Eesti probleem ei ole praegu mitte niivõrd „venelased" kuivõrd kingissepad, looned, kaljulaidid ja lauristinid. Nagu oli see juba 1940. aastail, kirjutab Ivan Makarov.
„Kui valitsus ei ole oma rahvaga rahul, siis ta peab selle laiali saatma ja valima endale uue rahva" – Bertolt Brecht
Eesti pealinnas toimunud iluuisutamise Euroopa meistrivõistluste ajal vaatasime perega televiisorist seda, mis toimus Tallinna Tondiraba jäähallis. Noored tütarlapsed hõljusid sädeleva jää kohal, ja see oli uskumatult ilus. Vahel, kui mõnel neidudest ei läinud kõik plaanikohaselt, kukkus tüdruk vastu kivikõva jääd, kargas kohe üles ja säras edasi, naeratades inimestele ja halli betoonlae taga peidus taevale.
Minu eas hakkad juba mõtlema elatud aastate hulgale vastavalt ja seepärast iga kord, kui meie või siis kaugemalt tulnud noorik prantsatas suure hooga pepuga vastu halastamatut kunstjääd, käis see iga kord südamest ja ka liigestestki läbi. Vaene laps! Tal on ju kindlasi väga valus! Pikad aastad raskeid ja kurnavaid treeninguid, lõputu jada valusaid kukkumisi, lõpuks kõik hakkab sujuma, ja siis esinemisel läheb midagi viltu. Ja sinikaid peenikestel jalgadel on vaja katta paksu meigi kihiga. See ei võta ära valu, aga pealtvaatajatel on nii mõnusam ja rahulikum.
Sportlikumad aastad ammu seljataga, saan ma siiski aru, mida võivad tunda kukkunud iluuisutajad. Viimastel talvedel olen kukkunud kiilasjääl libastudes kümneid kordi – mitte küll nii suure jõuga, nagu õhku kerkivad noored haprad iluuisutajad, aga ikka natuke sinnapoole. Kui jalatallad lendavad ootamatult sinu alt koos jalgadega minema taeva poole ja sa muutud haamriks, mida haaratakse käepidemest (sinu puhul jalgadest) ja lüüakse vastu kiilu või alasit. Seal tekkib mingi füüsikaseadustele kohane efekt ja suure amplituudiga pealöök võimendub.
Mõni aasta tagasi rebenes kukkudes ka reielihas. Perearst näppis reit ja ütles, et katki mis katki, ja ega sinna polegi enam midagi parata: mõnikord võtavad kirurgid asja küll ette ja õmblevad kinni, aga see võib samast kohast jälle rebeneda. Ma arvasin, et kuna tippspordi jaoks olen juba mõnevõrra eakas, siis las ta olla, ja kirurgi juurde ei läinud. Tegin targasti: sel talvel vigastasin lisaks teise jala põlve. Taastusravile jälle ei lähe: selleks ajaks, kui see ragisev põlv taastub, saabub juba vaikuseminut minu mälestuseks…
Kui autoärandaja ajas nõukogude ajal mu ema Estonia ülekäigurajal alla, sai ema lõpuks haiglast välja karkude ja valesti kokkukasvanud rangluuga ja lõbus arst ütles tollal veel nooremapoolsele filosoofia doktorile lohutuseks, et ega te ju iluduskonkursile enam ei lähe… Ema suhtus asjasse huumoriga ja konkursile ei läinudki. See ravi poolelijätmine ei olnud eluohtlik. Ema suri juba sõltumatus Eestis vähki, sest arst jättis tema ravimise pooleli. Nii ütlesid mulle teised arstid, kui ta oli juba lootusetu. Nad tahtsid kutsuda kokku konsiiliumi ja oma kolleegi karistada, aga ema ei nõustunud selles osalema. Ütles, et tema laul on niikuinii lauldud, ja teda ei aita see, kui veel ka noor arst saab kannatada. Ta tahtis koju.
