Sellal kui Visegrádi riigid ajavad selga sirgu, laseb Eesti riik põlvist nõtku ja kummardub sügavamale, nendib Aldo Maksimov, kes vaatleb oma loos erinevate riigipeade uusaastaläkitusi.

Eesti poliitika ja kreedo Euroopa Liidus sel sajandil on olnud seesama, mida Juhan Liiv kirjeldab oma luuletuses “Peegli ees”:

Kes meeldida tahab, peab roomama,
‘jah’ üteldes ‘ei’ peab mõtlema,
mis teine tahab, peab tegema,
peab ahelaid kandma ja – tänama!

Näeme, mis on Euroopas sündinud ning teame mis on Euroopa kaheks jaganud. See on pagulaskriis ja Euroopa Liidu ning selle liikmesriikide migratsioonipoliitika. Kas see lõhestab lõplikult Euroopa ning ajab liidu lõhki, me ei tea.

ELile nõu anda on täna pagulasküsimuses ilmselt hilja, sest aastakümneid aidati kriisi süvenemisele kaasa ning kui kriis kätte jõudis (mõistagi USA ja Venemaa “abiga”), ei suudetud seda hallata.

Pagulaskatastroofi puudutavad otsused tehti poliitilisel tasandil, ELi juhtorganites, rahvast (loomulikult) kaasamata. Ka liberaalne demokraatia oleks selle kohta palju öeldud.

ELi läbikukkumine pagulaspoliitikas

Näiteks ei ole Euroopa Liidu institutsioonid suutnud siiani tekitada mehhanisme, mis aitaks sõjapagulasel ja heaolupagulasel vahet teha. ELi lõuna ja idapiiri tugevdamisele hakati mõtlema kaugelt liiga hilja.

Tegutseda aga oli vaja kiirelt ja tõhusalt. Bürokraatlikku monstrumit (EL) üleval ja käibel hoida suudetakse, aga päris probleemiga tegeleda ei suudeta. See ütleb nii mõndagi. EList on saanud asi iseeneses, teo- ja kriisisuutmatu institutsioon, mida maksumaksjad on sunnitud üleval pidama.

Meie meedias nimetatakse seda kõike leebelt rändekriisiks. Nagu räägitaks lindude lendamisest kevadel Põhja-Euroopasse. Kohatu oleks isegi rääkida probleemiga tegelemisest selle asukohamaades. Kuigi muidu meeldis küll eurooplastel (eriti brittidel ja prantslastel) arengumaades oma haaret laiendada ja tugevdada. Aastasadu.

Nüüd laiendatakse haaret siinmail. Igasugune islam koob võrku, kihistumine, surve sotsiaalhoolekandesüsteemile, korrakaitsele jne. Terve probleemide massiiv.

ELi ainus võimalus ennast ja Euroopa rahvaid päästa oleks enda tegevus täielikult ümber mõtestada, päästa mis päästa annab. Selleks on vaja selgelt mõtlevaid poliitikuid, paradigma muutust, uut kurssi, rahvusriikide Euroopat, vastutustunnet omavate poliitikutega. Niikaua kui on EL, tuleb mängida nende reeglitega.

Poola, Ungari, Tšehhi jt vastuhakk

Tõsi, mitmete Kesk-Euroopa riikide puhul on lõhe ELiga tekkinud ja/või süvenenud ka muudel teemadel. Näiteks Gaza sektori küsimuses, kus isegi Läti ja Eesti erinevalt hääletasid.

Euroopa solidaarsus kiratseb, öeldakse. Mõistagi on peetud silmas Euroopa Liitu. Rahvusriikide Euroopa ei pruugi kiratseda, nagu seda viidatakse ka oktoobri algul esitletud “Pariisi manifestis”, mis kutsub Euroopat ärkamisele, arusaamisele, mis meie piiridel ja migratsiooni suunal toimub.

