Helsingi pommitamine. Arhiivifoto.

1944. aasta veebruaris korraldasid Nõukogude Liidu õhujõud Helsingile kolm õhurünnakut. Sündmust meenutab Roland Tõnisson.

Kunagi peeti Harju tänavat Tallinna pärliks, ent nüüdseks on sellega nii, nagu oli Saksamaaga pärast Teist maailmasõda – pool on läinud, pool on alles. Läinud poolelt väljakaevatud varemeid demonstreeriti meile päris mitu aastat ning paljusid meie endisi kaaskodanikke häiris selle juures infotahvel, kus mainiti ära nõukogude lennuvägi, kes selle vägiteoga oli hakkama saanud. Tundus uskumatuna, et nende veteranidest vanaisad on saanud hakkama millegi sellisega.

Samamoodi oli minul raske olla päri algkooliaegse klassivennaga, kes väitis, et Soome ja Nõukogude Liit on omavahel sõjas olnud, sest olin just näinud, kuidas Kekkonen oli Brežneviga kusagil ajalehes koos pildi peal, mõlemal naeratused näol, ning võis arvata, et seltsimehelikust suudlusest ei olnud asi ka kaugel. Ei olnud päri, kuni maal leidsin kuurist kartulikorvi, mille põhjas oli ikka veel Postimehe vana number ning kõige peal Talvesõja-aegne, detsembrist 1939 pärit foto inimestest lumises metsas allkirjaga: "Helsingi elanikud varjuvad nõukogude pommide eest."

See ei olnud ainus periood sõjategevuses, mil Soome pealinna pommitati. Veebruaris 1944 sooritati idast Helsingi vastu kümnepäevaste vaheaegadega kolm õhurünnakut ning kui oldi kindlad, et lahe põhjakaldal on töö tehtud, võeti 6. märtsil, kümme päeva pärast viimast aktsiooni Soomes, ette rünnak Narva vastu. Sellele järgnes Tallinna pommitamine, mis ei olnud küll esimene.

Kolmes rünnakus Helsingile hukkus 146 inimest (vastavalt 103, 25 ja 18). Pomme kukutati linnale vastavalt 331, 130 ja 338. Inimesi sai surma raudteejaamas ja ülikoolis, mis said suuri kahjustusi, ning samuti raudteejaama juures oleval uisuväljakul, kus lapsed peitsid end vineerist riietuskabiinidesse, kui esimene rünnak kell 18.51 algas.

Tallinnas hukkus ametlikel andmetel üheainsa õhtu ja ööga 757 inimest, neist 586 tsiviilisikut, 50 sõjaväelast ja 121 sõjavangi.

Õhutõrjesuurtükk. Taivaskallio, Helsingi, 1942. Foto: Wikipedia

Soomlaste õhutõrje oli sakslaste omast tunduvalt tõhusam ning tegelikult võib pidada Helsingi kaitsmist Soome vägede tõrjevõiduks. Nõukogude pomme oleks jätkunud tervele linnale kukutada iga 9 meetri järele, ent ometigi heitsid idanaabrid kõigil kordadel 95% oma moonast linnast välja. Kaljudele olid üles pandud pettetuled ning oma osa oli muidugi nii relvastusel, mida Soome oli õigeaegselt hankinud, kui ka pommivarjenditel, mida Soome oli lasknud ehitada oma pealinna vist küll kõigi elanike jaoks.

Väidetavalt olevat selleks ajaks olnud kasutada ka üks kinni nabitud agent, kellel lasti Moskvasse teatada, et Helsingi linn on pärast 6.–7. veebruari rünnakut täielikult purustatud. Kui Soome valitsus võttis ühendust Stockholmis resideeruva Nõukogude suursaadiku Aleksandra Kollontaiga, käitus nõukogude pool soomlaste suhtes parastava võidurõõmuga ning riiginõunik (valtioneuvos) Paasikivi, kes oli muuseas rasketel aastatel 1940–1941 toiminud saadikuna Moskvas ja näinud punadiplomaatia köögipoolt, oli valmis nõustuma kõigi esitatud tingimustega (nõuti Talvesõja-järgset riigipiiri ning Soomes viibivate sakslaste relvitustamist). Soome parlamendil oli aga eriarvamus ning nõnda järgnesidki teised kaks õhurünnakut.

