Alljärgnevad mõtted on pühendatud väga paljudele riigikogu liikmetele ja ministritele – mitte ainult praegustele, vaid ka eelmistele, kõigile, kes on oma panuse andnud meie praeguse lausa hüsteerilise sisekliima kujundamisse.
Te olete väga hästi ära õppinud selle Brüsseli mudeli, milles te elate – enamus rahvast elab paraku teises mudelis. Te oskate seda oma mudelit pärismaailma eest omamoodi kaitsta, selleks vajalikku demagoogiat valdate suurepäraselt, oskate väga osavasti küsimustele mitte vastata, räägite alati millestki muust, piisavalt pikalt ja isegi omal kombel loogiliselt – aga ikka ainult selles mudelsüsteemis, midagi väljastpoolt, ühtki valguskiirekest ei lase te sisse, nagu ilma akendeta kindlusetornid – nõnda jätate väliselt mulje, nagu oleksite küsimusele ammendavalt vastanud. Keelt mitteoskavale kõrvaltvaatajale jätate aruka ja oma teadmistes ja hoiakutes täiesti kindla, lausa eksimatu mulje. Ei tohi tekkida kahtlustki selles, et teil on õigus.
Aga küsija riigikogu saalis esitab ALATI uue küsimuse, vahel isegi otse öeldes, et "te ei vastanud mu küsimusele". Vastuseks lisaküsimusele kordate enam-vähem sama, mida rääkisite esimesel korral, te teate, et kolmandat küsimust ta esitada ei saa.
Niisama hästi oleksite ju võinud ära õppida päris, OMA poliitika tegemise, oma ausa riigi ehitamise, kõikide inimeste jaoks, mitte ainult valitud gruppide jaoks. Oleksite praegu rahva seas populaarsed ja armastatud, mitte aina halvustatud ja kritiseeritud. Te tegite VALIKU. Miks?
Sõnakuulmine on hea asi, aga ikka ainult siis, kui kuulatakse targa, mitte rumala sõna. Selle, kes TEAB, mida teeb ja teistelt nõuab. Mitte selle, kes omakorda ISE veel rumalama sõna kuulab, kes ei tee, ei püüagi teha Jumala tahtmist, vaid tahab teenida Jumala vastasvaimu.
Inimene peab kaaluma vaimusid läbi, et aru saada, kelle käske ta täidab või täita tahab, ja kelle käske täidab see, kes temalt omakorda sõnakuulmist nõuab. Seda võiks juba igaüks teada, et me elame kahe vastasvaimu mõjusfääris, igal juhul, igal valikul, täidame me kas ühe või teise käske. Valime oma isandaks kas ühe või teise.
Lapsevanem armastab oma last, sellepärast nõuab ta temalt sõnakuulmist, nõnda püüab ta teda hoida kurja eest. Lapsele ei ole võimalik ühekorraga kõiki maailma asju ära seletada. Laps ei suuda mõista kõrgemat filosoofiat, ega ka küpset elukogemust. Ta ei saa veel aru, MIKS on vaja just selliselt käituda, need valikud teha. Laps peab usaldama oma vanemat, uskuma, et see tahab temale head, et ta ei sunni teda tegema midagi sellist, mis talle kahjulik oleks. Hiljem ta ju mõistab seda, ja küllap on tänulik oma vanematele, kui nad kujundasid temas – sõnakuulmise kaudu – tema arengule ja iseloomule kasulikke harjumusi.
Kordad tegu, kujundad harjumuse, kordad harjumust, kujundad iseloomu, kordad iseloomu, kujundad saatuse. Saatust on raske muuta, samuti iseloomu, ent harjumust on ikka võimalik muuta, kui selleks on soovi. Ja muudetud harjumused omakorda muudavad iseloomu ja saatust.
Käsu täitmine arendab inimest, kui käsk on mõistlik ja õige, toob inimesele ja ühiskonnale hüve. Kellegi või mingi väikese grupi isiklik mõnu või soov ei ole alati hüve.
Kas teie südametunnistus tõesti enam ei reageeri, kui te teete midagi niisugust, mis on teie rahvale, teie ISANDATELE kahjulik või segadusseajav, mingit eluliselt olulist alusväärtust hävitav? Mille vastu tekib rahva hulgas mõistlik protest? Kas te tõesti mitte kunagi ei kahtle selles süsteemis, mille kuulekaks tööriistaks te olete hakanud? Te olete ideoloogiateenrid, mitte elavad inimesed. Poliitik peab olema ka filosoof ja mõtleja.
