Nikolai II aega võib tuua lakmusnäitena edukast pahamainekujundusest. Tänapäeval, nagu toona, kaasatakse ajakirjandust valeinformatsiooni levitamiseks, toetatakse vajalikke grupeeringuid moraalselt ja rahaliselt ning enne kui hävitatakse oponent füüsiliselt, tõugatakse ta mudasse, millest ennast puhtaks pesta on võimatu. Avaldame järgmise katke selle aasta jooksul ilmuvast Roland Tõnissoni teosest "Mõrvatud Vene keisririigi varemetel".
„Verine tsaar" ehk suhtekorraldus ja mainekujundus à la 1896
Õndsa keisririigi aeg on kauge minevik ja kõik sellega seonduv näib muuseumi kuuluvana. Kui aga räägime riigikukutamisest kui projektist, saame viimase tsaari, Nikolai II aega, tuua lakmusnäitena edukast maine- õigemini pahamainekujundusest ja projektikirjutamisest. Toimemehhanismid olid samad tsaaririigi hävitamisel, liiga vähesotsialistlike tšehhide ja ungarlaste ümberkasvatamisel, Iraani šahhi kukutamisel ja üldse poliitiliste režiimide vahetusoperatsioonidel. Tänapäeval, nagu toona, kaasatakse ajakirjandust valeinformatsiooni levitamiseks, toetatakse vajalikke grupeeringuid moraalselt ja rahaliselt ning enne kui hävitatakse oponent füüsiliselt, tõugatakse ta, piltlikult öeldes, mudasse, millest ennast puhtaks pesta on võimatu. Sedasama nägime hiljuti USA-s, mil meedia oli praktiliselt täielikult rakendatud ühe inimese, Donald Trumpi, mustamisele. Seda näeme ka koduses Eestis, mil kodanikkonna suukorvistamiseks repressiivmeetodeid kavandavaid „liberaale" esitletakse meile kui rahva heaolu nimel pisaraid valavaid altruiste.
Tsaar Nikolai II maine hävitamine algas tema troonileastumise päeval, 18. mail 1896, mil korraldati kroonimispidustused Hodõnskoje väljal Moskva lähedal. Kavatseti järgida suures osas sama tegevuskava nagu 1883. aastal, mil siinsamas peeti tsaar Aleksander III kroonimisega seotud rahvapidu. Toona oli arvestatud umbes 400 000 külalisega ja vaatamata suure rahvahulga kogunemisele ei juhtunud mingeid suuremaid intsidente.
Hodõnskoje väli oli sõjaväe harjutusala, mis oli kaetud tranšeede ja kanalitega ning piirnes ühest küljest jäärakuga. 18. maiks olid süvendused kaetud laudadega ja keisrile ehitatud paviljon-tribüün. Tegemist oli ka eraettevõtjatele olulise ja kasuliku sündmusega – väljakule olid püsti pandud teatrid, lavad, karussellid, kiiged, tsirkused, puhvetid ja hulgaliselt telke, kuhu oli varutud kingitused kokkutulnutele. Iga külaline pidi saama keisri monogrammiga kruusi, saiakese, vorsti, prääniku ja maiustusi. Rahva seas hakkasid liikuma kuuldused, et kruusid on täidetud hõbemüntidega või ka lausa kuldrahadega.
Ürituse eest oli vastutav Imperaatori õukonnaministeerium, Moskva võimud kindralkuberneri, suurvürsti Sergei Aleksandrovitši, tsaari onu isikus kohustati andma kõikvõimalikku tuge organiseerijatele ja ka korra tagamisel. Pidustustega plaaniti alustada kell 10, tsaariperekond pidi ilmuma rahva ette kell 14. Rahvast hakkas massiliselt peopaika kogunema juba ammu enne määratud päeva. 17. mai õhtuks oli Hodõnskaja väljale kogunenud Moskvast ja ka naaberkubermangudest umbes pool miljonit inimest, mõningatel andemetel kuni miljon, ent see on väheusutav. Kohale tuldi tervete perekondadega. 16. ja 17. mai jooksul liikus Hodõnskoje välja poole katkematu inimvool. Oodates pidustuste algust süüdati lõkked, lauldi, tantsiti või ka lihtsalt magati, et kingituste jagamiseks välja puhata. Ilm oli väga palav, lämbe ja tuulevaikne. Inimesed olid selliseks ootamiseks halvasti varustunud ja üleüldiseks probleemiks kujunes janu.
