Postimehe pahatahtlik ja nürimeelne juhtkiri, millega Eesti suurim päevaleht kuulutas laste tapmise emaüsas küüniliselt "pseudoteemaks", kubiseb ohtlikult rumalatest ja valelikest väidetest, mis väärivad ning ka vajavad resoluutset ümberlükkamist.
24. märtsi juhtkirjas "Aitab pseudoteemadest!" väljendas Postimehe toimetus kollektiivselt ja muidugi anonüümselt arusaama nagu kujutaks Eestis igal aastal nelja kuni kuue tuhande lapse tapmine emaüsas endast pseudoteemat. Kuigi enamik juhtkirjas sisalduvatest idiootsustest said juba Objektiivi Fookuses "Sündimata inimese tapmine pole mitte kunagi pseudoteema" minu kolleegide Varro Vooglaiu ja Markus Järvi poolt kerge vaevaga loogiliste argumentide abil ümber lükatud, siis otsustasin siiski ka omalt poolt selgitada kõige suuremaid ja ohtlikumaid eksiarusaamu, mida selle ülimalt ebaõnnestunud kirjutisega rahva seas levitatakse.
Alljärgnevalt kummutan nii (loodus)teadusele kui ka (katoliku) teoloogiale tuginedes Postimehe neli kõige suuremat valeväidet:
Väide: "Tänapäeva kristlikus traditsioonis ei ole abort võrdsustatud tapmisega, vaid on patt teisel põhjusel, nimelt on see vastutöötamine jumala tahtele."
Vastuväide: Vale. Eesti Kirikute Nõukogu on oma 2001. aasta pöördumises eesti rahva poole väljendanud selgelt ja ühemõtteliselt, et abort, mis teadlikult põhjustab lapse surma, kujutab endast kõige kaitsetumas seisundis oleva inimelu sünnieelset tapmist, mistõttu on Kirik oma algusaegadest peale pidanud seda lubamatuks ning hinnanud süütute ja kaitsetute laste tapmist raskeks patuks nii Jumala kui ligimese vastu.
Sama kinnitab ka katoliku kiriku muutumatu õpetus. Katoliku kiriku katekismuse aborti käsitlevad paragrahvid sätestavad selgelt, et:
2270. Inimese elu tuleb täielikult austada ning kaitsta alates eostamise hetkest. Juba tema olemasolu esimesest hetkest tuleb tunnistada inimolendi kui isiku õigusi, sealhulgas iga süütu isiku rikkumatut õigust elule;
2271. Alates esimesest sajandist on Kirik abordi esilekutsumise tunnistanud moraalselt lubamatuks. See õpetus ei ole muutunud ning on muutumatu. Otsene, see tähendab eesmärgiks seatud või vahendina tahetud abort kujutab endast rasket pattu kõlblusseaduse vastu:
"Ära tapa last abordivahenditega ega ära löö vastsündinut maha" (Didache, 2,2; vrd Barnabase kiri 19,5; Diognetus 5,5; Tertullianus, Apologeticus, 9).
Väide: "Teaduslikust vaatenurgast ei ole embrüo inimene. Embrüo ei erine oma varasemates staadiumites kala ja linnu omast, hiljem teiste imetajate omadest ning alles oma viimastes staadiumites hakkab võtma kuju, mis on omane kõigile primaatidele. Embrüo süda hakkab varem lööma, kuid inimeseks peetakse teda alles siis, kui ta hakkab ahvide embrüost erinema."
Vastuväide: Vale. See väide on niivõrd piinlikult rumal ning kergesti kummutatav, et sellel ei ole isegi põhjust pikemalt peatuda. Kui Postimehe toimetus ei ole võimeline aru saama, et inimembrüo erineb oma DNA poolest algusest peale ahvi või mõne teise looma embrüost, siis soovitan küll väljaande senistel lugejatel ja tellijatel mõne usaldusväärsema infokanali kasuks otsustada. Elegantse ja humoorika vastuväite Postimehe toimetuse "teaduslikule vaatenurgale" pakub oma arvamusartiklis ka Objektiivi kolumnist Roland Tõnisson:
"Loode on inimene alates eostamise hetkest. Kui keegi väidab, et see meenutab algselt muude olendite embrüot, siis näidaku naist, kes oleks sünnitanud elevandi või hobuse."
