Umbes kolmekümne aastaga on lahkest ja sõbralikust Minnesotast saanud koht, kus on end sisseseadnud eneseteadlik ja oma õigusi nõudev moslemi kogukond. Moslemid moodustavad praegu umbes ühe protsendi elanikkonnast, ent nende kohalolek on märgatavam kui sakslastel, keda on 50 protsenti, kirjutab Roland Tõnisson.

See on sissejuhatusega lugu sellest, kuidas külalislahkus ja vastutulelikkus võivad kätte maksta, kui inimestel on nendest väärtustest erinevad arusaamad. Minnesota osariik Ühendriikides on olnud korrektsuse ja edukuse näidiseks, ent viimase kolme dekaadiga on siin toimunud arengud, mis näitavad kätte liberaalse ühiskonna nõrkused, mida ei jäeta kasutamata.

Aastatel 2000–2002 oli mul juhust viibida Ühendriikides õpingutel ja tutvuda lähemalt Minnesota osariigiga. Ameerika Ühendriikidest räägitakse küll kui rahvaste sulatusahjust, ent päriselt see paika ei pea. Inimesed teavad ikkagi oma päritolu ning mäletavad-otsivad juuri. Kohalik pastor David Johnson teadis väga hästi, millises Gotlandi kirikus on tema esiisad Johanssonid ristitud, laulatatud ja maetud. Koguduse esimene pastor Ivars Krafts oli lätlane. Hea tuttav Don Richman võis rääkida pikalt oma Saksamaalt tulnud Reichmanni-nimelistest sugulastest ja kogudus, mille juures elasime, oli kunagi saanud alguse norralastest. Luterliku kiriku altaril on siiani norrakeelne kiri: “Ta on üles tõusnud!” ehk “Han är uppstånden!” Jumalateenistused peeti muidugi inglise keeles, koguduseliikmete nimed andsid aga tunnistust sellest, et esivanemad olid tulnud mägisest Skandinaaviast.

Eestlasi elas toona Minnesota osariigi pealinnas Minneapolises vähe, kuigi omal ajal on seal olnud ka oma Eesti Maja ja on välja antud ajalehte Minnesota Postimees. Eesti luterlik kogudus käis koos kohalikus lätlaste kirikus ja 14. juunil peeti ühine teenistus mälestamaks küüditamist. Soomlasi on selles osariigis palju rohkem. Ühendriikide rahvastiku kaardilt leiab Duluthi ümbruse koguni eraldi värviga äramärgituna, juures selgitus: “Finns”.

Minnesotast põhja pool, Kanada piiri taga, asub linn nimega Thunder Bay, kus on samuti olnud eestlaste kogukond ja elanud heas läbisaamises soomlastega. Kord aastas peeti eesti ja soome laskeklubide võistlusi, kus ka minu immigrandist vanaisa hea jahimehena edukalt osales.

Üldiselt on Minnesota skandinaavialik ja protestantlik. 50% kohalikest on saksa päritolu. Rahvuskaardiski on iga teine Schulz või Krause, piltlikult öeldes. Pooled elanikest kuuluvad erinevatesse protestantlikesse kirikutesse. Ühendriikides, muide, on 14 koguduste liitu, mis nimetavad end luterlikeks kirikuteks. Katoliiklasi on siin umbes 22% ja nad moodustavad suurima kiriku, kuigi killustunud protestante on osariigi elanikest pooled.

25% elanikkonnast on rootslased, norralased, taanlased ja soomlased. Enamasti on nad põllupidajate ja metsalangetajate järeltulijad. Kohanimed nagu Finlandia, Scandia ja Lindström räägivad iseenda eest. Ühte piirkonda osariigis kutsutaksegi Little Sweden ehk Väike Rootsi. Praegune kohanimi Cattle Lake ei tulene mitte karjapidajatelt vaid soomlastelt, kes andsid ühele ilusale ümmargusel veekogule nimeks Kattilajärvi ehk Katlajärv.

Küllap elanikkonna sellise koosseisu tõttu on Minnesota kuulus oma heade maneeride ja liikluskultuuri poolest. Chicago, näiteks, kus elab umbes miljon poola päritolu inimest, erineb Minneapolisest väga ja sinna sattuval inimesel soovitan olla liikluses äärmiselt ettevaatlik.