18. mai hommikul kella 6 paiku hakkasid kaubitsejad, kellele oli antud ülesandeks kingitused välja anda, jagama neid salaja oma tuttavatele ja mitmeile neist anti ka mitu pakki. Ootajad said sellele jälile ja hakkasid kõlama hüüded: „Jagatakse!" Rahvas võttis sellest tuld ja kuuldused, et kingitusi ei pruugi kõigile jätkuda, levisid välgukiirusel. Selle tulemusel valdas rahvamassi aktiivne soov mitte jääda ebaõigluse ohvriks, hakati suunduma telkide poole, tagumised pressisid esimestele peale ja inimesi hakati jalge alla tallama. Paljud kaotasid teadvuse ja tallati koos teistega maha. Kogu katastroof toimus 10-15 minutiga ja selle möödudes olukord rahunes. Inimesed nägid õudusega laipadega täidetud kraave. Väljale koondatud 1800 politseinikku ei olnud masside ohjamisega toime tulnud. Märatsemise tagajärjel hukkusid 1389 inimest ja mitusada said vigastada. Kõlab veidi küünilselt, ent tõsiasi oli see, et katastroof toimus väga väikesel osal väljakul ja suurem osa inimesi jäi sellest puutumata. Seepärast otsustati programmiga edasi minna ja sündmuspaik korrastati väga ruttu.
Ettenähtud ajal saabus keiserlik paar, kes võeti rahva poolt vastru „hurraa"- hüüetega, lauldi hümni „Jumal keisrit kaitse Sa" (Боже, Царя храни) ja „Ole ülistatud" (Славься). Pealtnägijate sõnul oli asjade käigust informeeritud tsaar näost kaame, tsaaritar üritas end kätte võtta ja nende ärevus oli kergesti hoomatav. Diplomaat ja välisminister Aleksander Petrovits Izvoljski meenutas: „Nikolai II kurvastas väga toimunu pärast, soovis pidustused pooleli jätta ning eralduda mõneks ajaks mõnda kloostrisse, et väljendada nii oma tundeid. Krahv Pahlen toetas seda plaani ja soovitas ka karistada kõiki süüdlasi vaatamata nende ametikohtadele ja positsioonile ühiskonnas. Selle ettepanekuga pidas ta silmas eelkõige tsaari onu, suurvürsti Sergei Aleksandrovitši." Suur osa aukandjatest oli aga seda meelt, et niiviisi jäetakse ebasoodus mulje külla tulnud välisriikide esindajatele ja printsidele. Eriti Konstantin Petrovits Pobedonostsev oli seda meelt. Tema oli õiguse eraõpetaja troonipärijate juures, ning nende poolt väga lugupeetud.
Tsaar võttis omaks Pobedonostsevi seisukoha, seda enam, et katastroof toimus ühes piiratud kohas ja hakata ülejäänud inimesi pärast tuldud pikka teed laiali ajama oleks olnud probleemne.
Pärast Hodõnskaja väljal tribüünil enda näitamist liikus tsaar abikaasaga Petrovski lossi, kus võeti vastu talupoegade delegatsioon, mille järel anti lõuna vallavanematele kahes suures telgis. Õhtul osales tsaar aga Prantsuse saatkonnas ballil, mille ta avas koos krahvinna Montebelloga, võõrustava suursaadiku abikaasaga. Peab meeles pidama, et osalemine sellistel üritustel on kõigi riigipeade jaoks osa ametikohustustest. Kõrvalseisjatele võivad sellised kohustused tunduda kindlasti hõlbueluna, küllap aga tasub küsida selliste ametite kandjatelt, kui palju nad ise seda meelelahutuseks peavad.
Ballile ilmumisega, olgugi et pelgalt protokollilise viisakuse täitmiseks, tegi tsaar suure teene keisririigi vastastele ja andis neile võimaluse anda endale hüüdnimi „Verine Nikolai". Tsaari kriitikud on heitnud kõrvale asjaolud, et balli valmistasid ette prantslased juba ammu enne seda päeva ja üritusele omistati suurt poliitilist tähtsust kahe riigi suhete parandamisel. Prantsuse suursaadik oli hästi kursis rahvapidustustel toimunu pärast peetava aruteluga võimuladvikus, ega uskunud, et tsaar saatkonda ilmub. Tsaar siiski tuli, olles julgustatud oma nõuandjate soovitustest, ent lühikeseks ajaks ja kogu üritust iseloomustas äärmiselt pingeline õhkkond. Kujunenud olukorras valis tsaar parima kompromissi – oma kohaletulekuga näitas ta soovi arendada Prantsusmaaga suhteid, lahkudes veerand tunni pärast näitas ta oma mõistmist rahva suhtes. Oponentidele oli aga kont närimiseks visatud – seda enam, et tsaaritar ise olevat sel õhtul löönud innukalt tantsu suursaadikuga, nagu räägiti rahva seas levinud juttudes.
