Soov tagada ka edaspidi USA transpordienergeetika eneseküllasuse säilimine on kaudseks vihjeks, et USA valmistub võimaluseks mil naftaimport kas seiskub või saabub päev, mil riigi globaalse ülemvõimu alustalaks olev dollar lakkab olemast maailma reservvaluuta. Selline areng tooks endaga kaasa aga kogu maailma julgeolekuarhitektuuri ümberkorraldamise, kirjutab kirjutab Tavidi uudisteportaalis avaldatud artiklis Tavidi analüütik Adrian Bachmann.
USA rahandusminister Steven Mnuchin andis teada, et Ühendriikide valitsus kaalub riigi nafta- ja gaasiettevõtetes osaluste soetamist, aitamaks strateegilise tähtsusega sektoril üle elada koroonaviirusest tingitud kriis, mis on kukutanud maailmaturu naftahinnad rekordmadalale. President Donald Trump täiendas rahandusministri väljakäidud naftatootjate päästmise plaani ideega esitada valitsuse poolt ettetellimused nii naftatootjatele kui lennufirmadele, mis aitaks korvata nafta ja lennunduse tihedasti seotud sektorite seiskunud rahavooge.
Selleks, et mõista (potentsiaalse) sammu tähendust maailma majandus- ja võimuarhitektuurile, on tarvis esmalt mõista nafta keskset rolli USA ja maailma majandussüsteemis.
"Kes kontrollib naftat, kontrollib riike, kes kontrollib toitu, kontrollib rahvaid, kes kontrollib raha, kontrollib kõike"
– Henry Kissinger (omistatud)
Ameerika Ühendriikide naftasektor on viimase sajandi jooksul teinud läbi mitu metamorfoosi. Lisaks maailma võimsaimale tööstusele, suurimatele kullareservidele ja lühiajalisele tuumadominantsile oli kontroll maailma naftatootmise üle võtmetegur, mis võimaldas USA ülemaailmse hegemoonia kehtestamist pärast maailmasõdade perioodi.
Naftasajandi alguses, 1912. aastal, andis USA 63%–68% planeedi naftatoodangust. Musta kulla kontroll USA poolt mängis muuhulgas keskset rolli naftanäljas Saksamaa sõjalises lüüasaamises nii I kui II Maailmasõjas ning enamike riikide koondumist USA diktaadi alla konfliktide järgsel perioodil. Nafta valitses 20. sajandil maailma ja USA valitses naftat.
20. sajandi viimases kvartalis hakkas USA ülemvõim maailma naftaturgudel aga järk-järgult kahanema seoses NSV Liidu ning Lähis-Ida riikide naftatootmise järsu kasvuga. 1976. aastaks oli NSV Liit möödunud USAst maailma suurima naftatootjana, samas kui USA osakaal maailma naftatootmises oli langenud poole sajandiga circa 70% pealt 17%-ni. Ülemvõimu alused olid võnkumas ning ajalugu mäletab 1970ndaid perioodina, kus kaalukauss Lääne ja Ida vahelises mõõduvõtus tundus olevat kaldumas viimase suunas.
Ent USA domineerimine maailma majanduses jätkus ka 20. sajandi viimases veerandis vaatamata sellele, et Ühendriigid olid kvaasimonopoolse staatuse naftaturgudel minetanud. Maailmavõimu baasmudel mängiti ümber. Seda tänu asjaolule, et 1974. aastal suutis Washington sundida selleks ajaks Ühendriikide naftatootmise kaugelt ületanud naftat eksportivaid (peamiselt Lähis-Ida) riike müüma oma naftat maailmaturgudel üksnes USA dollari eest.
1974. aastal suutis Washington sundida selleks ajaks Ühendriikide naftatootmise kaugelt ületanud naftat eksportivaid (peamiselt Lähis-Ida) riike müüma oma naftat maailmaturgudel üksnes USA dollari eest.
Importnaftast sõltuvusse sattunud USA sai "petrodollari" süsteemi alusel korvata edaspidi oma kasvava naftaimpordi vajaduse põhimõtteliselt tasuta, makstes importnafta eest kullastandardist lahti haagitud ning piiramatus koguses trükitavate dollaritega, ilma et tekiks tarvidust müüa kaubanduspartneritele võrdses vääringus hüviseid vastu. Ühtlasi kindlustas petrodollari süsteem USA dollari maailmavaluuta staatuse pärast kullakatte kaotamist 1971. aastal.