Väide: "Eetilises plaanis ei kuulu embrüo saatuse üle otsustamine kellelegi teisele kui vanematele."
Vastuväide: Ütleb kes ja millise autoriteediga? On selle juhtkirja näol tegemist Püha Postimehe ilmeksimatu toimetuse dogmaatilise bullaga? Seda väidet saaks käsitleda tõesena vaid juhul kui:
- ei eksisteeriks Jumalat, kellele inimese saatuse üle otsustamine kuulub;
- pidada ühtlasi eetiliselt vastuvõetavaks laste sünnieelset tapmist emaüsas (väldin seejuures täiesti teadlikult ja põhimõtteliselt selle veretöö kirjeldamist eufemismiga "abort", seda enam, et ladina keelne sõna abortiō, millest see on tuletatud, tähendab iseeneslikku nurisünnitust, mitte sündimata lapse tahtlikku tapmist).
Kui aga tugineda nii loomuseadusele kui ka ilmutatud moraaliseadusele, mis üheskoos moodustavad ühtse jumaliku seaduse (lex divina) või ka igavese seaduse (lex aeterna), mis on kätketud katoliku kiriku õpetusse ja kanoonilisse õigusesse, siis ei kuulu embrüo saatuse üle otsustamine aga kellelegi teisele kui Jumalale.
Inimeste omavolitsemine selles küsimuses läheks selgelt vastuollu Jumala tahtega ning tema viiendast käsust üle astumine kujutaks endast mõrva, mille karistuseks siinpoolsuses on ekskommunikatsioon ehk lahutamine kiriku osadusest. Teispoolsuses ootaks mõrvarit ees aga põrgu ehk igavene lahutatus Jumalast, kui patune oma roima ei kahetse ega otsi absolutsiooni pihisakramendi kaudu. Katoliku kiriku katekismuses on sellest kirjutatud järgmistes paragrahvides:
2268. Viies käsk keelab otsese ja tahtliku mõrva kui raske patu. Mõrvar ja tema vabatahtlikud abilised teevad taevanihüüdvat pattu.
Lapsemõrv, vennamõrv, vanematemõrv ja abikaasamõrv on loomulike sidemete tõttu, millised nad rikuvad, eriliselt rängad kuriteod. Eugeeniliste põhjustega või "ühiskondliku tervisega" kaalutlemine ei saa õigustada ühtegi mõrva, isegi siis, kui see toimub avaliku võimu korraldusel.
2272. Vormiline kaasaaitamine abordile on ränk kuritegu. Kirik karistab seda inimelu vastast kuritegu ekskommunikatsiooni kanoonilise karistusega. "Kes võtab ette abordi, tõmbab pärast selle teostamist enda peale latæ sententiæ ekskommunikatsiooni" "kuriteo toimepanemise fakti läbi" ja õigusaktis ettenähtud tingimustel. Kirik ei soovi sellega halastust piirata. Ta väljendab aga selgelt toimepandud kuritöö raskust ja heastamatut kahju, mida see on kaasa toonud süütult mõrvatud lapsele, tema vanematele ja tervele ühiskonnale.
2273. Süütu inimese võõrandamatu õigus elule kujutab endast kodanikuühiskonna ja tema seadusandluse koostisse kuuluvat elementi.
