Lasterikaste perede toetuste kärpimine on osaks sügavamast probleemist, milleks on Eesti poliitilitika valelikkusest läbiimbumine ning taganemine põhiseadusega sätestatud ideaalidest, tõdes Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) riigikogu fraktsiooni liige Varro Vooglaid.
Alljärgnev on Varro Vooglaiu riigikogus peetud kõne terviktekst.
Lasterikaste perede toetuste kärpimine nii, nagu valitsuskoalitsioon seda praegu teeb, on erakordselt inetu – lausa piinlikult inetu ehk häbiväärne. Teatavasti võetakse sõnamurdlikult tagasi toetused, mis alles mõned kuud enne riigikogu valimisi lasterikastele peredele anti, kusjuures nende toetuste andmise poolt hääletasid riigikogus nii Reformierakonna kui ka sotside saadikud ehk kaks kolmest praegusest koalitsioonipartnerist. Viisakad inimesed nii ei teeks.
Mitte vähem häbiväärne on tõsiasi, et valimiste eelsel ajal ei rääkinud mitte ükski koalitsioonierakond ei oma programmis ega ka oma avalikes sõnavõttudes lasterikaste perede toetuste tagasivõtmise kavatsusest sõnagi. Peaminister Kaja Kallase vastuväited, et Reformierakond ju rääkis üldisest soovist teha perehüvitiste süsteem õiglasemaks, ei kannata kriitikat. Fakt on see, et kõnealuste toetuste tagasivõtmise kavatsusest ei kirjutatud ega räägitud midagi. Seega võib liialdamata öelda, et lasterikastelt peredelt ja nende senisel määral toetamist oluliseks pidavatelt inimestelt peteti sedasi toetust välja.
Seetõttu pole põhjust imestada, et Eesti Lasterikaste Perede Liidu juhataja Aage Õunap on valitsuskoalitsiooni tegevust kritiseerinud erakordselt teravas toonis: „[O]lete andnud […] peredele selge signaali, et riiki ei saa kunagi usaldada, ükski otsus pole garanteeritud täitmiseks, sest kolm kuud tagasi antud lubadust on murtud. Murdis selle meie oma riik, keda oleme valmis toetama ja kelle liidrid oleme ise valitsusse hääletanud. Kuid kindlasti mitte sellise ülesandega."
Kõigele eelnevale lisandub tõsiasi, et lasterikastelt peredelt toetuste äravõtmine viiakse ellu esiteks kiirkorras, ilma hea õigusloome eeskirjaga ettenähtud ja eelnõu mõjusid kaardistava väljatöötamiskavatsuseta, teiseks näitamata üles vähimatki kompromissivalmidust ning kolmandaks parlamenti tasalülitades, sidudes eelnõu vastuvõtmise valitsuse usaldusküsimusega. Seejuures on fakt, et opositsiooni poolt pakuti koalitsioonile vägagi reaalset kompromissi, mis seisnes valmisolekus nõustuda lasterikaste perede toetuste indekseerimisest loobumisega, tingimusel et juba seadusega ettenähtud toetusi peredelt tagasi ei võeta. Paraku ei näidanud koalitsioon üles valmidust nõustuda ükskõik millise lahendusega, mis eeldanuks märkimisväärset omapoolset järeleandmist.
Terve rea eelnõude parlamendist läbirammimine nende vastuvõtmise valitsuse usaldusküsimusega sidumise teel annab aga tunnistust parlamentaarse demokraatia põhimõttest taganemisest. Teatavasti ei ole eelnõude vastuvõtmise valitsuse usaldusküsimusega sidumine mõeldud tavapärases olukorras kasutatavaks õigusloome meetodiks, vaid selgelt erandlik lahendus, mis on mõeldud kasutamiseks ennekõike vähemusvalitsuse korral, millele see võib olla ainus tee oma poliitilist tahet ellu viia. Meil aga teatavasti ei ole vähemusvalitsust, vaid on valitsus, mis koosneb riigikogus suurt enamust omavatest erakondadest. Seega on selge, et reaalset küsimust sellest, kas parlamendi enamus usaldab valitsust või mitte, ei eksisteeri, mis omakorda tähendab, et lasterikaste perede toetuste tagasivõtmine kirjeldatud moel on tõesti väga näotu.