Kullastandard asendus 1970ndatel "musta kulla standardiga", kuna senikaua kuni maailma suurimad tööstusriigid vajavad naftat, vajavad nad ka USA dollarit, isegi juhul kui see enam kullaga tagatud ei ole. Vähemasti senikaua kuni musta kull, kulla ning muude väärtustega kauplemisel arveldatakse dollaritega. Kas see sedasi ka tulevikus saab olema, ei ole enam kuigi tõenäoline, kuid see on küsimus, mis peab jääma teise analüüsi uurimisobjektiks.
Kullastandard asendus 1970ndatel "musta kulla standardiga", kuna senikaua kuni maailma suurimad tööstusriigid vajavad naftat, vajavad nad ka USA dollarit, isegi juhul kui see enam kullaga tagatud ei ole.
USA osakaal maailma naftatootmises jätkas aga 21. sajandi alguses pidevat kahanemist, langedes 2010. aastaks circa 8%-ni maailma naftatoodangu kogumahust. Kuna USA naftamaardlad on ammendumas ning riigi reservid on teiste maailma juhtivate naftatootjatega võrreldes väikesed, siis oleks tavapäraste eelduste kohaselt pidanud USA naftatoodang jätkama kahanemist nii absoluutväärtuses kui suhtelise osana maailmatoodangu tervikust.
2010ndatel leidis aga aset suurim naftatootmise kasv USA ajaloos. Tootmisrevolutsiooni põhjustas kildanafta ehk mittekonventsionaalsel teel ammutatud nafta massiline kasutuselevõtt, mis võimaldas USA energeetikafirmadele ligipääsu väikestele, varem mitte-ekspluateeritavatele naftadeposiitidele.
Kildanafta eripära seisneb asjaolus, et seda on võimalik ammutada ka piirkondades, kus suuri naftamaardlaid (mida USAs jääb aina vähemaks) ei leidu, ent keeruka protseduuri hinnaks on oluliselt suuremad tootmiskulud ühe naftabarreli kohta. Kuigi USA kildanafta tootmismahud on tohutud, on selle kasumimarginaalid kõvasti väiksemad ning tasuvuspunkt oluliselt kõrgemal kui konventsionaalse nafta puhul.
USA naftapoliitika on alati olnud lahutamatult seotud riigi julgeoleku- ning geopoliitikaga ning muutused esimeses ennustavad sageli ette muutusi ka viimastes. Kuni 1970ndateni oli USA huvides võimalikult madal nafta hind, mis hoidis riigi tööstuskulud madalal ning elustandardi kõrgel.
Kuni 1970ndateni oli USA huvides võimalikult madal nafta hind, mis hoidis riigi tööstuskulud madalal ning elustandardi kõrgel. Pärast "petrodollari" süsteemi sisseseadmist 1974 on USA huviks aga olnud valdavalt kõrged naftahinnad, mis tagaksid maailmaturgudel nõudluse USA hegemoonia alustalaks olevale dollarile.
Pärast "petrodollari" süsteemi sisseseadmist 1974. aastal on USA huviks aga olnud valdavalt kõrged naftahinnad, mis tagaksid maailmaturgudel nõudluse USA hegemoonia alustalaks olevale dollarile. "Kildanafta revolutsioon" andis USAle täiendava huvi kalli nafta järgi, kuna ebakonventsionaalsel teel musta kulla ammutamine, mis on kasvatanud riigi osakaalu maailma naftatoodangus kõigest ühe kümnendiga 8% pealt 15% peale, on osutunud võimalikuks vaid kõrgete naftahindade laineharjal.
USA rahandusministri teadaanne Ühendriikide kildanafta ettevõtete riigistamise kohta on seega kõnekas, kujutades endast valmisolekut maailmaturgude tingimustes konkurentsivõimetut, ent strateegiliselt olulist tööstusharu subsideerida. Washingtoni soov jätkata iga hinna eest ebarentaabli kildanafta ammutamist näitab geopoliitiliste kaalutluste esimuslikkust majanduslike ees.
Soov tagada ka edaspidi USA transpordienergeetika eneseküllasuse säilimine on kaudseks vihjeks, et USA valmistub võimaluseks mil naftaimport kas seiskub või saabub päev, mil riigi globaalse ülemvõimu alustalaks olev dollar lakkab olemast maailma reservvaluuta. Selline areng tooks endaga kaasa aga kogu maailma julgeolekuarhitektuuri ümberkorraldamise.
Artikkel avaldati algselt Tavidi uudisteportaalis ja on Objektiivis avaldatud autori loal.
SUUR ANALÜÜS: Kas koroonakriis kukutab kokku maailma majandussüsteemi?