Kõik need mõtted ja mälestused käisid mu hallist peast läbi, kui vaatasin tüdrukute esinemisi. Publik oli suurepärane ja toetas kõiki, omi ja mitteomi, ka kukkujaid. Ja me peaksime ikka alati mäletama, et nendel olevustel on seal valus. Tüdrukute südamed pekslevad meeleheitest, et kuidas siis nii, ma ju oskan seda teha, miks just nüüd… Valus on ka verega kaetud vabavõitlejatel ringis, kuigi see ei lähe niivõrd südamesse, kui laste varjatud pisarad. Julmade meeste mängud julmadele pealtvaatajatele…
Aga see, mis toimus lapsi ja naeratavaid plakateid täis jäähallis, oli nii ilus ja hingeline, koos kogu hoolikalt valitud muusika, kaunite kleidikeste, treenerite põlevate ja vanemate säravate silmadega, tüdrukute rõõmu- ja pettumuspisaratega, et endalgi tuli vahel pisar silma. Venelased on teadagi sentimentaalsed ja reeglina ei varja oma tundeid, nagu vaoshoitud eestlased. Aga saal oli eesti ja vene lapsi, noori ja vanemaid täis ning Eestit esindasid hiilgavalt ja armsalt Niina Petrõkina, Eva-Lotta Kiibus ja Arlet Levandi.
Panin neid sellisesse järjekorda tagamõttega, täpsustage ise, millisega. Kõik nad on meie lapsed ja aitäh neile ja nende vanematele. Ja treeneripingis oli muidugi ka Anna Levandi. Meie riigil pole midagi viga, meil elab siin hea ja inimsõbralik rahvas. Ja selle rahva keskel istus tagasihoidlik Eesti Vabariigi president Alar Karis, keda näidati vilksamisi, kui ta aplodeeris Arletile. Kui EM oleks toimunud pool aastat tagasi, oleks iluuisutajaid näidatud mõnevõrra vähem, sest siis oleks tribüün nõudnud palju rohkem tähelepanu, seal oleks VIP-kohal edvistatud ja punnitatud silmi.
Kui reedel selgus, et Tõnu Raadikut tabas Mehhikos eluohtlik südamerike ning kindlustus keeldus ravikulusid katmast, koguti sotsiaalmeedias vaid nelja tunniga vajaminev raha ehk 65 000 eurot ja Tõnut hakati päästma. Kusjuures noorem põlvkond eriti ei teagi, kes on Tõnu Raadik. Ja siis, kui Estonia balletisolisti Anatoli Arhangelskit tabas halastamatu haigus, kogusid eestlased nädalaga üle 150 000 euro, et inimest saaks Itaaliasse ravile saata. Alles lõppesid igasugused „jõulutunneli" tüüpi aktsioonid, kus koguti sadu tuhandeid abivajajate jaoks. Nädal enne seda korjati mõne päevaga kokku 170 000 eurot seljaajukasvajaga Tony raviks. Ka riigi poolt jõhkralt tagakiusatud väikse perekohviku omaniku Elvis Braueri toetuseks oli kogutud ikka väga suur summa. Objektiivi lugejad on annetanud portaali töö jätkamiseks sadu tuhandeid. Annetamine ja toetamine on üks eestlaste rahvusliku iseloomu jooni. Kuidas keegi üldse julgeb nimetada meie rahvast sallimatuks?
Kuid just seda on aastaid teinud sellesama rahva raha eest õilmitsenud ja reisinud Kersti Kaljulaid. Üks värske näide sellest, milles seisneb põhimõtteline vahe eestlaste ja Kaljulaidi suhtumises „vene küsimusse": eestlased valisid oma superstaariks armsa ja andeka Alika Milova, eurokaljulaid upitas ropu suuga eestlasi vaenava rassisti „Maxima Svetat".
Jah, iga rahva seas leidub ka umbtigedaid inimesi. 14. jaanuaril avaldas Delfi intervjuu Kersti Kaljulaidiga, kus aastaid Eesti rahvast halvustanud ja lõhkunud Kaljulaid jätkas seda joont juba ka omaenda Luksemburgist Eestisse kolinud lapsesuid kasutades. „Mõlemal oli probleem sellega, et Eesti kool on lärmakas, või kasvõi see, kuidas eestlased pööravad kogu aeg tähelepanu inimeste rahvusele ja rassile. See oli neile huvitav, neil on setu nimi. Väiksem tuligi ühel päeval koolist ja küsis: „Emme, miks on Eestis halb olla venelane?" „Kust sa võtad seda, Kaspar?" „Kõik küsivad, oled sa? Ja ma ütlesin, ei, mu isa on lihtsalt setu." Aga nemad tulid keskkonnast, kus lastel olidki erinevad perekonnanimed ja mitte kedagi ei huvitanud see," väitis Kaljulaid juba uuel 2022. aastal.