Euroopas on veel elutervet tulevikuvaadet lootmaks, et vähemalt pooltes Euroopa riikides ei pea lapsed koolis ihukaitsjatega käima. Näiteks. Selle rindejoone hoidjateks on Visegrádi riigid: Poola, Ungari, Tšehhi (mitte nii kindlalt), Slovakkia. Nüüd mõneti ka Austria. Mis saab Balkanist? Selle potentsiaalse sõjakolde oleme peaaegu et unustanud…

ELi eliit muidugi kärgib nende riikidega, manitseb, ähvardab, keerab rahakraane koomale. Toimub sihikindel taktikaline manipuleerimine, sanktsioonide ähvardusel “õigele kursile” suunamine, solidaarsusele kutsumine.

Ometi kõlab see kui kurtidele kõrvadele, sest Poola-Ungari jt riikide juhid on RÄÄKINUD: oma riigi asju otsustavad nemad ise. Vähemasti mis puudutab pagulaspoliitikat, immigrante.

Võibolla me tahame küsida, miks on neil rahvastel, neil poliitilistel juhtidel selgroogu oma maad kaitsta kuna meie valitud riigipeadel mitte? Äkki on Eesti poliitikud valinud ja valimata jätnud rahvas loll ja ajupestud? Nii ei tohi ju küsida, ega ju.

Me ei räägi rahvusest ega rassist, vaid turvatundest

Me ei räägi täna, ses artiklis Eestist. Kuid iga lugeja saab kaude aru, kus oleme meie ja kus on nende riikide positsioon, kellest me siin kõneleme.

Küsimus pagulaspoliitika puhul – nii Ungari, Poolas, Eestis kui Rootsis, ei ole eelkõige küsimus rahva etnilisest koosseisust ega ilmtingimata isegi rahvuse kestmajäämisest (andke andeks, marurahvuslased) vaid ikkagi eelkõige turvalisusest. Me ei taha elada hirmu kammitsais, nagu Berliini, Kölni, Stockholmi, Malmö või Pariisi eeslinnades elu juba täna on. See on paraku aspekt, millest sallivuslased ja poliitikud ei taha aru saada.

Aastavahetuse eel andsid mitmed Kesk-Euroopa riikide juhid oma rahvale ja ka naabritele sõnumeid, ütlesid kogu rahva ees jõulu- ja uusaastakõnedes maha nende poliitika peamisi noote neis küsimustes. Need olid manifesti iseloomuga.

Nüüd jääb vaid mõelda, mis on ja jääb Eesti osaks? Kas Junckeri ja Macroni musi või on me kodu langenud linnusevall, rannakivid ja luited, Sinimäed ja kuulus Mahtra. (“Kodu”, ans. Loits).

Junckeri musi. Foto: Scanpix

Viimane poolaasta ELi eesistujariigina kinnitas, et rõõsal ilmel me sammume Euroopa rahvaste ühises peres, peavoolusängis, hoides Macroni ja Merkeli kleidisaba pori ja vihma eest. Kas ELi isandate-emandate porgand und memme pai kaalub üles rahvaste saatuse? See küsimus ei kõla tänasel päeval võimendatult ega retooriliselt.

Must on Eesti kohal taevas

Ärgem unustagem, et me kodu on ka pesas sirguvad linnupojad (“Kodu”, Loits). Eesti ei ole Saksamaa ega Hispaania ega isegi mitte Ungari. Meil siin elab umbes 945 000 eestlast, võimalik et heaolu-ja töörände tõttu isegi 100 000 vähem. Näiteks Ungaris elab umbes10 miljonit inimest.

Ma ei tea, kui oluline on see, et Eesti ja eestlased oleks alles 200 aasta pärast. Poolakad ja ungarlased sellist küsimust, tõsi ei püstitagi. On ilmselge, et nemad jäävad.

Meie poliitilistes koridorides ja kabinettides poetakse samal ajal nahast välja, et kehtestada ingliskeelne haridus, teha kõikvõimalikke mööndusi keeles ja meeles. Rahvusringhäälingusse tuuakse prime time’i ajal kasulikke idioote, kes puterdavad midagi eesti keeles, mis sobiks raudteejaama depoo õllekasse.