"Isiksuse rikkumatuid õigusi peab tsiviilühiskond ning riigivõim tunnustama ja austama: need õigused ei sõltu ei üksikisikust ega vanematest ega kujuta endast ka ühiskonna ja riigi antud privileege. Nad kuuluvad inimloomuse juurde ning juurduvad inimisikus loomisakti jõul, millest isik oma alguse sai. Nende fundamentaalsete õiguste hulka kuulub ka iga inimolendi õigus elule ning kehalisele terviklikkusele alates eostamisest kuni surmani"
"Hetkest, mil positiivne seadus röövib ühelt inimeste rühmalt kaitse, mida tsiviilseadusandlus neile peab tagama, salgab riik seeläbi kõikide võrdsust seaduse ees. Kui riigivõim ei kaitse kõikide kodanike, eriti kõige väetimate õigusi, siis õõnestatakse õigusriigi aluseid. Austuse ja kaitse väljendusena, mida tuleb veel sündimata lapsele tema eostamisest peale kindlustada, peab seadusandlus ette nägema vastava karistuse igale tema õiguste tahtlikule rikkumisele".
2274. Kuna embrüot tuleb juba eostamise hetkest alates käsitleda isikuna, tuleb hoida tema terviklikkust ja teda nagu iga teist inimolendit võimaluse piires hoida ja ravida.
Väide: "Uuel koalitsioonil pole vaja tegeleda pseudoteemadega, nagu embrüo õigused, vaid sellega, mis ootab ees pärast embrüofaasi."
Vastuväide: Esiteks ei oota neid tuhandeid emaüsas tapetud lapsi pärast embrüofaasi ees muu kui käitlemine "biojäätmetena" ning teiseks ei ole tegemist pseudoteemaga. Selle mõistmiseks võib ette kujutada olukorda, kus meie riigis hukkuks igal aastal 4000 kuni 6000 last mõnel muul põhjusel, näiteks haiguspuhangu tõttu, mille vastu oleks võimalik lapsi vaktsineerida. Sellisel juhul ei väidaks keegi, et nende laste elude päästmine kujutab endast pseudoteemat. Vastupidi, see oleks ühiskonnas konkurentsitult probleem number üks, mis nõuaks riikliku eriolukorra väljakuulutamist, et kriis võimalikult kiiresti lahendada ja võimalikult palju lapsi surmasuust päästa. Seejuures ei näe ma ei religioosselt, teaduslikult ega ka eetiliselt mingit olemuslikku vahet neil lastel, kes elavad veel emaüsas võrreldes nendega, kes on jõudnud juba siia ilma sündida.
Seda, et tegemist ei ole mingi pseudoteemaga kinnitab ka statistika: samal ajal kui meie rahvas piltlikult öeldes demograafilisest vetsupotist alla voolab, oleme ühtlasi Euroopa kõige eesrindlikum abordirahvas, tehes 2016. aasta andmetel kõige enam aborte nii sünnitamiseas naiste kohta kui ka elussündide kohta. Mul on millegipärast kuri kahtlus, et meie rahvusliku väljasuremise ning meie kõrge abordimäära vahel võib mingi seos olla.
Kokkuvõte
Midagi on sügavalt valesti ühiskonnas, kus ühest küljest küll kogutakse üllameelselt Jõulutunneli abil annetusi enneaegselt sündinud lastele elupäästvate meditsiiniseadmete ostuks, kuid teisest küljest rahastatakse kodanike maksudest viimse kui ühe süütu ja kaitsetu lapse tapmist emaüsas, muutes meid kõiki seeläbi selles kohutavas kuriteos kaasosalisteks ja kaassüüdlasteks.
Selle asemel, et oma rahva vaikset genotsiidi hukka mõista, hurjutab aga meie riigipea Kersti Kaljulaid hoopis neid, kes selle genotsiidi toimepanijaid kritiseerida julgevad – Eesti Vabariigi presidendi jaoks ei ole seega lubamatu mitte tuhandete eestlaste tapmine emaüsas, vaid sellele tõsiasjale tähelepanu juhtimine. Selles valguses toimib Postimees oma äärmiselt nürimeelse ja valeliku juhtkirjaga justkui riikliku propagandaväljaandena, mille ülesandeks on võimendada presidendi kantseleist tulnud jutupunkte ning hoida meie vabariik vankumatul ja üha progresseeruval väljasuremise kursil.
Fookuses: sündimata inimese tapmine pole mitte kunagi pseudoteema