Kui keegi ütleb, et see kõik on ju täielik hullumaja, siis väidaksin vastu: ei, tegemist on hoopistükkis uue normaalsusega. Riigi parlamendis rahvaküsitlusele esitatud ettepanekud taastada Nõukogude Liit, keelata koolides eesti keel, astuda välja NATOst, minna Venemaa koosseisu ja seadustada nekrofiilia tõidki võidu sisepoliitilises heitluses, kirjutab Ivan Makarov oma esmaspäevases kolumnis Objektiivis.
„Reetur ei anna iialgi meile andeks, et ta meid reetis" – Nicolás Gómez Dávila
„Määritakse seda ratast, mis krigiseb kõige rohkem" – Josh Billings
12. jaanuaril, mõni tund enne seda, kui Eesti kriminaalsed struktuurid ühinesid kartelli ja kaabu pähe tõmmanud orav hüppas ratta sisse, hakkas Eestis tuiskama ja me naisega sõitsime läbi end maadligi pressivate valgete lumepilvede kodu poole. Tapalt paari kilomeetri kaugusel astus lumepilvest välja tee ääres peaaegu nähtamatuna hõljunud lahinguautomaadiga figuur valges kamuflaažis. Ilmselt oli see Galil – ma mõtlen siinkohal automaati.
Kaetud näoga figuur lehvitas sõbralikult, kuid samas nõudlikult käega, ma vajutasin piduritele ja päevinäinud Žigulii hakkas laia amplituudiga liputama sama kohta, mida Jüri Rataski teel Kadriorgu. Nii libisedes jõudsimegi hääletajani. Ta kummardus aknaklaasi poole ja avas näo: tegemist oli kena tütarlapsega, kes meile sõbralikult naeratas. Mu naine keris klaasi allapoole ja automaadiga ingel ütles: „Tere! Palun sõitke siin aeglaselt. Võib-olla peate peatuma teepervel, sest ees seisab keset teed suur tõstuk." Tänasime armsat amatsooni ja sõitsime aeglaselt edasi. Keset teed seisiski, rattad harkis, suur autokraana, mis üritas tõmmata ohtlikust teeäärsest eurokraavist välja sinna õnnetul kombel vajunud ametivenda – Põhja Konna meenutavat sõjaväe rohkerattalist tankurautot. Ümberringi oli veel hulganisti sõjatehnikat ja tuule käes laperdavaid sõjaväe talveriietuses figuure, tee peal askeldasid noored sõdurpoisid.
Kuna asjaosalised tegelesid alles trossi külgehaakimisega, sõitsime nendest ettevaatlikult ja võimalikult laia kaarega mööda. Kõrgendatud meeleolus jätkasime oma teed läbi tuisuiilide ja lumevallide. No et selline automaadiga tüdruk – kena, muretsev ja sõbralik. Sel hetkel tunned, et Eestil on kindlasti tulevikku! Et kui nii noored neiud on Eesti eest väljas, siis poisidki ei saa maha jääda! Rääkisime natuke sel teemal ja jõudsimegi koju.
Hiljem, naastes internetti meie sallivate mõttehiidude šrapnellina ajju tungivate karastatud terasest mõtteterade juurde, hakkasin mõtlema sellele, mis saaks siis, kui minu kõrval autos oleks istunud hoopis mõni teise nahavärviga tundlik uusasunik või tudeng, keda on instrueerinud ja emotsionaalselt üles kütnud mõni lapskamikadzet sisaldava vankriga relvastatud ersatsülikooli okupatsioonivõimude fritsprofessor ja seejärel lükanud kalasilmaga Delfi reporteri ette, kellele pole püha ei kodupind, ema au ega omaenda clunibus.
