Rumalusest ja eksistentsiaalsest kurjusest

Ära näe kurja, ära kuula kurja, ära räägi kurja! Foto: Bigstockphoto.com

Me tajume kurjusena seda, mis tegutseb meie vastu, nii-öelda vastasleeris. Mis takistab meie tegevust, meie soovide või valikute teokstegemist. Arukas, mõtlemisvõimeline inimene analüüsib seda takistust või takistaja tegevust, väiksema analüüsivõimega inimene lihtsalt hakkab põtkima ja sõimama, otsib lihtsaid võimalusi takistusele vastu hakata, laseb rusikad käiku. Ja nimetab ebameeldiva tegelase kurjuse käsilaseks, mõtiskleb Malle Pärn.

NO teatri dramaturg nimetas Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda eksistentsiaalse kurjuse kehastuseks. Sellise metafoorse liialdusega tahtis ta ilmselt temale ebameeldivale maailmavaatele surmahoopi anda. Mõjutada lugejaid EKREsse negatiivselt suhtuma. Ja loomulikult soovis ta sellega reklaamida ennast ja oma mõttekaaslasi eksistentsiaalse HEADUSE kehastusena.

Dramaturgiana oli see artikkel üsna mõjuv. Aga ebaloogiline, seega filosoofiliselt eksitav.

Ta kuulutas ju enda ja teiste temataoliste sügavalt subjektiivset emotsionaalset seisundit, mille NEIS tekitas see EKRE avaldus. Pani silmad kinni ja kleepis EKREle peale eksistentsiaalse kurjuse sildi.

Kummal pool siis see kurjus õieti juuri ajab? EKRE sõnastas valimiste jaoks kokkuvõtlikult oma tegevuse eesmärgid. Kahtlemata oli see reklaam, millega taheti võita poolehoidjaid, valijate hääli. Mis selles halba on? Nad ju ei valeta, nad otsivad AUSALT endale mõttekaaslasi ja toetajaid?

See, et neil ON poolehoidjaid, näitab seda, et sellised mõtted ei ole rahvale vastuvõetamatud, et rahvale EI peegeldu sellest avaldusest välja see eksistentsiaalne kurjus, mida nende mõtetega seoses tajus dramaturg, – sest mitte ei taha uskuda, et Eestis on nii palju eksistentsiaalse kurjuse pooldajaid?

See EKRE nõndanimetatud “kurjus” oli suunatud nende vastu, kes riigi valitsemisel rahvast teerulliga üle sõidavad. Seega: EKRE tahab rahvast KAITSTA nende eest, kes rahvale haiget ja ülekohut teevad. EKRE tahab, et kõigil eestlastel oleks hea elada, igas Eestimaa paigas.

NO dramaturg, koos oma tundelise sõpruskonnaga, järelikult ei soovi, et ka rahval meie maal natuke parem elu oleks. Nemad tahavad, et rahvas oleks vait ja lepiks sellega, et Eestimaa tassitakse laiali ja külad jäävad tühjaks, et noored pagevad välismaale, et inimestele ei maksta inimväärilist palka, et kodu omamiseks peavad nad hakkama välismaa pankade orjadeks…

Karm värk, seltsimehed liberaalid. Miks te oma rahvast vihkate? Sedagi võiks ju nimetada eksistentsiaalseks kurjuseks – oleneb ikka, kustpoolt vaadata.

Kurjus on apokalüptiline mõiste. Inimestes endis ilmselt ei olegi kurjust. Neile on antud ülesanded. Igaüks teeb mingid valikud. Me keegi ei tea, kui palju meile tegelikult on antud seda vaba tahet, vabadust valikuid teha ja vastavalt valikutele tegutseda, nagu me kipume uskuma. Ehk oleme kõik vähemal või suuremal määral äravalitud või lausa määratud tegema neid valikuid, mida peame oma isiklikeks, vabadeks valikuteks?

Me teame, et inimene, kes on teistele palju kurja teinud, võib olla hell armastaja oma naisele või hoolitsev isa oma lastele. Kus on siis see kurjus? Miks see tuleb esile ainult teatavates olukordades? Isegi mõrtsukas ei tapa ju enamasti kurjusest – tal on enda jaoks oma teo õigustamiseks mõjuv põhjendus.

Me tajume kurjusena seda, mis meile haiget teeb, mida me ei taha vastu võtta, mis meid solvab või alandab.

Me tajume kurjusena seda, mis tegutseb meie vastu, nii-öelda vastasleeris. Mis takistab meie tegevust, meie soovide või valikute teokstegemist. Arukas, mõtlemisvõimeline inimene analüüsib seda takistust või takistaja tegevust, väiksema analüüsivõimega inimene lihtsalt hakkab põtkima ja sõimama, otsib lihtsaid võimalusi takistusele vastu hakata, laseb rusikad käiku. Ja nimetab ebameeldiva tegelase kurjuse käsilaseks.