Oma päevikus tegi valitseja 18. mail sellise sissekande: „Siiamaani läks kõik, tänu Jumalale, nagu õlitatult, ent täna juhtus suur patuasi. Hodõnski väljal ööbinud rahvamass, oodates kruuside ja lõuna väljajagamist, pressis ehitiste peale ja sai alguse suur tunglemine mille juures, kohutav lisada, tallati surnuks umbes 1300 inimest! Ma sain sellest teada 10 ½ enne Vannovski[1] ettekannet. Sellest uudisest jäi vastik mulje. Kell 12 ½ sõime hommikust ja seejärel Aliks ja mina suundusime Hodõnkale, et osaleda sellel kurval „rahvapeol". Ega seal, tegelikult midagi toimunudki. Vaatasime paviljonist lava ümbritsevat tohutut rahvamassi. Laval mängis orkester kogu aeg hümni ja „Ole ülistatud".
19. mail toimus Hodõnskaja väljal mäletustalitus lahkunutele ja sellest võttis osa kogu tsaari perekond. Koos suurvürst Sergei Aleksandrovitšiga, abikaasaga ja emaga, lesestunud tsaaritari Maria Fjodorovnaga, külastas tsaar Staro-Jekaterinski haiglasse paigutatud vigastatuid ja 20. mail Marijnski haiglasse ravile viiduid.
Oluline on tähele panna, et toimunut ei varjatud ega mätsitud kinni, nagu nõukogudeaegseid tragöödiaid (Taškendi maavärin aprilli 1966, rongiõnnetus Tallinnas oktoobris 1980) või kaasaegses Euroimpeeriumis toimuvaid hukatuslikke protsesse ja otsuseid. Hodõnskaja väljal toimunust kirjutati ajalehtedes ning neis avaldati kannatanute nimekirjad. Imperaator Nikolai Aleksandrovitš andis korralduse maksta oma isiklikest varadest hukkunute perekondadele 1000 rubla. Ta tasus ka matusekulud. Asutati komission, mille esimeheks määrati Moskva kuberner ja koguti suur summa raha, millest maksti kannatanutele toetusi kuni revolutsioonini. Täistoetus oli 1000 rubla ja mittetäielikud, vastavalt kannatasaamise astmele 750, 700, 500, 350 ja 250 rubla. Iga-aastaselt maksti pensioneid vastavalt 24, 40 või 60 rubla ulatuses. Neid toetusi ja pensione maksti kuni 1917. aastani, mil rahva nimel ja rahva hüvanguks võimu haaranud enamlased sotsiaalhoolekandesüsteemi pikemaks ajaks likvideerisid oma suutmatuses võimuga midagi mõistlikku peale hakata.
Kirjanik Mark Konstantinovitš Kasvinov, soovides nõukogude võimu ajal mustata keisri isikut, kirjutab Maria Fjodorovnast, kes jagas kroonimispidustustest ülejäänud portveini ja madeira, üle tuhande pudeli, raskesti vigastatutele ja nimetab seda praktiliselt ainsaks tähelepanuks, mida keisripaar kannatanutele osutas. Nikolai ise lubanud alguses suure suuga maksta hukkunute peredele raha, kuulnud aga, et surnuid on nii palju, vähendanud lubatud summat tunduvalt, ning jätnud paljud üldse abist ilma. Kroonimispidustused olevat maksnud 100 miljonit rubla – kolm korda enam kui olevat sel aastal kulutatud rahvaharidusele. Pealegi olevat see summa võetud riigikassast. Kasvinov kordab paljuleierdatud valesid, mis on jäänud miljonite inimeste ajudesse kindlat ja jäädavalt.