Olen lugenud palju selliseid kurtmisi – et ahh ja vahh ja ai-ai-ai, minu tumedanahaline sõber ei julge trammiga sõita, sest ta tunneb seal enda peal tädi Maali põrnitsevat pilku, nii et kohe näha, et ta tahaks külalisele nii pahasti öelda… Või näeb põlgusest ja vastikusest tema poole isegi mitte vaatava onu Heino selga. Et mis riik see selline on ja mis rahvas niisugune siin küll elab. Ma kujutasin ette, et kui minu kõrval oleks seal Tapa lähistel mõni tumedanahaline külaline, keda ma oleksin eelnevalt meie kohalike aktivistide kombel üles keeranud ja ära hirmutanud, siis oleks tema muljed meie peavoolumeedias järgmised:
„Ma sõitsin koos oma kohaliku sõbraga mööda vastikult talvist maanteed, kõik ümberringi oli häirivalt valge, kui äkki peatas meid relvastatud sõjard, kes ei esitanud sealjuures mitte mingeid dokumente ega volitusi. Me ei rikkunud reegleid, järelikult ainus peatamise põhjus oli see, et ta silmas läbi lumetuisu ja nõmeda eesti kääbusauto jäätunud klaasi minu tumedat nahavärvi. Kui ma klaasi alla keerasin, kohendas oma kurjadele kahtlustele kinnitust leidnud figuur oma rinnal ähvardavalt automaati ja rääkis mu kohaliku sõbraga oma veidras keeles, mis oli tema poolt äärmiselt ebaviisakas, sest mina ju sellest aru ei saanud. Aga kindlasti solvas ta mind, minu rahvast, soolist kuuluvust ja nahavärvi. Automaatur tõmbas oma valgelt näolt alla maski, nagu tahaks öelda: näed, ma olen kõrgemast rassist, nii et ole siin kuss… Kui ta vehkis oma käega, oli see nagu vihje – et vaata, mida ma võin sinuga praegu teha. Mul hakkas hirm. Kõik mulle siinse võõrustaja poolt räägitud hoiatusjutud osutusid tõeks, kuigi ma ei tahtnud, ei tahtnud sellesse uskuda… Tahtsin avaldada protesti, kuid ümberringi oli teisigi hambuni relvastatud rassiste, kelle hulgas ei leidnud ma mitte ühtegi tumedama nahaga inimest. Sest Eestis ei taheta anda mustanahalistele tööd ja värvitakse valgete baleriinide näod mustaks, et ainult mitte kutsuda siinsetes Harlemites ilma tööta virelevaid andekaid aafriklasi. Ja veel vähem soovitakse usaldada „mustade" kätte relvi. Ja veel see Galil heledapäise löömanaise kätes, nagu islamofoobia surmav relv, mida alatult kasutavad juudid küünilisel ettekäändel, et nad ka tahavad elada… Ma ei hakka väitma, et ta tulistas õhku, aga mingi ragin seal kostis. Äkki oligi valang. Kuid ka selle rassistitari käest pääsenuna ei tundnud ma ennast veel turvaliselt: tee oli barrikadeeritud „juhuslikult" sinna kinni jäänud veokiga ja ümberringi seisid mornide nägudega valgetes kitlites Ku Klux Klanlased, kes olid juba teavitatud raadiosaatja teel sellest, kes neile läheneb. Ja köiski oli neil valmis pandud. Nad kõik vaatasid minu poole sellise jäise põlgusega, et kohale ühes tükis jõudes anusin ma oma kohalikku sõpra: kuidas sa saad siin üldse elada selle väikse õela natsirahva hulgas?! Sõida siit minema! Sõida elama mu armsasse sallivasse Lõuna-Aafrikasse! Ja võta kaasa kogu oma perekond. Mina aga jään siia, sest uhkus ei luba mul lahkuda ja ka toetus vaikselt tilgub. Ma võitlen siin oma õiguste eest ja saan oma õiguse kätte!"