Apostel Paulus on öelnud, et meil ei ole võitlemist liha ja vere vastu, vaid meid valitsema kippuva destruktiivse Vaimu vastu. Seda Vaimu võiks ka nimetada eksistentsiaalseks kurjuseks.

Nimetada üht parlamendi erakonda Saatana teenriks – no peab ikka silmitu viha olema?

Meile kõigile on antud ülesanded. Tegutsev inimene peab tegema valiku, millisele vaimule ta ennast allutab.

Jumala ees õige on see, kes täidab tema antud ülesandeid.

Ent mitte kõik inimesed ei taha alluda Jumalale. Enamus inimesi tahab alluda maistele isandatele, täita nende käske, sest see on tunduvalt lihtsam. Siis ei pea ise aina valikuid tegema, aina kaaluma, milline variant on õige, ei pea kahtlema, sest küll isand ja käskija teab paremini, mis on õige ja hea.

Juri Borev on kirjutanud: Terror jälgib bumerangi lennujoont: ei see, kes vägivalla toime paneb, ei see, kelle nimel see toime pannakse, ega see, kes julmuse heaks kiidab, ei jää tollest kibedast karikast puutumata.

Kummaline on see, et sellesama NO teatri dramaturgi mõttekaaslastele tundub nutmaajavalt räigena EKRE üleskutse aususele ja terve rahvaga arvestamisele poliitikas, aga see, kui näitlejad terve etenduse jooksul laval publiku ees kõntsas aelevad, üksteisele pori püksi topivad ja suhu oksendavad, – on nende meelest kõrge ja õilistav kunst.

Teater on teatavasti ühiskonna peegel, nagu Hamlet ütles, ja tõesti, kui leidub inimesi, kes on nõus selliseid etendusi raha eest vaatama, siis küllap see nende elu peegeldus ongi. Mõistlik inimene, kes teab, mis seal laval toimub, ei lähe ju seda inimese (ja ka näitleja) mõnitamist vaatama.

Hiljuti nägin ETV2-s vilksamisi veel üht veidrat etendust, vilksamisi, sest ma ei jäänud seda vaatama. Seal istusid sümpaatsed näitlejad laua ääres ja lihtsalt õgisid ohjeldamatult. Kes tahab seda vaadata? Miks? Kas see on jälle nende peegeldus?

Minul küll meie eesti inimestest nii halb mulje ei ole. Pealegi käivad ju teatris ikka enamasti kultuursed inimesed, sellised päriselt õgijad ja kõntsas püherdajad lahutavad oma meeli hoopis teistes kohtades.

Kas on mõni lavastaja kuskil õigustanud või selgitanud selliste lavastuste “sõnumit”?

Või mine tea, ehk see ongi just too “eksistentsiaalne kurjus”, mille Eero Epner kleebib EKRE külge?

Kas pole selliste lavastuste tegemine sellesama kurjuse propageerimine ja kasvatamine? Sest rõveduse ja räiguse etendamisega – kultuuri nime all – HARJUTATAKSE publik ju ära antikultuuriga? Kuni enam ei osatagi teatrist kultuuri otsima minna…

Mõtlevale inimesele pole ju uudis see, et tänapäeval varas ohvrile näidates “võtke varas kinni!” hüüab, või et mõistmatu mõistlikku kurjaks ja õelaks nimetab.

Ja ikkagi on tegemist vaid rumalusega, mitte kurjusega. Sest need rõvetsejad ja laimajadki teevad ju seda, mis nende meelest on õige ja hea… Ka nemad ju KAITSEVAD midagi ja kedagi millegi ja kellegi eest.

Liberaalid ei oska ilmselt oma tundeid, tahtmisi ja käitumist analüüsida. Ei oska anda endale ja oma tegevusele objektiivset hinnangut. Ei suuda ratsionaalselt PÕHJENDADA oma soove ja tahtmisi ja eelistusi. Sellepärast ei olegi võimalik nendega dialoogi pidada. Sealtpoolt tulevad vastu ainult sildid ja loosungid.

Meil on üsna ühtlane koolisüsteem, üsna võrdsed võimalused haridusele. Mis väärtus on aga haridusel, kui see ei õpeta inimesi tegelikkust adekvaatselt tajuma, mis ei suuna inimesi vaimsele arengule?

Me peaksime üheskoos püüdma tõrjuda seda eksistentsiaalset kurjust, mis meid kasutada ja omavahel tülli ajada tahab.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!