Nüüd jõuti siis ka Eesti koolini, mis olevat „lärmakas" ja kus „on halb olla venelane". Hea lapsevanem oleks ikka selgitanud, et väiksemad koolilapsed erinevalt täiskasvanutest ei peagi olema piinlikult poliitkorrektsed, et nad tunnevadki huvi su koera, vanemate auto, perekonnanime vastu, et Eestis ei ole see huvi nii hull, nagu oli Siberi koolides, kus küüditatud eestlaste lapsi noriti perekonnapõhiselt fašistideks, aga kus sa sellega… Luksemburgist siia saadetud euroametnikust meie vasakäärmusliku peavoolumeedia ja provokatsioonierakonna lemmikuna võibki teispoolsuses Tammsaare üllatuseks Eesti rahvast Pearudeks ja Andresteks jaganud Kaljulaid siiralt uskuda, et Toots, köster ja teised Paunvere tegelaskujud on tema sõbramehe Andrus Kiviräha leiutatud, nii et ta ilmselt ei tulnudki selle peale, et lugeda oma lastele eesti kirjaniku Oskar Lutsu originaalread:
„Tule, lähme sisse. Kuda su nimi on?"
„Jaan Imelik," oli vastus.
„Misuke imelik nimi!"
„Ta ikke on niisuke," vastas Imelik ja astus Tootsi saatel naeratades koolituppa…"
Kas Kaljulaidi arvates tuleks ära keelata selline teadus nagu onomastika?
Ja mõelda vaid – Eesti koolid on lärmakad! Kas pidevalt vinguv ja halvustav KK on käinud mõnes eestlastest temperamentsema rahva lastega koolis nii, et seal et oleks koolijütse eelnevalt instrueeritud, et nad oleksid kuss, sest nende juurde tuleb EU kontrollkoja revident? Lapsed peavadki lärmama, kui neid pole vagaseks süstitud, sallivuse jutuga alla surutud, nende valge koloniaalse minevikuga naha eest häbistatud, oma soolises kuuluvuses kahtlema pandud ja perverssete LGBT tundidega muserdatud. Eriti madal on Kaljulaidi poolt see, et ta paneb omaenda laste suhu väite, et „eestlased pööravad kogu aeg tähelepanu inimeste rahvusele ja rahvusele". Ärge valetage, Kersti Kaljulaid, see pole üldsegi laste kõnepruuk, ärge ajage oma kantseliidist rasedad valed omaenda laste kaela! Suureks saades ei ole nad selle eest tänulikud.
Minu poeg on õppinud Kuristiku eesti koolis, tema klassis õppis veel mitu vene (nimedega) last, kusjuures nad olid oma klassi seltskonnahinged. Tema koolikaaslased, nii eesti kui vene peredest lapsed, käisid tihtipeale meie lasnaka väikeses korteris. Nüüd elame me maal juba 17 aastat eestlastest naabrite poolt sissepiiratuna, ja selle aja jooksul pole olnud mitte ühtegi vaidlust ega sõnelust, oli ainult saadud abi ja kingituseks kartuleid ning Jäneda talupäevadelt ostetud suitsupekki. Mitte keegi ei tulnud küsima, miks mul ja mu pojal on vene perekonnanimi. Minu poja kolm kasulast on vene nimedega eestlased, eesti koolis on nendel kõik OK, aga neid on mitu korda veriseks pekstud ja täis sülitatud Raadiku venekeelse noortekamba poolt eesti keeles rääkimise eest, ja politsei ainult laiutas iga kord käsi. Taheti vaid algatada asi ema vastu, kes läks kamba keskele oma last päästma ja sai seal ropult sõimatud ja ähvardatud. Kusjuures keegi meist ei süüdista selles venekeelseid, süüdi on konkreetses Tallinna sotsiaalmajade rajoonis valitsev korralagedus, linnavõimu valimiseelne eestivastane venekeelne propaganda ja Venemaa riiklikud ultrašovinistlikud telekanalid. Nendel lastel on lihtsalt sellised vanemad ja pered ning selline infokeskkond.