Selline lugu ilmuks kindlasti kusagil Delfis, kus taolisi story'sid on juba avaldatud parasjagu. Et kui vaadatakse, siis põlgusega. Ja et kui ei vaadata, siis põlgusest. Et hautakse kurje plaane. Selle loo pealkiri oleks kindlasti „Automaadiga relvastatud eesti naine pidas kinni auto, milles istus nigeerlane." Järelsõna võtaksid veel kümned poliitaktivistid ja aktiivsed poliitikud, Kivisaar saaks sinise silma ja mõni Mary teeks tuntud erakonna peakorteri eest striptiisi, karjudes lootusrikka häälega „appi, vägistatakse!" Kohale tormaks kogu äravoolumeedia eliit ja ajaks serverid umbe, prokuratuur aga tuvastaks, et ühiskondlik huvi liputamise vastu puudus.
Kui keegi ütleb, et see kõik on ju täielik hullumaja, siis väidaksin vastu: ei, tegemist on hoopistükkis uue normaalsusega. Riigi parlamendis rahvaküsitlusele esitatud ettepanekud taastada N. Liit, keelata koolides eesti keel, astuda välja NATOst, minna Venemaa koosseisu ja seadustada nekrofiilia tõidki võidu sisepoliitilises heitluses. Pole midagi parata – tunduvalt vanemates riikides väljatöötatud poliittehnoloogiad tõidki võidu suhteliselt noore riigi lihtsameelse rahva üle, keda hakatakse nüüd piiramatult röövima, pilastama ja likvideerima. Kui keegi reformierakonnast pakuks referendumil hääletamiseks ettepaneku inimlaipade ökoloogilisest taaskasutamisest, ka siis teeks poliitiline laip nendele ettepaneku valitseda selle paljukannatanud riigi üle. Seda, mis toimub antud tasandil, ei ole enam mõtet arutada ega arvustada, sest tegemist on venelaste kujundit kasutades uhmris nuiaga vee tampimisega, ehk tühja töö ja vaimu närimisega: rahvas on need poliitikud ja erakonnad ise valinud ja nautigu siis täiega. Kui inimesed söödavad oma lastele sisse kilode viisi soodat ja loovutavad kümned tuhanded eurod sääste esimesele ukse peale koputanud kaagile, aga mitte oma lastele, siis miks sellised kodanikud ei peaks uskuma imalaid poliitikuid, sest agiteerimise ajal isegi Jürgen Ligi ei koprolaalitse, vaid nurrub. Ja ei tasu lohutada end sellega, et loll saab kirikus kõigest peksa: aeg on nüüd selline, et E. Liidu kirikutes kolki ei saa, seal lõigatakse päid.
Meil aga jääb nautida meie poolt ülalpeetava poliitilise prügikala mõttevälgatusi, ja seda õigust ei võta meilt keegi, lasku Twitteri omanik kasvõi püksid täis (see ei ole minu, vaid Hašeki kujund). Nii et kui vägivald on vältimatu, laseme ennast lõdvaks ja üritame naudingut saada.
Kindlasti said rahuldust näiteks need valijad, kes andsid oma hääle Marko Mihkelsonile. See riigikogus nõukogude heaoluriigi ennistamise ettepanekuga esinenud Seneca mõõtu mõtleja avaldas enne riigikogupööret EPL-is loo „Isamaa, EKRE ja Keskerakond suruvad läbi „Putini referendumi"", mis on mitte eba- ega para-, vaid täiesti neonormaalne nähtus. Seesamune Mihkelson astus kohe pärast seda koalitsioonilisse vahekorda tema enda sõnul Putini plaani läbisuruva keskerakonnaga. Terve mõistuse äravägistamisel jääb peale Mihkelsoni „seisev koht". Kui naise ja mehe vahelised armu- ja intiimsuhted on Putinile ainuomane barbaarsus, siis mitte kolbis, vaid justnimelt naise üsas mehe poolt algatatud Marko Mihkelson on järelikult lausa sünnijärgne putinist. Kuidas võisid vanemad seda oma lapsele teha?