Siinkohal on hea teha ekskurss sellesse teemasse. Oluline on teada, et see ei olnud esimene suurem annetus Nikolai Aleksandrovitšilt. Aastate 1891–1892 ikalduse ajal annetas Nikolai oma isiklikust kassast mitu miljonit rubla, mille oli saanud päranduseks oma vanaemalt. Samuti juhtis ta ise komiteed, mis tegeles näljast tingitud probleemide likvideerimisega.
1856. aastal kulutati kroonimispidustustele 5 322 252 rubla ja 91 kopikat. 1883. aastal 6 294 636 rubla. 1896. aasta pidustused meenutasid stsenaariumilt suuresti Aleksander III aegset ettevõtmist ja maksid 6 971 328 rubla ja 24 kopikat. Ei saa olla juttugi 100 miljonist rublast.
Kui palju kulutas tsaar 1839 hukkunu peredele ja lähedastele kompensatsioonideks? Korrutades surmasaanute arvu 1000-ga, saame 1 389 000. Selline summa oli noorel tsaaril, 19. sajandi keisririigi troonipärijaks sündinud persoonil, täiesti olemas. Kompensatsioonide väljamaksmiseks oli tal kolm võimalust.
„Isiklikud vahendid". Siia laekusid riigikassast iga-aastased summad ehk 200 000 rubla palka tsaariameti pidamise eest. Kuni imperaatoriks saamiseni sai Nikolai samuti palka kui suurvürst ja Aleksander III tapmise järel kui troonipärija-tsesarevitš. Troonile tõusmise ajaks (1.1.1896) oli tema arvele kogunenud 2 010 940 rubla ja 98 kopikat, ning 355 000 Prantsuse franki. Prantsuse valuuta oli jäänud talle päranduseks isalt. 1896. aasta lõpuks oli tsaari arvel 2 006 515 rubla ja 62 kopikat ning needsamad 355 000 franki. Ehk piisavalt kompensatsioonide väljamaksmiseks.
Teiseks allikaks võis olla Imperaatori õukonnaministeeriumi eelarve, mis oli 1896. aastal 23 miljonit rubla. Sellest 60% moodustasid eraldised riigikassast ja ülejäänud tulud saadi kinnisvarast, maatükkide, kullakaevandamise, tehaste ja keisri perele kuluvate puuviljaaedade tulust. Peab silmas pidama, et oma üsna piiramatu võimu juures, mis tsaaril oli enne 1905. aasta manifesti ja Riigiduuma asutamist, oleks Nikolai võinud nõuda enda ja õukonna vajaduste jaoks nii palju raha kui oleks heaks arvanud, ent seda ei tehtud, kuna see oleks olnud lubamatult sündsusetu.
Kolmandaks keisripere „turvapadi" ehk obligatsioonides „tagavarakapital", mille väärtus oli 1896. aastal 44 712 239 rubla. Aleksander I oli 16.2.1824 asutanud „Tsarskoje Selo farmi" („Капитал Царскосельской фермы"), mille sissetulek laekus tsaari perele.
Lisaks imperaatorile endale osutasid kroonimispidustustel kannatanutele ja hukkunute omastele abi ka teised tema pere liikmed. 27.5.1896 laekus Moskva linnavalitsuse kassasse 10 000 rubla Nikolai abikaasalt, tsaaritarilt Aleksandra Fjodorovnalt Hodõnkal orvuks jäänud lastele varjupaiga rajamiseks.
1896. aastal püstitati Vagankovskoje kalmistule mälestusmärk Hodõnkal hukkunutele, mis küll ei võinud leevendada kellegi kaotusevalu, ent riik näitas ka selle žestiga, et tema kodanikud lähevad talle korda.
Selle katastroofi uurimiseks alustati juurdlus eesotsas krahv Pahleniga. Uurimise käigus lahvatasid lõkkele erinevad intriigid ja Pahleni aruannet peeti toona äärmiselt tendentslikuks. Moskva võimud eesotsas suurvürst Sergei Aleksandrovitšiga ja õukonnamnisteerium krahv Vorontsov-Daškovi isikus üritasid veeretada süüd üksteise peale. Uurimise tulemusena mõisteti toimunus süüdi Moskva ülempolitseimeister ja tema abi, kes vabastati ametitest. Suurvürst Sergei Aleksandrovitš, kes sai rahvasuus hüüdnime „Hodõnski vürst", palus end saata erru, ent tsaar ei võtnud tema avaldust vastu.