Meie aga ütleme:

See kõik on koduks mulle
oma südame andnud ma tal
need read ma pühendan Sulle
mu kodu on punaste pihlakate all.

(“Kodu”, Loits)

Millest nähtub, et meie – see ei ole riik! Kui me riik aga kavatseb meiega aru pidamata teha selliseid otsuseid rahvastiku koostise, migratsioonipoliitika osas, nii nagu seda tehti kusagil 1970. aastate Moskvas NLKP tšinovnikute kabinettides, siis mida jääb kodanikul üle? Kodanikul, kes on kodanik. Kodanikul, kes ei vaata nõrgema löömist ja tänaval lamavast inimesest mööda? See kodanik loogilist järeldust pidi astub oma riigi juhtide vastu välja.

*     *     *

Viimase kuu aja Euroopa persooniks võiks väikeste mööndustega pidada vabalt Tšehhi presidenti Miloš Zemanit. Kui soovite veidi rahvapärasemalt, siis too üsna vastuolulise karjääri, suuvärgi ja tormilise elustiiliga vanahärra (73-aastane) on silma paistnud ka sellega, et kõrval esineb esimese leedi rollis pigem tema veetlev tütar Kateřina Zemanová. Tänu sellele on Zeman ka mitmel pool oodatud külaline.

Nii ses “seksistlikus” kui ka mitmes muus mõttes (kui tal oleks vaid maailmas sellist mõjujõudu) sarnaneb ta mõneti Donald Trumpile. Muuseas, Zemani kohta üks Tšehhi ajakirjanik lausus hiljuti Tallinnas, et too on oluliselt harvem kaine kui Jean-Claude Juncker. Viimasel ajal on Zeman püüdnud küll jukerdava tervise tõttu vähemasti sigarettide hulka piirata. Nagu ka Vaclav Havel enne surma.

Aga jah, Zeman on üks enimtsiteeritumaid Kesk-Euroopa riigipäid sel aastavahetuse perioodil. Küllap põhjusel, et esitas oma jõulu- ja uusaastakõned küllalt programmilise ja radikaalsena. Toome neist katkendeid:

“Välispoliitikast. Olen seda pidevalt väitnud, et me ei suuda oma välispiiri kaitsta. Mis puutub Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni, siis arvan, et see peaks olema islami terrorismiga võitlemisel palju aktiivsem.

Siin on kõige valusam probleem sisserände kvootide probleem, mis tuleb lahendada kooskõlas Tšehhi riiklike huvidega. Meie rahvuslikud huvid on arusaadavalt säilitada Tšehhi Vabariigi suveräänsus.

Keegi ei saa dikteerida meile, keda me oma territooriumile paneme, mida ette võtame. Usun, et sisserände kvootide mõiste väärib ajaloo prügikasti ja et järgmisel aastal me ei räägi sellest enam.”

“Kodumaisest olukorrast. Saan teile öelda, et meil on palju rohkem häid uudiseid. Milline on meie edu? Tšehhi Vabariik on kuues kõige ohutum riik maailmas. Selles suhtes oleme isegi paremad kui Šveits.

Meil on Euroopa Liidus kõige madalam tööpuuduse tase ja ka kõige madalam sissetulekute ebavõrdsus ning kõige madalam vaesuse määr ELis. Meie majanduskasv on üks kõrgeimatest, samal ajal kui meie võlgnevus on üks madalamaid.”

“Selles kontekstis on mul siiski selline teema, mure, mis võib teile kõigile tunduda veider. Viisteist aastat tagasi oli meil 80 000 riigi bürokraati – riigiametnikud, riiklikud bürokraadid. Täna on meil 150 000 riigi bürokraati.

Kui vähemalt mõnda neist oleks võimalik lasta lahti – sest need inimesed teevad lihtsalt sageli ebavajalikku, mõttetut tööd, siis tööjõu puudumise tõttu kannatanud erasektoril oleks väga hea meel, kui riigieelarve ei oleks sellega koormatud, võtaks need inimesed vastu ja pinge tööturul vabaneks. Riigibürokraadid kindlasti ei armasta mind selle ettepaneku tõttu, kuid ma mõtlen nende endi heaks.”

