Nädalakommentaar: Eesti juubeliaastal tuleb küsida, milleks ja miks meie riik olemas on

Omakasupüüdlik näitemäng, mida me senini oleme nimetanud Eesti riigiks, viib meid põhiseaduse preambulis sõnastatud eesmärgist iga päevaga üha kaugemale. Miks meile Eesti 100, kui Eesti riik ei täida põhiseaduslikke eesmärke, küsib Markus Järvi nädalakommentaaris. 

Mõeldes Eesti poliitikaelu tegelase Kaido Kama avaldustele saates “Plekktrumm” turgatas mulle pähe üks vana mõte: deemonlike algetega revolutsioon on oma sügavamatel tasanditel muu hulgas tehnilise loomuga.

Revolutsioon taotleb tehnilise protsessi vahendi staatusest välja tõstmist ja eesmärgiks asetamist. Selle asendamise kaudu saab tehnikast aga midagi rohkem kui technè ehk praktiline oskus midagi teha.

Eesmärgistatud vahend omandab müstilise, sakraalse ja puutumatu oreooli. Vahendist eesmärgiks tõstetud protsess pole midagi muud kui idolaatria ehk ebajumala kummardamine selle algses tähenduses. Nii saab protsessist endast puutumatu ja püha tegevus, selles osalejatest aga tabuga kaitstud šamaanide klass, kes ei küsi ise ega luba küsida enda käest, milleks nad seda kõike teevad.

Vastus küsimusele “miks” rööviks hetkega ebajumalakummardamise võltspühaduselt šamaanide poolt sinna juurde loitsitud sakraalse ja sümboolse välja, kuna asetaks nende tegevuse sõltuvusse millestki endast suuremast.

Peale miks-küsimust muutub tehnika taas hetkega vahendiks, ähmane kulgemine ja udus huikamine kaotab aga oma sümboolse kapitali ning asendub liikumisega millegi poole ehk omandab sihi. Siht teatavasti kujundab liikumise suuna, eesmärk on tähtsam vahendist ja annab vahendile mõtte.

Miks ma seda räägin? Kaido Kama ja Valdur Mikita hiljutised väljaütlemised panevad mõtlema, et ka sajaastase Eesti ette tuleb asetada küsimus “miks”. Miks me olemas oleme? Miks on meil Eesti riik? Miks?

See küsimus peab hetkega röövima igasuguselt poliitiliselt asendustegevuselt ja lollimängimiselt sinna juurde luuletatud sümboolsuse oreooli. Poliitikud, kes mängivad Eesti riigi arendamist, tehes näo, nagu toimuks parasjagu mõni ülipüha loomisrituaal – millesse profaanidel on rangelt keelatud sekkuda, kuna muidu kukuks maailm kokku ja päike ei annaks enam oma valgust –, peavad seisatuma ja vastama lihtsale küsimusele: miks selline asi nagu Eesti riik üldse ette on võetud?

Mäletame, mida paljud, nende hulgas Kaido Kama ja Valdur Mikita on öelnud: Eesti riik on muundunud millekski koloniaalvõimu sarnaseks, Eesti riik valetab ja on juba pikka aega valetanud oma kodanikele, Eesti riik lammutab eestikeelset kõrgharidust, raiub maha oma metsi ja paiskab oma kodanikud sisepagulusse.

“Kui […] tänapäeval ma pean iseendalt küsima selle küsimuse, et kas me sellist Eestit tahtsime, siis ma ei vasta jaatavalt enam väga veendunult,” ütles Kama saates Plekktrumm.

On muidugi tragikoomiline vaadata, kuidas samal ajal kui paljud kaevavad ennast üha sügavamale sisepagulusse, või matavad ennast oma vaimsesse metsa, kolmesaja-aastase kuusiku sügavustesse, askeldavad terve rida tegelasi, kes käivad koosolekutel, teevad erakonda, ajavad Eesti asja. Ühesõnaga, nad teevad näo, nagu nad teeksid Eesti riiki.

Meie ajastu šamaanid püha riigiriituse kallal – palume mitte segada tarbetute küsimustega, palume mitte häirida kosmogoonilist rituaali, sest muidu kukub taevas maa peale.

Ei, see tegevus tuleb katkestada. Eesti sajandal sünnipäeval tuleb küsida olulisi küsimusi: kellele me seda riiki loome? Miks me seda riiki loome? Ja miks sellise looma näoga mööda koridore ringi joostakse, koosolekust koosolekusse, tähtsat juttu ajama, püha rituaali põlistama…

Õiget teenistust ja püha rituaali, mille keskmes on Elav Jumal, ei viida läbi looma näoga.

Niisiis, miks te seda teete? Miks see riik? Kas selleks, et “(k)õikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”?

Kui jah, siis peab senine tegevus muutuma. Sest see omakasupüüdlik näitemäng, mida me senini oleme nimetanud Eesti riigiks, viib meid põhiseaduse preambulis sõnastatud eesmärgist iga päevaga üha kaugemale.

Miks Eesti 100? Seda tasub endalt ikka ja jälle küsida.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!