Portaali Klikisäästja avalehe vaade (osaliselt). Kuvatõmmis

Tegevust on alustanud uus faktikontrolli- ja uudisteportaal Klikisäästja, mida veab Postimehest ja Delfist tuntud „faktikontrolör" Herman Kelomees. Välja käiakse ambitsioon olla Eesti ühiskondliku arutelu valvekoer. Veiko Vihuri vaatab lähemalt, millega tegu.

Kõigepealt eestvedaja taustast. Erakonna Isamaa portaal Eesti Uudised tõi 2018. aastal esile Kelomehe sidemed erakonnaga Eesti 200 ja selle ühe käilakuju Margus Tsahknaga ning nentis: „Meie arvates on asi lihtne ja selge. Eesti 200 liikumisega seotud Herman Kelomees ei saa esineda sõltumatu faktikontrolörina, see kompromiteerib kogu ettevõtmist. Kui ajakirjandus tahab poliitikute esitatud faktide õigust usaldusväärselt kontrollida ja kommenteerida, peavad nad leidma tegelikult sõltumatu asjatundja. Tänasel kujul ei saa seda tõsiselt võtta."

Möödunud sügisel (2020) paistis Herman Kelomees silma sellega, et kutsus kaitsepolitseid portaalil Objektiiv silma peal hoidma: „Vooglaiu, Espenbergi jt orbanistide järjepidev Ungari-propaganda võiks pakkuda huvi mitte ainult ajakirjandusele, vaid ka KAPOle. Toimub avaliku arvamuse kultiveerimine autokraatliku-oligarhilise riigivormi toetuseks". Objektiivi järelepärimisele, mida ta öelduga silmas peab, vastas Kelomees: „Ma tahan öelda, et mulle on teie motiivid ebaselged ja seetõttu kahtlased. Et te tahate konservatiivsemat riiki – arusaadav. Ma võin mõista, kuidas see on teie jaoks maailmavaateline küsimus, kuigi minu jaoks on tegemist küsimusega inimõigustest. Aga mitte ainult eitada, et Orban on diktaator/pätt/kaabakas, vaid rääkida Putini mudeli järgi kujundatud riigist kui demokraatiast… See on veider. Kahtlane."

Nii palju siis Herman Kelomehe taustast, mida tuleks Klikisäästja puhul arvestada. Aga tulgem portaali juurde. Enda kohta öeldakse: „Klikisäästja faktikontrolli- ja uudisteportaal on Eesti ühiskondliku arutelu valvekoer, mida hoiab töös Levila. Hoiame silma peal nii poliitikutel, meedial kui ka suurema levikuga valedel sotsiaalmeedias."

Klikisäästja ütleb end lähtuvat Rahvusvahelise Faktikontrollivõrgustiku põhimõtetest. Esimeses punktis deklareeritakse: „Poliitiline sõltumatus ja võrdne kohtlemine – Kasutame iga faktikontrolli puhul samu standardeid ja protsessi ning teeme järeldused vastavalt tõestusmaterjalile. Me ei keskendu mõne konkreetse ühiskondliku arutelu osapoole kontrollimisele. Me ei võta seisukohti küsimustes, millega seoses faktikontrolle teeme."

Ometi torkab avalehel silma rubriik „Kuldkliendid", mille esimeses artiklis võetakse vaatluse alla portaal Objektiiv. Niisiis paistab, et Objektiivile on antud Klikisäästja „kuldkliendi" staatus. Artiklis kuulutatakse portaal Objektiiv süsteemseks valeinfo levitajaks, mille väited ei kuulu ükshaaval analüüsimisele (sic!):

„„Kuldkliendid" on faktikontrolli- ja uudisteportaali Klikisäästja rubriik, milles võetakse luubi alla süsteemsed valeinfo levitajad. Faktikontrolli „kuldklientide" väited ei kuulu ükshaaval analüüsimisele – tegemist poleks mõistliku ajakasutusega faktikontrollija poolt. Vale võib lihtsalt välja mõelda, ent faktikontrollimine võtab aega. Siinses loos võtame ette möödunud nädala lood, mis ilmusid uudiste- ja arvamusportaalis Objektiiv. Portaali peab üleval Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, mida juhib Varro Vooglaid."

