juhtuda ka see, et laiem ühiskond võtab moraaliküsimustes hoopis kirikut kuulda, saades aru, et eluterve seksuaalmoraali järgimine on ühiskonnale kasulik. Aga antud juhul oli vestlus täiesti ühepoolne: kirik võib kuulda võtta, aga ühiskonnas mingisuguste muutuste läbiviimine ei ole variant."

Kiriku õpetuse ja konfessionaalse seksuaaleetika pidev kaasajastamine, millele Nõmmik eelkõige kiriku liikmetest teolooge üles kutsub, ei toimu Vaheri hinnangul mitte laiema arutelu vormis, vaid kinnistes gruppides, kuhu kutsutakse küll ka traditsiooniliste vaadetega kirikujuhte, kuid pakkudes neile seejuures kõigest kuulaja positsiooni.

"Ja miks peaksidki tahtma kirikuõpetajad minna sellistele konverentsidele, kus neile hakatakse ülevalt alla ette dikteerima, et nad peavad hakkama nüüd oma kiriku õpetust muutma," nõustub ka Tuul. "Täiesti arusaadav, et nad sinna minna ei tahtnud ning paradoksaalselt võib just siin näha neid jõuvõtteid, kus sisuliselt kristlusest lahti ütelnud agnostiline usuteaduskond hakkab kirikutele õpetama, kuidas nemad asjadest rääkima peavad."

"Minetades seose kiriku ja traditsioonilise kristlusega on minu silmis minetatud ka autoriteet," lisab Vaher. "Mis positsioonilt te tulete kirikut õpetama? Kui teil on näiteks sellised seisukohad homoseksuaalsuse küsimuses, siis palun väga, liituge näiteks "geikristlastega". Aga ei, nagu nimelt on vaja just korraldada selliseid konverentse ja mõjutada Eesti evangeelset luterliku kirikut ka väljaspool neid konverentse."

Ühtlasi juhib Vaher tähelepanu sellele, et Nõmmiku ja tema mõttekaaslaste töö kiriku seksuaaleetika muutmiseks on olnud süstemaatiline ja pikaajaline ning et seda kavatsetakse jätkata ka tulevikus.

"Sellises olukorras, kus ei jaatata enam Kristuse läbi sajandite edasi kantud õpetust, tuleks ka loobuda sellest autoriteedi positsioonist ja tegeleda akadeemiliste küsimustega, mitte sekkuda kiriku ellu. Siinkohal ei ole ma üldse Nõmmikuga nõus: minu arust ei ole neil mingit kohustust ega ka õigust minna kiriku õpetuse kallale. Pigem võiks sellisel kahetsusväärsel juhul siis juba kirikust lahkuda." 

Mis puutub aga Nõmmiku väidetavalt nutmaajavasse ahastusse selle üle, et homoseksuaalsusest ei saavat justkui teemat politiseerimata üldse arutada, siis ei näe Vaher, kuidas usuteaduskonna seksikonverents oleks kuidagi vähem poliitiline: "See üritab täpselt samamoodi mõjutada päevapoliitikat kui ka kirikupoliitikat."

"Ning tegelikult ei peaks homoseksuaalsus olema kirikus üldse mingi peateema, kuid kahjuks on see lihtsalt peateemaks tehtud. Näiteks katoliku kirikus on sellised küsimused juba ammu pühakirja, kiriku traditsiooni ja kirikuisade töö tulemusena ära lahendatud ning neid ei ole vaja enam pidevalt esile tõsta. Kirik on nende juurest edasi liikunud ning järgib lihtsalt elementaarseid loomuseaduslikke tõdesid, üritades neid ühtlasi kaitsta ja edasi kanda."

Usuteaduskonna juhataja Urmas Nõmmik: homod, ärge kartke Objektiivi!

Peeter Espak: usuteaduskonna seksikonverents ründas kirikut

Usuteaduskonna seksikonverentsil kutsutakse hedonofoobset kristlust puberteedist välja kasvama

Markus Järvi: Tartu Ülikooli usuteaduskonna hedonofoobia konverentsil pole kristlusega mingit pistmist

Kas usuteaduskond tahab muuta „hedonofoobset" kirikut?

Traditsioonilise kristliku seksuaaleetika kaitseks

Henn Põlluaas: normaalsuse ja inimväärikuse taastamiseks tuleb Euroopa taasristiusustada

EELK otsib uue raamatuga homoküsimusele lahendust