Minnesotast on Ameerikas aga käibel kaks selle osariigiga seotud väljendit – Minnesota nice iseloomustamaks äärmist lahkust, südamlikkust ja vastutulelikkust, ning Minnesota winter. Viimast kasutatakse siis, kui räägitakse eriti krõbedast talvest. See osariik on Ühendriikide üks liberaalsemaid ja aastal 1993 tehtud seadusemuudatustega anti nn LGBT tegelastele samad õigused kõigiga, et lõpetada nende diskrimineerimine. Toona naeruvääristati kõiki, kes rääkisid, et järgmiseks sammuks on samasoolistele abiellumise lubamine ja adopteerimiseõigus. 1. augustist 2013 on selles osariigis lubatud samasooliste abielu.

Muidugi – siin elasid enne indiaanlased, neist suurimad hõimud olid dakotad ja odžibved. Dakotad on andnud ka nime kogu osariigile. Mnisota tähendab selget sinist vett ja paljud kohanimed on veega seotud. Minnesota on ju kümne tuhande järve maa: Minnehaha kosk (Kräsupäine vesi), Minneiska (Valge vesi), Minneota (Palju vett), Minnetonka (Suur vesi) ja pealinn Minneapolis on saanud oma nime samuti laenusõnast. 19. sajandi keskpaigast 1990. aastateni kujunes immigrantide töö läbi Minnesotast Ühendriikide üks jõukamaid ja haritumaid osariike, tuntud oma turvalisuse poolest. Kui aga kolisime perega pastoraati sisse, siis soovitasid kohalikud ukse ikka ööseks lukku keerata, sest viimasel ajal ei ole siin enam eriti rahulik. Nagu varem.

Põhjus selgus hiljem. Kõige taga oli hüppeliselt kasvanud immigratsioon Aafrikast ja Aasiast, mis tõi kaasa uusi kombeid. Näiteks Halloweeni ajal soovitati tumedatele komminuiajatele head nänni anda, muidu võivad nad autokummid tühjaks torgata. Ja kohalikud leppisid sellega – ei karistanud pätte, vaid varusid rohkem komme, et tulnukate nõudmisi rahuldada ja mitte karistatud saada. Aga see on pisike kõrvalseik.

Üksikud somaallased hakkasid Minnesotasse saabuma juba 1980. aastate alguses, ent kodusõda pani rahvamassid liikuma ja üheksakümnendate algusest alates hakkas neid saabuma nii Euroopasse kui Ameerikasse hulgaliselt. Minnesota umbes 5,5 miljonist elanikust on nüüd kuni 80 000 somaallased ja nii on ta suurima somaallaste populatsiooniga osariik. Nende omanduses on umbes 600 äriettevõtet, mille käive on 164–394 miljonit dollarit. Enamasti on tegemist oma kogukonda teenindavate ettevõtetega, nagu see on kujunenud ka Põhja-Euroopas. Somaallased on üsna suletud kogukond, ent ühtehoidev ja ringkäendav. Nagu Soomes, nii on Minnesotaski neil mitmeid riigi toetusi nautivaid ühiskondlikke organisatsioone. Näiteks Confederation of Somali Community in Minnesota (CSCM) ja Somali American Parent Association (SAPA), mis pakub rahvuskaaslastele sotsiaalteenuseid. 2014.a. oktoobris sai Minneapolise sõpruslinnaks Bosaso, suuruselt kolmas linn Somaalias. Poliitiliselt on somaallased seotud kohalike leiboristidega (vasakpoolne, liberaalne “töölispartei” Minnesota Democratic Farmer Labor Party, mis on seotud Ühendriikide Demokraatide parteiga), kelle poliitilisi vaateid nad ei pruugi jagada, ent kelle liberaalne immigratsioonipoliitika on kindlasti meeltmööda. Samas on somaali-ameeriklane Vabariiklaste partei kohaliku allorganisatsiooni immigrantide komitee esimees.

Naispoliitik Ilhan Omarist on saanud esimene somaallane Minnesota osariigi Kongressis.

Minnesota liberaalid on teinud väga palju jõupingutusi selleks, et luua somaallastest positiivset kuvandit, kuna väga suur osa neist ei ole hõivatud ei õppimise ega tööga. Nagu ka Euroopas. Minnesota liberaalidel on olnud oma näidissomaallane, nagu meil oli näidisvenelane Deniss Metsavas. Selleks oli politseiohvitser Mohamed Noor, kellest kirjutati meedias, kelle üle tundis uhkust kohalik migrantide kogukond ja keda esitleti kui integratsiooni musterlast. Juulis 2017 reageeris ta koos oma patrullikaaslasega väljakutsele ning laskis maha väljakutse teinud naise, Justine Ruszczyk Damond’i, olles eelnevalt välja lülitanud oma rinnakaamera, mida iga osariigi politseinik peab pidevalt käigus hoidma. Noor vahistati, ent ta ei ole ainus somaallasest politseinik osariigi ja üldse Ühendriikide korravalvurite ridades. Nad on moodustanud oma liidu (Somali-American Police Association) ja selle pressiesindaja on väljendanud nördimust, et arreteeritud rahvuskaaslasesse on suhtutud nii vahistajate kui uurijate poolt rassistlikult. Välja on käidud kaart, mis töötab Ühendriikides alati: “Me ei tunne, et politseiametnikku oleks suhtutud samamoodi kui teistesse, kes on sattunud samasse olukorda.”