Mihkelsoneetika ja markoloogika koolkonna abil võib Eestis paljastada rohkemgi putiniste. Näiteks avaldatakse meil regulaarselt uudiseid ja vapustavaid pilte selle kohta, et järjekordne õnneseen sai mõnest Eesti paisjärvest või seni veel krokodillideta jõest hiiglaslikku haugi. Alles see oli, kui Tõrva kalamees Uno Malleus püüdis läinud aasta 28. oktoobril Väikesest Emajõest enam kui 13 kilogrammi kaalunud haugi, kusjuures see 117-sentimeetrine röövkala on teadaolevalt suurim sellest jõest püütud haug. Veel kahtlasem on see asjaolu, et ka lant, millele haug otsa tuli, oli haugikujuline. Ja selliseid „õnnelike kalamehi" on meil teisigi – kõik vahivad objektiivi esmapilgul lihtsameelse, lähimal vaatlusel aga küünilise hermansimmiliku pilguga. Kas tohib küsida, millega tegeleb meil KaPo?! Kõik need „õnnelikud kalamehed" on ju putinistid, sest see on Mihkelsoni parafraseerides „Putini kalapüük", kuna Venemaa president on ju seda korduvalt teinud. Ja pange tähele: oma suurima, lausa 21-kilose haugi sai Vladimir Putin kätte 2013. aastal, ja seejärel 2014. aastal sai ta kätte ka Krimmi, mis on muide ainus Ukraina regioon, kus haugi ei esine. Palugem jumalat, et Putin ei läheks lähiajal koos kindral Laaneotsaga kalale, sest siis piisaks ka ümarmudila kinnipüüdmisest…
Seni aga kuni poliitikud lõhestavad rahvast ja lõhuvad riiki, on ametnikkond endiselt vaikselt kallal perekonnal. Haridus- ja teadusministeerium tahab teha lasteaias mitte käivatele lastele kohustuslikus korras arengukontrolli, mida ei nõutud isegi totalitaarses Nõukogude Liidus. Sellist praktikat viljeletakse lapsevanemaid ja vanaemasid ideoloogilistes asjades umbusaldavas Põhja-Koreas, kus 4-aastasena lähevad lapsed lasteaeda vanemate soovil, aga alates 5-st eluaastast – kohustusliku haridusprogrammi korras. Iga laps on kohustatud käima lasteaias 1 aasta jooksul, et saada õiguse astuda kooli esimesse klassi. Põhja-Korea soov „formattida" lapse aju juba lasteaias on arusaadav: sealmail võimutsevad marksismist väljamuteerunud riiklik usund chuche ja selle praegune prohvet Kim Chŏng-un, kes on Kim Chŏng-ili poeg ja Kim Il-sŏngi pojapoeg. Seal on kõik selge: tüüp ehitab tuumarelvi ja hukkab lähisugulasi raskerelvi kasutades.
Mõnede meie haridusametnike vaimset taset arvestades näeb arengukontroll välja ilmselt sedamoodi, et lasteaeda tuleb Rita Holm, laulab jälle lastele „kus on sinu noku, kus on sinu noku, NÄIDAKE!", ja kui lapsed alluvad, siis hinnataksegi nende arengutaset. Haridusmüsteerium on kinnitanud laste seksuaalkasvatuse 116-leheküljelise õppematerjali, kus räägitakse onaneerimise toredusest ja Pärnitsa moodi riides käimise vahvusest. Kas haridusministeerium kutsub taludest välja kõik oma harimatute korilastest ahvvanematega koos elavad Mowglid või saadetakse kohapeale brigaadid nokutšastuškasid laulma? Umbes nagu käisid proletariaadi diktatuuri ajal taludes prodrazvyorstka't teostanud salgad: kes teravilja ja muud söögivarud ära ei andnud, pandi seina äärde, v.a.tütred. Praegusel ajal ilmselt pääseksid eluga ka pojad…
Lapsi ei tohi jätta selliste „pedagoogidega" omaette, suhtlus taoliste isikutega on mõeldav vaid lapsevanemate ja advokaatide juuresolekul, kes kaitseksid lapse huve seksuaalsel pinnal täiesti ärapööranud riigimasina eest.