Kuid veelgi tõsisem probleem seondub eelnõu sisuga. Nimelt on parimagi tahtmise juures võimatu ühitada kõnealust eelnõud põhiseaduse paragrahvis 28 lõige 4 sätestatud riigivõimu kohustusega kanda lasterikaste perede eest erilist hoolt. Ka kõige ebaausamad inimesed peavad tunnistama, et seda, kui loetud kuud enne riigikogu valimisi tõstetakse lasterikaste perede toetusi ning siis kohe esimese asjana pärast valimisi asutakse neide toetusi tagasi võtma, olles vastava plaani valimiste eelsel ajal täielikult maha vaikinud, ei ole parimagi tahtmise korral võimalik käsitleda erilise hoole ülesnäitamisena lasterikaste perede suhtes. Just samuti ei ole seda käiku võimalik ühitada põhiseaduse preambulas Eesti riigi mõtte kohta kirjutatuga, mille kohaselt peab Eesti Vabariik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.
Lasterikastele peredele suuremate toetuste andmine ei ole kindlasti võluvits, mis üksi aitaks tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimajäämise läbi aegade, aga just samuti on selge, et nende toetuste kärpimine – eriti veel sõnamurdlikul teel – töötab nimetatud eesmärgile vastu. Olukord on seda näotum, et Eesti on reaalselt tõsises rahvastikukriisis, millest annab tunnistust tõsiasi, et mitte kunagi varem meie riigi ajaloos ei ole sündinud nii vähe lapsi kui praegu ning summaarne sündimuskordaja 1,4 last naise kohta jääb rahvastikutaseme säilitamiseks vajalikust tasemest 2,1 väga kaugele.
Nii et kui te hääletate kõnealuse eelnõu vastuvõtmise poolt, head kolleegid, siis peate ühtlasi andma endale aru, et tegutsete põhiseaduse suhtes lugupidamatult – viisil, nagu ei peakski riigivõimu teostama üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, nagu põhiseaduse paragrahvis 3 on sätestatud.
Kokkuvõttes on toimuv osaks laiemast ja sügavamast probleemist, milleks on Eesti poliitilise kultuuri valelikkusest läbiimbumine ning taganemine põhiseadusega sätestatud ideaalidest – nii rahvusriigi ideaalist, riikliku iseseisvuse ideaalist, õigusriikluse ideaalist, demokraatia ideaalist, parlamentarismi ideaalist kui ka perekonna ja lasterikkuse ideaalist. Kõiki neid ideaale veel sõnades tunnistatakse, aga reaalsuses nendega ei arvestata.
Lõpetuseks kordan uuesti põhiseaduse paragrahvis 28 lõige 4 sätestatut, mille kohaselt on riigivõimu teostamisel kohustuslik (!) näidata lasterikaste perede suhtes üles erilist hoolt – arusaadavalt, sest just lasterikkad pered on need, kes loovad uute inimeste ellu kutsumise ja nende üleskasvatamise näol peamist eeldust eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimiseks läbi aegade, mille tagamiseks ongi Eesti Vabariik asutatud.
Kõike eelnevat silmas pidades kutsun teid üles, head kolleegid, jääma truuks põhiseadusele ja vandele, mille me kõik riigikogu liikmetena oma teenistust alustades andsime, ning mitte toetama lasterikastelt peredelt neile alles hiljuti antud täiendavate toetuste äravõtmist. Lõppude lõpuks on meile kõigile tagatud vabadus hääletada vastavalt oma südametunnistusele ning ma julgustan teid seda vabadust hästi kasutama – kasutama nii, et seista eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimise eest läbi aegade.
Aitäh!
Toimetas Markus Järvi