Selleks, et rahva eest varjata teie isandate kurje kavatsusi, on seadused ja reeglid kirjutatud teie omas keeles, kantseliidis, mitte eesti kirjakeeles. Isegi juristidel on sageli raskusi nendest arusaamisel. Kui kõik seadused tõlkida ümber eesti kirjakeelde, siis saaksite ehk isegi aru, et te olete valinud vale tee, olnud sõnakuulelikud kurjade kavatsustega isandatele. Olete oma rahva eksitanud "laiale teele", mis ei vii meid mitte rahvusliku harmoonia, ühiskondliku arengu suunas, vaid pigem hävingusse.
Muide, kuidas saab üldse nõuda seaduse täitmist inimestelt, kes seda seadust lugeda ei oska? Seadusetegijatel ei ole mingit põhiseaduslikku õigust NÕUDA rahvalt kõrgkantseliidi valdamist, sest see ei ole eesti kirjakeel! Koolis ju seda ei õpetata? Isegi riigikogulased, kes saavad selle eest kõrget palka, tunnistavad, et nad ei oska neid tekste lugeda ja mõista – miks nad muidu soovivad endale ABISID?
Kantseliit on petturite keel, omakasu huvides seaduse rikkujate kaitsekeel. Kantseliit, nagu ka demagoogia, on saatana keel.
On olemas selline nähtus nagu kriitiline protsess.
See tähendab, et iga eksimus või halb tegu kannab juba iseendas karistust. Kuri ei jää kunagi karistuseta. Tõsi, sageli me ei näegi väljapoolt seda karistust. Koguni inimene ise ei tarvitse seda tajuda. Ta usub oma üleolekut, sest tema selja taga on vägev võim, ent mõistlik inimene näeb tema armetust ja sisemist ebakindlust. Kurjus on juba iseenesest üks suur karistus.
Nüüd ühest asjast konkreetselt. Te saate ju isegi aru, et kogu see kooseluseaduse jama ja sellest järgnev soosegadus ON isekas ja ohtlik LGBT agenda ja propaganda. Selle tungimine lasteaedadesse ja koolidesse peaks ometi igaühes süütama ohutuled! Me ei tohi lubada Eestisse pornograafia levitamist normaalsuse nime all, nagu seda juba mujal Euroopas tehakse!
See ei ole väike asi, sest sellega tahetakse meie lapsed teha vaimseteks invaliidideks, kes suureks kasvades ei oskaks enam oma eluga midagi peale hakata, sest nende loomulik identiteet on ära lõhutud.
Perekond on ema, isa ja nende lapsed. Mees ja mees ei ole perekond, see ei ole abielu, sest abielu on ühe mehe ja ühe naise liit. Mehel ja mehel ei ole ega saa kunagi olema ühiseid lapsi. Lapsel ei saa kunagi olla kaks isa või kaks ema. Igal lapsel on ÜKS isa ja ÜKS ema. Ja laps ise on ka ÜKS, püsiv bioloogiline olend, alati on ta kas poiss või tüdruk, mitte mitu vulavat ja virdavat soo- ja sugueluvarianti. Skisofreenia, isiksuse kahestumine, on ikka veel vaimuhaigus, seda pole veel (õnneks) poliitiliselt normiks kuulutatud.
Te ju ise ka ei ole tegelikult selle ühiskondliku segaduse poolt, aga te ei julge seda tunnistada. Muidu oleksite ammugi need rakendusaktid ära teinud. Miks ikka veel ei ole Toompeal 51 inimest, kes oleksid selle POOLT?
Vassite ja keerutate, demagoogitsete ja valetate. Järjest rohkem inimesi saab sellest aru. Te panete silmad kinni ja keeldute nägemast puude taga metsa.
Isegi kohtunikud on ära hirmutatud, teevad Brüsseli tahtmist. Kuidas me saame neid muudes asjades usaldada?
See pankade karistamatu rahapesu on ju sümboolselt kogu meie riigile vee peale tõmmanud? Kas seesama toimub igal tasandil, igas meie riigi ettevõtmises, kõigis meie seadustes, meie poliitikas, meie keeles ja kultuuriski? Halbade ideede pesemine?
Igal teol on seemned sees, nad hakkavad kunagi vilja kandma, ja vili, erinevalt seemnest mullas, on kõigile nähtav.
Meie eelmine president ütles enne ametist lahkumist prohvetlikud sõnad: "See, mis on toonud meid siia, ei vii meid enam edasi."
Me peaksime selle mõtte lausa motoks võtma ja kõik üheskoos süvenema EKRE plaanidesse ja ettepanekutesse, sest mitte ükski teine erakond ei püüagi meid välja murda sellest brüsseli mudelist, millesse me praegu vangistatud oleme.