Miloš Zeman jätkab:

“Tõstame oma pea, et olla enesekindlad. Inimesed, kes tuginevad meie endi tervele mõistusele. Olla inimesed, kes ei luba endaga manipuleerida, olgu selleks siis väidetavad välised luureteenistused, poliitilised n-ö liberaalsed jõud või eriti Tšehhi ajakirjandus, Tšehhi televisioon ja muu meedia. Tugineda tuleks oma ratsionaalsusele.

Minu enda loosung on see, millest ma olen varem rääkinud. Usun, et terve mõistus võidab võluva rumaluse. Nüüd aga lubage juua mul terve mõistuse terviseks, tõsta klaas Tšehhi Vabariigi edukusele ja kogu meie edule! Soovin teile õnnelikku ja lõbusat uut aastat!”

*     *     *

Ungari presidendi Viktor Orbáni jõuline natuur ei olnud riiklike visioonide sõnastamisel tagasihoidlikum. Eks olegi Ungari koos Poolaga seda vagu kõige sügavamalt ajanud. Riiklik iseseisvus rahvusliku uhkuse toel, massilisele-sunniviisilisele migratsioonile vastu – lühidalt võttes.

Kui keeruline see peab olema? Ungari ja Poola näevad, mis toimub Saksamaal, Rootsis, Belgias, Taanis, Prantsusmaal, Hollandis. Vaesemate riikidena on Visegrádi blokil see eelis, et “heaolupagulased” on eelistanud Rootsit ja Saksamaad. Inimene ikka võtab mittemidagitegemise eest meelsamini vastu tuhat kui sada eurot, eksole.

Jalgpalliväljakul kõlab Ungari hümn.

Niisiis, Viktor Orbán kõneles aastavahetusel. Ungari päevalehes Magyar Idok avaldatud jõuludokumendis rõhutas peaminister Viktor Orbán, viidates massilisele sisserändele, et “armasta oma ligimest nagu iseendast” tähendab täna, et me peame armastama oma naabreid, kuid peame ka oma kodumaad kaitsma, rahvaid, perekonda, kultuuri, Euroopa tsivilisatsiooni.

“Euroopa elu aluseid on rünnatud ning me oleme koguaeg surve all. Me ei taha, et meie jõuluturge ümber nimetataks, ja me kindlasti ei taha taanduda betoonplokkide taha… Me ei taha, et meie jõulutundeis inimeste massid oleksid hirmu ja stressi ümbritsetud. Me ei taha, et meie naisi, meie TÜTREID ahistatakse, vägistatakse aastavahetusel. Ning muul ajal.”

“Meie, eurooplased oleme kristlased. See on meie viis, see on see, kuidas me elame. Kristlik kultuur, nagu meie immuunsüsteem, näib olevat iseenesestmõistetav, seni, kuni see toimib, kuid me kindlasti märkame selle puudumist, kui see hakkab nõrgendama.”

“Euroopa immuunsüsteemi tahtlikult nõrgeneb. Nemad, sissetungijad, tahavad, et me lõpetaksime olemast selle, kes me oleme. Nad tahavad, et me saaksime nendeks, kes me ei taha olla. Nad tahavad, et me ühendaksime end teiste maailma inimestega ja muutuksime selleks, kõigiks. Jõuluküünlaid silmas pidades võime selgelt näha rünnakuid kristlaste kultuuri vastu – need on katsed laguneda Euroopast. Nad tahavad meie elu muuta selliseks, mis enam pole meie elu.”

“Riikide valitsused, keda valivad Euroopa vabad riigid, vabad kodanikud, peavad kaitsma kristlikku kultuuri. Mitte üksteise vastu, vaid ise ennast meie perekondade, riikide, riikide ja Euroopa kaitseks. Meil on õigus oma elule. Ja kui meil oli see võim, siis me kaitsesime seda.”