Minnesota politseinikud ise annavad tunnistust, et osariigi poliitiline juhtkond ja politseijuhid on soovitanud mitte rõhutada kinninabitud kurjategijate päritolu, kui tegemist on olnud somaallastest seaduserikkujatega. Seda selleks, et mitte kõigutada kogukondlikku rahu. Sakslastest ja skandinaavlastest minnesotalased on seadusekuulekalt seda nõuet ka järginud. Poliitkorrektsuse nüanss selle juhtumi uurimise puhul põhjustas selle venimise. Leitnant Bob Kroll, Minneapolise Politseiohvitseride Föderatsiooni esimees ei teinud mitte mingisugust avaldust, kuigi sarnaste juhtumite puhul on see olnud vältimatu protseduur.

2017. aasta detsembriks ei olnud juurdlus veel kuhugi välja jõudnud ning see kutsus esile prokurör Freemani reaktsiooni, kes süüdistas uurijaid oma töö tegemata jätmises, kommenteerides nõnda ebatraditsiooniliselt pooleliolevat uurimist.

Somaallastest politseinike esindaja reageeris sellele koheselt: “Usume, et viis, kuidas seda juhtumit on nii Minneapolise juhtkonna ja Freemani ametkonna poolt käsitletud, tõstatab küsimuse, kas ei mängi siin oma osa rassiküsimus. Nad on asunud juhtumit kommenteerima juba enne uurimist ja uurimise ajal.”

Käesoleva aasta 27. septembril oli uurimine jõudnud nii kaugele, et kohtuistung on välja kuulutatud järgmise aasta 1. aprilliks. Somaallaste kogukond reageeris sellele omal moel. Selliselt, nagu ollakse harjunud Saksamaal, Prantsusmaal ja Rootsis, ent Minneapolises vast veel mitte kunagi.

22. septembril ründas umbes 100-liikmeline somaallaste jõuk kohalikku populaarset lõbustusparki Valleyfair, kus pidasid oma vaba päeva koos peredega suurem hulk politseiametnikke. Rünnak oli organiseeritud ning nahaalne ja suunatud otseselt jõustruktuuride esindajate vastu. Kõik külastajad evakueeriti. Jõuk lõhkus asutuse inventari ja sõidukeid, kaasas kanti külmrelvi. Kuigi seda fakti üritatakse kinni mätsida, oli kõigel küllaldaselt pealtnägijaid. Ja meie ajal on olemas ka sotsiaalmeedia info ning fotode jagamiseks. Minnesota liberaalid ei või aga lubada enne Ühendriikide Senatisse oma esindajate valimist (06.11.2018) skandaale. Valleyfairi juhtumi osas valitseb meedias üllatuslik vaikus – sündmust üritatakse maha vaikida.

Hoolimata hiljutisest märatsemisest üritab kohalik kongresmen Keith Ellison, kes kandideerib osariigi peaprokuröriks, suruda läbi nõuet pea 110 000 moslemist pagulase osariiki ümberasustamiseks. Enamik neist on somaallased. Tegemist on liberaalide tavalise trikiga endal valijaskonna suurendamiseks. Nii nagu see on toimunud Rootsis, Prantsusmaal, Inglismaal ja mujal Euroopas. Umbes kolmekümne aastaga on lahkest, sõbralikust Minnesotast saanud maa, kus on end sisseseadnud eneseteadlik ja oma õigusi nõudev moslemi kogukond. Moslemid moodustavad praegu umbes 1% elanikkonnast, ent nende kohalolek on märgatavam kui sakslastel, keda on 50%. Senatisse kandideerivad immigrandid Ilhan Omar, Hodan Hassan jt saavad piisavalt meediaruumi.

Eurooplastest ameeriklased tõmbuvad nahaalsuse ees viisakalt tagasi. Kahjuks peetakse seda nõrkuseks. Kahjuks see on teatud olukordades nõrkus ja sugugi mitte hüve.

Päisefotol: Valleyfairi lõbustuspargi sissepääs (Bigstockphoto.com)

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Roland Tõnisson
Roland Tõnission on portaali Objektiiv kolumnist, teoloog ja rahvusvaheliste suhete magister.