Kõnealune sündmus, nagu öeldud, sai hiljem üheks materjaliks või episoodiks tsaari „süüasjas". Meie kaasmaalane, Arnold Susi, hilisem Otto Tiefi 1944. a. septembris paberil eksisteerinud valitsuse minister, poliitvang ja A. Solženitsõnile loomingulist tuge pakkunud isik, kirjeldab pealtnägijana oma mälestustes („Vene impeeriumi hukk", Grenader 2009) äärmiselt huvitavalt olukorda keisririgi pealinnas Ilmasõja lõpufaasis. Tema teoses näeme ka demagoogide poolt tehtud väga hea töö tulemusi – Susi, omamata isiklikku kokkupuudet temaatikaga, kordab oma tekstis rahva seas levinud puudulikke ja tendentslikke arvamusi keisrikojast ja riigijuhtimisest. Näiteks süüdistab ta tsaari kergekäeliselt, ent veendunult riigikassa kasutamises oma isikliku hoiupõrsana, Igal juhul on Susi memuaarid huvitav lugemisvara, mis puudutab temaga isiklikult toimunu kirjeldamist. Ekskurssides tsaaririigi valitsemisse ja ka õigeusu kiriku rolli riigi elus, avaldub temas aga tolle aja liberaal ja selleteemalised vaatlused on paraku sama usaldusväärsed kui Donald Trumpi isiku ja EKRE osalusega tegutsenud valitsuse ümber toimunud desinformatsoonisõja materjalid.
Nikolai II noorim õde, suurvürstinna Olga Aleksandrovna mainib oma mälestustes, et kõik kroonimisega seotud kulutused kandis vend Nikolai oma isiklikest vahenditest, soovimata koormata riigikassat. Ta olevat seda teinud sellisel moel, et sellest teadis vaid abikaasa. Seda väidet on küll keeruline ilma faktiliste tõestusteta uskuda, ent küllap tuleb suhtuda tõsiselt Olga Aleksandrovna sõnadesse, kui ta ütleb, et paljud orbudekodud, vaestemajad ning haiglad eksisteerisid tänu vahenditele, mis eraldati tsaari isiklikust kassast. Keisri kantselei ametnikele oli antud range korraldus mitte jätta tähelepanuta ühtegi abipalvet. Ja neid oli olnud palju. Keisrile pandi üldsuse poolt pahaks hättasattunud aadlike ja nende perekondade aitamist, ent üldise tähelepanu alt (kuna see ei ületanud "uudisekünnist") jäid kõrvale näiteks teenistuskohustuste täitmisel hukkunud kordniku perele või rahalistesse raskustesse sattunud tudengile antud abi.
Käesoleva kirjatüki eesmärgiks ei ole koostada järjekordset lugu "heast juhist", kes armastab lapsi ja kingib lastekodule talupoegade poolt toodud suitsukala. Nikolai oli ekslik inimene ja teadis seda ise väga hästi. Erinevalt Leninist, kes võimule tulles ja pealinna Moskvasse kolides pani esmalt aluse nomenklatuuri teenindavatele erikoolidele, eripoodidele ja jagas kambajõmmide vahel ära mahalastud aadlike kinnisvara või Kerenskile, kes võimule saades kolis kohe imperaatori eluruumidesse ja uhkeldas sellega, et võib laiutada keiserlikus voodis, üritas keiser elada võimalikult lihtsat elu – nii palju kui see ühele keisriks sündinud isikule võimalik oli. Nagu tõdes suurvürstitar Olga Nikolajevna – nende perekonna eksimused võimendati propagandamaterjalina suurteks ja ebameeldivateks. Vene keisririigi likvideerijatele oli see tänuväärne materjal. Tsaaririigi kukutamine oli pikaajaline, palju aega, kannatust ja raha nõudev, edukalt lõpuleviidud projekt. Selle initsieerimisest ja rahastamisest ei teinud rahvusvahelised finantsringkonnad isegi mitte saladust. Ühel või teisel perioodil panustasid sellesse Saksamaa, Jaapan, USA, Suurbritannia ning Prantsusmaa, kellest osa osavalt ka liitlassuhteid etendasid. Sõpradest, vaenlastest ja nende osast ühe riigi hävitamisel saame näha järgnevas loos.
[1] Pjotr Semjonovitš Vannovski. Kirjeldatud sündmuste ajal sõjaminister.