Soomlaste vastupanu see ei murdnud. Ka Helsingin Sanomat jäi ilmumata vaid pühapäeval, 27. veebruaril. Viimasel rünnakul heitis vaenlane Helsingi linnapiiride taha üle 7000 süütepommi. Lääneliitlased purustasid Dresdeni just seda moona kasutades ning võib ette kujutada, mis oleks juhtunud põhjanaabrite pealinnaga kui soomlaste õhutõrje ei oleks olnud tasemel.

Baasidesse naasnud punakotkad kandsid ülesannete täitmisest ette ning arvatakse, et ilustasid oma naha päästmiseks tugevalt tegelikkust. Igatahes lennuväe tegevuseks täiuslikult kuumal ja päikeselisel 1944. aasta suvel linna enam ei puututud. Seda versiooni toetab ka tõsiasi, et kui Nõukogude Liidu järelvalvekomisjon, kelle ülesandeks oli kontrollida rahulepingutingimustest kinnipidamist, sügisel Helsingisse saabus, olid nad äärmiselt ebameeldivalt üllatunud. Strateegilise lennuväe ülemjuhataja, toona 40-aastane marssal Aleksandr Golovanov, kelle alluvad hiljem tegid edukalt maatasa Berliini, Königsbergi, Danzigi ja Rumeenia Ploesti, olevat Helsingis võtnud oma rinnast ära ühe ordeni. Imestunud kaaslastele olevat ta vastanud lakooniliselt: "Ne zasluzhil" ehk "Ei ole ära teeninud".

Soome iseseisvuspäeval, 6. detsembril 1944 võttis Stalin strateegiliselt lennuväelt ära kaardiväe nimetuse. Marssal Golovanovist ei saanud kunagi Nõukogude Liidu kangelast, kuigi selle au oli ta igati välja teeninud, kui nii võib öelda.

Helsingi päästjaks peetavast kolonelleitnant Pekka Jokipaltiost ei räägitud pärast sõda avalikult praktiliselt midagi. Ta jäi ilma Mannerheimi ristist ning selle põhjuseks on Soome sõjajärgne koostööpoliitika idanaabriga. Tema auks on nimetatud vaid vaikse Käpylä linnaosa väike põiktänav. Range, napisõnaline ohvitser, kes oli edukalt juhtinud 4500 õhutõrjeväelase, noorsõduri ja lotta (vabatahtlik naisorganisatsioon) tegevust, ei lasknud linnakorteritesse majutatud kaitseväelastel logeleda. Tema strateegia ei põhinenud alla lastud vaenlase lennukite rohkusele, vaid oskusele suunata nad sihtmärgist eemale. Nii suutis Helsingi õhutõrje kolmes tõrjelahingus täita vaid poole normist ehk 20 hävitatud lennukit 40-st, mida nõuti Mannerheimi risti andmiseks. Tallinnas toodi ühe õhtu ja ööga alla umbes 36–38 vaenlase lennumasinat, ent ka linn koos elanikkonnaga kandsid tunduvalt suuremaid kahjusid.

Viimane sõda on jätnud Soome linnaarhitektuurile oma jälje. Ma ei liialda, kui ütlen, et kõigis neljas üürimajas, kus olen Soomes eri linnades elanud, on igaühe keldris tsiviilkaitsevarjend. Külastasin ühte tuttavat tema helistuudios, mille jaoks on linn andnud talle odava rendipinna just sellisest kohast. Kui ma olen usin ja viitsin minna end liigutama, siis toimub see jõusaalis, mis rendib pinda kaljusse uuristatud pommivarjendis. Need on toredad ja kindlad ruumid, ainult et need tuleb vabastada 24 tunni jooksul, kui selleks vajadus tekib.

Kõige selle juures on hämmastav lugeda Sankt-Peterburgis toimunud sõjaajalookonverentsist teemal "Carl Gustaff Mannerheim – Vene ohvitser". Positiivse iseloomustuse on endisele tsaariarmee kindralmajorile, hilisemale Soome marssalile andnud seal keegi Vene relvajõudude esindaja. Keegi ei kahtle tänapäeval ka piirist ida pool, et soomlased kaitsesid oma vabadust. Samal ajal peavad nii paljude eestlaste kondidki häbenema seda, mille eest venelased soomlastele kiitust jagavad – oma kodude kaitsmise eest punaterrori vastu.