Vastu tuleks võtta seadus, mis keelab riigijuhtide osalemise mitteametlike mõjutusorganisatsioonide, nagu Bilderbergi grupi või trilateraalse komisjoni, kogunemistel ning lisaks sunniks parlamendi ja valitsuse liikmeid ning riigiametite teenistujaid avalikustama oma kuuluvust mõnda salaorganisatsiooni, nagu vabamüürlased, kirjutab Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi.
Mõned päevad tagasi ehtis vabariigi valitsuse kodulehte lakooniline märkus, et peaminister Kaja Kallas väisab Hispaaniat mitu päeva kestva Bilderbergi kohtumise raames. Kohtumine keskenduvat välispoliitika ja julgeoleku teemadele, seisis vabariigi valitsuse kommunikatsioonibüroo napis teadaandes.
Bilderbergi grupp koguneb ühel korral aastas ning kujutab endast valitsusvälist mõjuorganisatsiooni, mille 1954. aastal rajas pankurist globalist David Rockefeller. Kohtumised on salajased ning isegi peavoolumeedial pole sinna juurdepääsu.
Kaks aastakümmet hiljem (1973) asutas Rockefeller teise globalistliku mõttekoja – trilateraalse komisjoni, kuhu kuulusid teiste seas sellised kurikuulsad tegelased, nagu angloameerika globalismi teoreetik Zbigniew Brzezinski, esimese Iraagi sõja pettuse ja valedega vallandanud George H. W. Bush ja selle keskel USA kaitseministri ametititoolil istunud Dick Cheney, rääkimata vanameistritest Henry Kissingerist ja Rockefellerist endast. Ka selles "mõttekojas" käisid kohal mitmed eestlased, nende seas ka president Toomas Hendrik Ilves.
Kuigi Bilderbergi grupi kogunemistel osalevad riigipead, pankurid ja ettevõtete juhid esindavad kohtumistel väidetavalt iseennast, mitte organisatsiooni, kus nad töötavad, on selline klausel pehmelt öeldes naeruväärne. Miks peaks maailma globalistlik eliit käima koos ilma püüdluseta mõjutada poliitikat ning kavandada järgmisi samme angloameerika globalistliku agenda edendamiseks?
Iseenesest mõistetavalt on Bilderbergi grupi ja trilateraalse komisjoni kogunemised mõeldud konkreetsete suuniste edastamiseks ning kui seda tehakse eraviisiliselt, isikute kaasamise ja mõjutamise kaudu, on see seda tõsisem probleem.
Välispoliitikale ja julgeolekule keskenduv eraviisiline kokkusaamine valitsusülese organisatsiooni raames kujutab aga endast otsest ohtu Eesti riigi suveräänsusele. Need teemad kuuluvad nimelt meie põhiseaduslike institutsioonide ehk seaduslikult valitud riigikogu, valitsuse ja kaitseväe kompetentsi ning igasugune "arutelu" mujal kui vastavates institutsioonides, peaks avalikkuses panema kõik häirekellad helisema.
Kellahelistajaks peaks olema tõeline ja sõltumatu meedia, mida meil korporatiivse peavoolumeedia näol ei ole.
Tõsi, kõikidele nendele, kes pole eile sündinud, on ammu saanud selgeks, et just nimelt iseseisvat ja suveräänset välis- ja julgeolekupoliitikat Eesti ei viljele ning suurem osa selle valdkonna otsuseid põhinevad valitsusüleste globalistlike organisatsioonide juhistele ja näpunäidetele.
Tundub, et juhiste järgi käituv kodumaine "eliit" teeb nn sanktsioonide seaduse ja "Venemaad põlvili suruva" retoorikaga kõik endast oleneva, et kaunist ja rohelisest Maarjamaast saaks potentsiaalse kolmanda maailmasõja käigus ühelt ja teiselt poolt tuhastatud lahingutanner.
Kerglaste naeratuste saatel pursatakse välja retoorikat, nagu poleks sõja näol tegu kirjeldamatu kannatusega, mis praeguses vormis pühib ilmselt maamunalt mitte üksnes Eesti Vabariigi, vaid ka eesti rahva, vaid mõne laheda Call of Duty-stiilis videomänguga, kus peale tabamuse saamist võib vajutada nupule play again.
Ülbe imbetsilli infantiilse enesekindlusega räägitakse järgmise sõja võidust ja spekuleeritakse kallasliku kõrgi muigega eesti meeste saatmisest Ukraina rindele.
Riigimehelik käitumine kaalub aga rahva elu ja riigi saatust tinastel vaekaussidel ning ei kiirusta lobisema lapsikusi maailma suurima tuumariigi põlvilisurumisest alla miljonilise rahva poolt. Täiskasvanu kriteeriumiks on kontakt reaalsusega ning küpse intellekti poolt aastate jooksul välja kujunenud ettenägemisvõime.
Infantilisme võivad lobiseda vaid pururumalad või Bilderbergi ja teiste globalistlike mõttekodade poolt mõjutatud ja kinnimakstud agendid – need, kes hoolivad Eesti riigist ja rahvast sama vähe kui nende isandad.
Pidades silmas globalistide haaret ja lakkamatut mõjutustegevust, oleks igati põhjendatud, et tõelise suveräänsuse poole püüdlevas Eesti riigis võetaks vastu seadus, mis keelab riigijuhtide osalemise riigiüleste mitteametlike organisatsioonide, nagu Bilderbergi grupi või trilateraalse komisjoni kogunemistel ning kohustaks parlamendi ja valitsuse liikmeid ning riigiametite teenistujaid avalikustama oma kuuluvust mõnda salaorganisatsiooni, nagu näiteks vabamüürlased.
Ainuüksi selle sammu läbi võiksime suveräänsuse ideaalile mitme penikoorma võrra lähemale astuda.