“Mõned Euroopa juhid näivad olevat seisukohal, et probleemi ei ole. Mõned arvavad isegi, et see on edu, mõned ELi riigid paistavad aga ootavat, et teised riigid selle probleemi lahendaksid. Kuid Ungari on erinev.”

“Meie lähtepunkt on alati olnud see, et meil on õigus oma elule. Kui meil tuleb selle eest võidelda, me teeme seda, kaitsesime seda. Minu valitsus teeb kõik endast oleneva, et Euroopat Euroopas hoida.

*     *     *

Poola president Andrzej Duda pidas sedakorda mõnevõrra konservatiivsema ja lakoonilisema uusaastakõne, milles ütles: “Oli edukas aasta. Olen uhke, et oleme oma rahvust uhkena kandnud! Majandus jätkab kasvamist ning miljonid Poola pered saavad sellest kasu. Meie sise- ja välisjulgeolek põhineb tugevatel alustel.”

“Alanud aasta 11. novembril tähistab Poola I maailmasõja järel iseseisvuse taastamise 100. aastapäeva. See juubeliaasta on võimalus taasavastada meie ajaloo suurust, tugevdada meie rahvuslikku identiteeti ja uhkustada eelmiste põlvkondade märkimisväärseid saavutustega.”

“Samuti on aeg kaaluda, millist Poola me tahaksime oma lastele ja lastelastele edasi anda,” ütles Duda, viidates tema algatusele korraldada 2018. aastal põhiseaduse referendum ja lubada inimestel otsustada, kas põhiseadust on vaja muuta pärast rohkem kui kaht aastakümmet selle kehtivust.

President rõhutas Poola üheaastase alalise liikmelisuse tähtsust ÜRO Julgeolekunõukogus alates 1. jaanuarist, öeldes, et “Poola ühineb rühmaga, kes teeb otsuseid kõige olulisemate rahvusvaheliste poliitiliste küsimuste kohta, rahu kaitses. Saame lisada oma väärtused, meie sajanditepikkused kogemused rahvuste vabaduse, rahu ja koostöö poole püüdlemisel.”

“Siiralt soovin teile ja teie lähedastele rahu, õnne teie peredes, jõukust ja kõigi teie plaanide ja unistuste täitumist sellel uuel aastal.”

*     *     *

Korraks ka mujale. Venemaa president Vladimir Putin, kelle kõnet on meilgi piisavalt arvustatud, oli samuti mõõdukas, käsitledes üldinimlikke teemasid; pereväärtused, heaolu, hoolivus, soojus. Osalt ka patriootlik hoiak. Kuid põhiline sõnum rahvale oli: “Edu ja heaolu!”.

USA president Donald Trump ei pühendanud ka jõulu- ega uusaastakõnet programmilistele ega rasketele teemadele. Küll aga nimetas ta läinud aastat USA ja tema enda valitsuse jaoks väga edukaks – eelkõige tänu ajaloo suurima maksude langetamise reformile.

Trumpile omaselt kõlas ka uue aasta säuts Twitteris: “Nagu meie riik kiiresti kasvab tugevamaks ja arukamaks, soovin ma soovida kõigile oma sõpradele, toetajatele, vaenlastele, vihkajatele (haters) ja isegi ebaausatele Fake News Media esindajatele õnne ja tervist uueks aastaks. 2018 on Ameerika jaoks suurepärane aasta!”

Suurbritannia peaminister Theresa May kõne aastavahetusel oli suuresti kantud Brexit referendumi järelmõnust, küllalt mõru jutt kokkuvõttes. Märksõnana tahtis May siiski rõhutada sõnapaari “Good Brexit”. Altpoolt nähtub, et ka haridus (ja jutt jumala õige!) on pealmisi teemasid.