Punaste perverssused laste kallal on siinmail traditsiooniline nähtus, nii et tegemist on retroga. Kuna kogu N.Liidu tööstuse tehnopark ja tööpingid olid mõeldud paremakäelistele, oli vasakukäelisus nõukogude koolides keelatud ja selliseid lapsi sunniti kirjutama parema käega. Mõni sai kooliõpetajalt lausa joonlauaga vastu vasaku käe näppe. Vaid 1985. aastal pöördus nõukogude tervishoiuministeerium haridusministeeriumi poole ja nõue tühistati, kuna see kahjustas vasakukäeliste laste psüühikat. Äkki võtab mõni siinne del Departamento 2040 aastal lõpuks ka midagi ette siinsete viimsete heterolaste kui vähemuse kaitseks, aga vaevalt et väljasurevat liiki õnnestub siis enam päästa.
Iga riik mõnitab oma lapsi omamoodi: Soomes ja Ühendkuningriikides tegutsevad immigrantidest lastevägistajate jõugud, kusjuures vägistajate huve kaitseb seadus ja kohus, vägistatuid aga mitte keegi. Eestis juba kõlavad lasteaias sütitavad nokulaulud, mis kõik on ju täiesti õõvastav. Parem juba Venemaa praktika, kui lasteaedadesse tuuakse automaadid, õppegranaadid ja pajatatakse kangelaslikest Suure Isamaasõja lahingutest, sest see on palju lõbusam ja lastele ohutum. Lapsi õpetatakse olema võitjad, kaitsma ennast vaenlase eest, mitte aga alluda võõraste sunnile.
Ja venelased jõuavad oma laste kasvatuses selliste olukordadeni, mis tekitavad kõigis juba ainult tervistavat homeerilist naeru, mitte aga masendust ja vastikustunnet. Nagu juhtus ka hiljuti lõppenud õigeusu jõulupühade ajal. Iževski linna prokuratuuri pressiteenistus teatas 12. jaanuaril, et prokuratuur kontrollib natsisümboolika demonstreerimise juhtumit riigitsirkuse hoones. Asi oli nii: Iževski piiskopkonna (eparkhiya) tellimusel toimus laste jaoks jõuluetendus. Lastele esinesid ka natsimundris Hitlerit meenutav pärdik ja dresseeritud sikud, ehk siis jõulusokud, kelle külge olid kinnitatud haakristidega lipud. Neid piitsutanud dresseerijate seljas olid aga punaarmeelaste riided.
Tsirkuse pressiteenistuses selgitati, et tsirkuse loomad ja artistid täitsid tellimust, mille stsenaariumis taasesitati Suure Isamaasõja sündmusi võidujoovastuses diktori teksti saatel. Piiskopkonna esindajad on kindlalt seisukohal, et nad ei rikkunud natsiatribuutikat keelavat seadust, sest kogu show „demonstreeris negatiivset suhtumist natsismi ja ekstremismi ideoloogiasse."
Milleks oli seda vaja teha just jõuluetenduses, vaimulikud ei selgitanud. Kuid Iževski prokuratuur pangu ennast põlema: ülalolevat pilti näidati ka Kremli kanalite uudistes, Nii et meie poliitiline tsirkus, kus piitsutatavatele pahasokkudele tõmmatakse sarvedele kaabud ja piitsutajaile vulvadekujulised mütsid, on köömes võrreldes vene tsirkusega, kus pühad isad toovad jõulude tähistamiseks laste ette haakristide, kapjade ja sabadega karvased olendid. Lohutagem ennast sellega, sest muud lohutust meil paraku pole.