Objektiiv saab Kelomehelt kriitikat näiteks selle eest, et ühe loo autori Aldo Maksimovi puhul ei ole välja toodud tema kuuluvus EKREsse. Vandenõuteoreetikuks tituleeritakse Eestis elav vene kirjanik, Eesti riigilt Valgetähe IV teenetemärgi saanud Mihhail Veller, kelle arvamusi on Objektiiv mõnel korral vahendanud. Kriitikat pälvivad ka Objektiivi artiklid seoses koroonavaktsiinidega ja vandenõu postuleerimine, nagu oleksid kapo ja prokuratuur aidanud teadlikult Jüri Ratase valitsust kukutada. Objektiivi „vandenõuteooria" lükatakse ümber prokuratuuri esindaja teadaandega, et „Täna lihtsalt oli sobiv päev [menetlustoimingute alustamiseks], kui inimesed olid Eestis kõik."

Selles artiklis rikutakse pea kõiki ülal viidatud punktis 1 endale võetud tegevuspõhimõtteid. Järeldusi ei tehta tõestusmaterjali alusel, vaid vastavalt propagandistlikule soovile näidata konservatiivset portaali „süsteemse valeinfo levitajana". Nii tõsise sisuga väidet tuleks põhjendada ulatusliku ja veenva analüüsiga, mitte üksikutest lugudest välja nopitud arvamusavalduste või teisejärguliste seikadega. Seejuures on kõnekas Klikisäästja seisukoht, et teatud väljaannete puhul ei olegi vaja ükshaaval väiteid analüüsida – see olevat ebamõistlik.

Samamoodi võiks ju teha faktikontrolli portaalile Delfi ja tuvastada seal avaldatud artiklites autorite eksiarvamusi, faktidega põhistamata väiteid, valejäreldusi, lihtsalt põhjendamatu kõmu edastamist, mis kõik on läbinud toimetajate filtri ja paisatud lugejate ette. Miskipärast arvan, et Delfi Klikisäästja portaalis „kuldkliendi" staatust ei saa.

Faktikontrollilt eeldaks kriitilist suhtumist ka ametlikku informatsiooni. Sugugi mitte kõik väited, mida võimuesindajad avalikkusele esitavad, ei pruugi olla tõsi, s.t faktid. Seetõttu jääb arusaamatuks, miks peetakse (täiesti ebakriitiliselt) ammendavaks prokuratuuri väidet, et nad lähtusid Jüri Ratase tagasiastumiseni viinud sammude puhul üksnes menetlustoimingute tegemise vajadusest. Tegelikult avalikkus ei saa seda kontrollida, vaid peab valima, kas uskuda prokuratuuri esindaja sõnu või neid, kes näevad prokuratuuri tegevust problemaatilisena.

Niisiis on Klikisäästjas teatud isikute või väljaannete suhtes kehtestatud erapoolik, süüdimõistev lähenemine. Ka Kelomees ise pole varjanud, et talle on teatud suundumused poliitikas vastumeelsed. Kuid end faktide kontrollijana esitleva portaali puhul on niisugune lähenemine kõike muud kui usaldusväärne. See teadmine jääb paraku varju heitma ka võib-olla korrektsele faktide kontrollimisele muudes küsimustes.

Kahtlemata tuleks poliitilisele kultuurile kasuks, kui ühiskondlikus arutelus esitatud väiteid kontrolliksid vajadusel sõltumatud asjatundjad. Paraku on faktikontroll kui nähtus etendanud olulist rolli rahvusvahelises ideoloogilises narratiivis, mille kohaselt on läänes kehtiva poliitilise süsteemi kriitikud kuulutatud valeinfo levitajateks, kes tuleb n-ö valetamiselt tabada ja avalikkuse silmis diskrediteerida.

Seesugune „faktikontroll" ei ole aga midagi muud kui ideoloogiline tööriist teatud agenda edendamiseks. Selliseks tööriistaks tuleb pidada ka portaali Klikisäästja. Seda kinnitab kaudselt ka tõsiasi, et Klikisäästjat promob Kaitseliidu „vabatahtlike" portaal Propastop.