Theresa May:

“Meie eesmärk on lihtne: rohkem häid töökohti igas riigis ja noortele rohkem võimalusi elus edasi jõuda, täisväärtuslikult elada. Esimene samm parema tuleviku saavutamiseks on hea kooliharidus, hea koolikoht. Seda eeldavad kõik vanemad ja see väärib iga laps.

Nii et me ehitame veelgi häid koole, jälgime pingelist keskendumist standarditele ja distsipliinile ning anname rohkem abi ja toetust meie fantastilistele õpetajatele.

Ma usun, loodan, et 2018. aastal võib olla meie riigis rohkesti uut usaldust ja uhkust.

2018 on ka aasta, mil me jätkame häid edusamme eduka Brexiti kokkuleppe sõlmimiseks, astume tuleviku jaoks sobiva majanduse ja kõigi jaoks tugevama ja õiglasema ühiskonna poole.”

Põhjanaabri Soome president Sauli Niinistö võttis esimeses järgus kokku lõppeva “Soome 100” juubeliaasta, öeldes: “100. juubeliaasta puhul oleme tundnud ehedat rõõmu soomlaseks olemisest. Piduaasta selge sõnum siiski on, et Soome suund, meie kompass on olnud õigel kursil. Sel teel on hea jätkata ka tulevikus. Aasta tunnussõna oli “üheskoos” (yhdessä – toim), seda me tõlgendasime kui edu saladust ning ka tuleviku märksõnana. Iseseisvus, ma rõhutan, pole pelgalt kingitus, see on ka ülesanne. Ning tööd-tegemist jätkub!”

Niinistö rääkis veel: “Raisatud dekaadi järel on meie majandus taas tõusnud ning tööhõive samuti hakanud paranema. Seda murrangut vajame väga. Samas ei ole rahvamajandus siiani saavutanud seda taset, mis oli 2008.” Niinistö jätkas pikemalt majandusmuredega, puudutades seejärel ka sõjaohu teemat, mitmel rindel.

Eraldi tahtis Soome president rääkida murest noorte pärast. “Olen mõttes selle murega. Noorte turvatunde puudumine, mida mitmed küsitlused ja ka mu enda kogemus tõestab, tuleb ühiskonna enda seest, mitte ilmtingimata välismaailmast. Peamisteks mureteemadeks on hakkamasaamine tänases maailmas, konkurentsis. Samuti ebavõrdsus ja migratsioon.”

“Endiselt esineb Soomes tõrjumist, sotsiaalsest ja ühiskondlikust elust väljajäämist, kihistumist, kooli- ja muud kiusamist. Palju paraneks, kui inimesed tunneks teineteise suhtes rohkem empaatiat või vähemasti suudaks ja oskaks teist inimest austada, aktsepteerida. Arusaamisest tekiks ühendus.”

Muu hulgas soovis president Niinistö lõpetuseks Jumala õnnistust.

*     *     *

Niisiis, lühidalt kokkuvõttes võime tõdeda, et sellal kui Eesti president Kersti Kaljulaid rääkis meile uusaastaööl Vabaduse väljakul väga paljust ja samas mitte millestki eriliselt – ta rääkis raskesti arusaadavate, abstraktsete kujunditega edumeelsetest loosungitest ning eestlaste “välgukiirusel toimuva hakkavast uue tempoga elust” (mida iganes see pidi tähendama), suutsid paljud riigipead ometigi rõhutada väärtusi nagu iseseisvus, uhkustunne, ajalugu ja kultuur, pereväärtused.

Kodanik küsib õigustatult, miks eestlased eelistavad kanda orjamentaliteeti ning neil puudub au, väärikus ja uhkus? Vähemasti meie rahva kõrgeimatel peadel. Sellal kui Visegrádi riigid ajavad selga sirgu, laseb Eesti riik põlvist nõtku ja kummardub sügavamale.

*     *     *

Läinud suvel pidas 20 aastat tegutsenud raskeroki muusikaline rühmitus Loits Vana-Vigalas Hard Rock Laagris oma viimase esinemise. Tulles esinema otse Leedust, sõnas laulja Lembetu viimse kontserdi algul: “Te ei kujuta ette, kui hea on jälle kodus olla.” Nende üks monumentaalsemaid lugusid kannabki pealkirja “Kodu”. Sellest ka katkendid tänases loos.

