Kolumn: mõeldes surmast

Kurb ingel. Foto: Bigstockphoto.com

Heido Trofimov kirjutab, et eesti ajakirjanduses aset leidev arutelu eutanaasia seadustamise üle tundub pigem kunstlik kui siiras, samas kui eutanaasia seadustamise võimalikud tagajärjed on väga rängad.

Debatt eutanaasia üle kogub Eestis kaheldamatult tuure. Näiteks Google’i otsingu andmetel on leheküljel Postimees.ee ajavahemikus 2016 mai kuni 2017 mai kasutatud sõna “eutanaasia” 216 korda, samas kui aastate 2015–2016 vastav tulemus on ainult 46 ja aastate 2014–2015 jaoks 32.

Miks muutub eutanaasia järjest olulisemaks teemaks, mida pidevalt pildil hoitakse? Kas meditsiinis, eetikas või meie arusaamises elust ja surmast on viimase paari või kümnekonna aasta jooksul toimunud mingid põhimõttelised muutused, mis soosivad sellise arutelu teket? Mulle endale tundub, et ei ole, ning seepärast ei ole ma ka kuigi üllatunud sellest, kuidas eutanaasiat kui ühiskondliku arutelu teemat ajakirjanduses tutvustatakse. Sest see arutelu ei ole suuremas osas siiras mõttevahetus läbi arvamusartiklite kujul “mina toetan eutanaasiat; siin on minu argumendid” või vice versa, vaid pigem tutvustatakse meile debati metafüüsikat: “aeg on see debatt käima lükata”, “naabrid juba arutavad”, “vajame tabudeta arutelu eutanaasia teemal”.

Mida tähendab, et me “vajame” arutelu mingil teemal? See on sisutu väide, sest keegi ei vaja arutelu lihtsalt arutelu pärast. Vajatakse informeerimist, mitte arutelu. Seepärast on tegu eufemismiga, katsega näida neutraalne, mis tõlgituna tähendab: ma räägin eutanaasiast, sest te peate selle ideega ära harjuma. Ma informeerin teid sellest, mis on vältimatu.

Ning mida muud see tähendab, et “aeg on kätte jõudnud” kui seda, et “oleme enda arengus jõudnud kõrgemale tasemele, kus saame end ette valmistada eutanaasia seadustamiseks”? On aeg hakata juurutama uut elust lahkumise moodi, sest naabrid juba ammu tegelevad sellega?

Ühesõnaga näib, et eutanaasia on osa progressiivsest narratiivist, mida tulevikku vaataval inimesel jääb üle üksnes täita, nagu sedastatakse ühes kooseluseadust toetavas artiklis, kus erinevad teemad on elegantselt põimitud ühtseks tervikuks: “Ma loodan südamest, et tulevikus suudab Eesti ühiskond liikuda ka eutanaasia ja kanepi legaliseerimise juurde.“

Pean tunnistama, et nendest helgetest nägemustest hoolimata on mul väga raske ilmutada vähimatki poolehoidu ideele seadustada eutanaasia. Minu põhiline vastuväide eutanaasiale on järgmine: isegi kui eutanaasia on mõeldud üksnes ravimatult haigetele, kes otsustusvõimelises seisukorras selle valiku iseseisvalt langetavad, muudab eutanaasia seadustamine meie kõigi mõtlemist surmast.

Miks ma rõhutan surmast mõtlemist, kui vastavalt meie harjumuspärasele kogemusele tavaline inimene sellele pigem ei keskendu – vähemalt mitte surma “protsessile”, kuigi võib-olla elule pärast surma? Sest ma arvan, et on olemas põhjus, miks me sellele ei keskendu, ning see põhjus on hea. Me aktsepteerime seda, mida me ei saa muuta, aga võimaluse olemasolu hävitab pelga aktsepteerimise.

Ning siin näeme me, kuidas eutanaasia on täpselt selline “võimalus”, mis radikaalselt moonutab meie mõtlemist elu väga tähtsast osast – surmast. On hea, et me ei keskendu sellele, kuidas täpselt me sureme. Me lihtsalt aktsepteerime seda, et me kunagi sureme. Aga isegi inimene, kellele ei tuleks kunagi pähegi kaaluda enneaegselt elust lahkumist, hakkab paratamatult kaaluma võimalusi, mis talle on antud. Hästi, eutanaasiasoovile võib anda allkirja ainult inimene, kes on terve mõistuse juures ja oma valikus vaba. Aga selle valiku võib väga hästi põhjustada üksnes vastava võimaluse olemasolu. Mida peab mõtlema paratamatult haige inimene, kellele on antud võimalus teisi säästa – isegi kui keegi seda tegelikult ei soovi? Ei pea ju midagi isegi ütlema selleks, et vana voodihaige memm tunneks end jalusolevana.

Pealegi ei tundu kuigi usutav, et eutanaasiat oleks võimalik piirata üksnes ravimatult haigetele inimestele, keda ootab ees piinarikas surm. Esiteks võib nii ravimatust kui haigust tõlgendada filosoofiliselt ja nende tähendusi lõpmatult venitada. Teiseks on binaarne valik see, kas inimesed surevad loomulikku surma või me aktsepteerime nende surmamises osalemist (olgugi, et nende nõusolekul). See, mis tingimused me selle juures seame, on ilmselget teisejärguline küsimus. Sest kellel on lõpuks voli otsustada, kelle piin on suurem, kes väärib halastavat süstalt ja kes ei vääri? Kui eutanaasia muutub aktsepteeritud praktikaks, tõstab kahtlemata pead ka eutanaasia-õiguslus, mille vastu ei ole esitada ühtegi head argumenti. Ning paratamatult kasvab inimeste arv, kes peavad suremise asemel kaaluma ka võimalust olla surmatud.

Need ei ole mõtted, mida mina tahaksin kunagi mõelda.

Tundub vältimatu, et eutanaasia hästi omaks võtnud ühiskonnas muutub vanadus ja haigused, aga tegelikult ka teistsugused ebatäiuslikkuse vormid aegamööda millekski iseenesest häbiväärseks. Ning kui nii, siis hakkab automaatse kerglusega vähenema ka “otsustusvõimelisuse” ja “vaba valiku” aspekti rõhutamine.

Meile tutvustatakse eutanaasiat kui midagi väga ohutut, spetsiifilist ja üksikutele inimestele suunatut. Aga see ei saa olla ühtegi nendest asjadest, sest kui inimese surmamine muutub aktsepteeritud praktikaks, tähistab see radikaalset nihet meie mõtlemises elust ja surmast üleüldse. Ma ei saa öelda, et sellel on ettenägematud tagajärjed, sest ma kardan, et teadmised inimpsühholoogiast ja ühiskonna toimimisest, rääkimata ajaloolistest ja kaasaegsetest kogemustest, aitavad üsna hästi tagajärgi kaardistada. Eutanaasia seadustamine viib julma ja ebainimliku ühiskonna tekkeni.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Heido Trofimov
Portaali Objektiiv kolumnist, katoliiklane ja Tartu Ülikooli füüsika magistrant