Lõpetada tundub aga paslik Loitsu looga “Aeg ärgata”. (Siin ka video.)

Aeg ärgata (albumilt “Vere kutse kohustab”, 2004. Loits.)

Must on Eesti kohal taevas
Torm on piitsutamas maad
Eesti riik on sünnivaevas
Kurbus hinges võtnud maad

Kerjused on täitnud linnad
Maha müüdud kõik mis saab
Kuhu tahad Eesti minna
Kas ka vabaks jääda saad?

Usu kaotanud on rahvas
Väsinud on valedest
Tulevik on tuhmund tahmast
Lootusest on jäänd vaid kest

Aeg on täis ja kell on kukkund
Viimne tilk on karikas
Liiga kaua oled tukkund
Aeg on ärgata sul taas

Pole vaja kummardada
Ida ega lääne ees
Vali oma, õige rada
Hoia vaba eesti mees

Vabadust ei müüda maha
Selle nimel surrakse
Vabadus ei ole raha
Seda hinges kantakse

Päise foto: Ungari peaminister Viktor Orbán koos Poola peaministri Mateusz Morawieckiga Ungari parlamendihoone ees, 3. jaanuar 2018. Foto: Scanpix

 

Visegrádi riigid – kust jookseb piir

Kõige õigem olnuks seda lugu alustada siit – misasi on Visegrádi riigid ja kust jookseb piir? Ning küsida siia juurde, miks Visegrádi riikidel on Euroopa Liidu muudest riikidest teistsugune hääl, nägu ja meel.

Meil eestlastel on Visegrádi riikidega eriline side. Lisaks Kremli impeeriumi punasele ikkele ühendab meid (jaa, elatustase ka, aga see pole peamine) poolakatega pikk ja soe sõprussuhe, mis muuseas viimasel ajal on kõikuma löönud just tänu sellele, et eestlased erinevalt poolakatest Brüsselis pugemisega tegelevad. Ungarlastega oleme rahvusena sugulased.

Niisiis. Visegrádi grupp on ühendus, millesse kuuluvad Poola, Tšehhi, Slovakkia ja Ungari. Visegrádi grupp sai alguse Tšehhoslovakkia, Ungari ja Poola tippkohtumisel Ungari linnas Visegrádis 15. veebruaril 1991, kui kolme riigi juhid otsustasid oma riikide vahelise koostöö kaudu edendada Euroopa integratsiooni.

Pärast Tšehhoslovakkia lagunemist liitusid ühendusega nii Tšehhi kui ka Slovakkia.

Alates 1. maist 2004 kuuluvad Visegrádi riigid Euroopa Liitu. Visegrádi grupi ainus institutsioon on 1999 asutatud Rahvusvaheline Visegrádi Fond, mille peakorter on Bratislavas. Alates 2005. aastast on fondi aastaeelarve 3 miljonit eurot.

Loe ka 2016. aasta jaanuaris ilmunud Tarmo Kase artiklit “Visegrádi liit – kas meie tulevik?”, mis ilmus Objektiivis.

Visegrádi linnake paikneb Budapesti eesliinil ja seal elab vaid paartuhat inimest. Taastatud 14. sajandi lossi tõttu on koht siiski olnud ajalooliselt oluline.

Visegrádi riikides elab umbes 64,3 miljonit inimest, mis ühe riigina oleks rahvaarvult viies riik Euroopas (maailmas kahekümne teine) Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Itaalia järel.

Alates 1. jaanuarist hoiab Visegrádi presidentuuri Slovakkia.

Visegrádi grupi koduleht.

.

ANDKE OMA PANUS OBJEKTIIVI TEGEVUSE JÄTKAMISEKS!

Kampaania lõpuni on jäänud vaid 6 päeva! Tehke oma annetus kohe täna, et Objektiiv saaks oma tööga edasi minna!