Siin on ehk kohane üks päris tähelepanuväärne näide Venemaalt, kus on koolides probleeme migrantidega, kes ei oska korralikult vene keelt ja kelle jaoks eraldi koole küll ei tehta. Mõni aasta tagasi löödi sotsiaalvõrgustikes lärmi Moskva oblasti Kotelniki linna kooli number 3 praktika teemal: seal aeti kõik „võõrapäraste" (mittevene) perekonnanimedega lapsed ühte 1 B klassi samas kui 1 A ja 1 Б koosnesid eranditult vene nimedega koolijütsidest. Kusjuures tegemist oli kõikide linna koolide ühise praktikaga. Linn oli muutunud Tadžikistanist, Usbekistanist, Kõrgozstanist, Vietnamist ja Hiinast tulnud migrantide getoks ning venelased lihtsalt tahtsid omaenda maal alles jääda. Oli lähetatud elanike kaebus president Putinile, kus öeldi, et linnas on ülimalt palju migrante, kes ei räägi vene keelt, käituvad kohalike elanike suhtes äärmiselt agressiivselt, sooritavad palju vägivaldseid kuritegusid, elavad 20 inimese kaupa ühe korteri kohta, roojavad avalikes kohtades ja ei pea kinni hügieeni elementaarsetest normidest.
Nii et kui Kaljulaid kirjutab, et venelane on Eestimaal halb olla, siis venelaste jaoks ka Venemaal olemine pole tihtipeale meelakkumine. Eriti kui nende linnu hõivavad võõrad.
Eestlaste üks häda ongi selles, et nad panevad kontvõõrad oma riigi etteotsa. See annab varem või hiljem tunda: president Toomas-Hendrik Ilvese puhul juhtus see hiljem, aga K. Kaljulaidi puhul kohe. Ta pole seni ajani aru saanud, et siin on Eesti, mitte Luksemburg. Nagu ka agressiivsemate võõrkultuuride esindajad, tuli Kaljulaidi meie riiki ja hakkas siin sildistama, lõhkuma ja ümber korraldama oma võõrsilt toodud arusaamade järgi. Eesti on rahvusriik, Luksemburgis elab aga vaid pool põlisrahvusest, teine pool elab teistes riikides. Ja kolme riigikeelega Luksemburgi iga teine elanik on immigrant.
Ja muidugi on see lõputu valetamine üle igasuguse mõistuse. Kaljulaid väidab, et Euroopas ei huvitanud koolis kedagi õpilaste rahvus ja rass. Jälle vale. „Multikultuurses" Euroopas kiusatakse näiteks valgenahalisi kristlastest õpilasi, on plahvatuslikult kasvanud antisemitism.
Saksamaa liiduvalitsuse poolt kokku pandud koolide demokraatia ja mitmekesisuse liidu uuringu järgi survestavad Berliini linnaosa Neuköllni koolides moslemid teisi õpilasi ja õpetajaid võtma üle islamile omast käitumisviisi.
„Viimastel aastatel oleme saanud pidevalt abipalveid haridusasutustelt, kuna mõnede religioonide esindajatel puudub sallivus teistsuguste arvamuste või isegi teaduse suhtes," ütles Neuköllni linnapea Martin Hikel. Vaatluse all olid tegevused ja käitumine, millega püütakse teisi provotseerida või alandada või kehtestada oma ülemvõimu. Selgus, et Berliini koolide mänguväljakutel ja ühisruumides valitsevad äärmuslikud religioossed vaated ja nende vaadete pooldajad avaldavad teistsuguste või vabamate vaadetega õpilastele ning õpetajatele tugevat repressiivset survet. Poolte uuritud koolide õpilased ja õpetajad kaebasid, et vastasseisu õhutav religiooni rõhutamine on igapäevane reaalsus. Neljas koolis tuli sedalaadi käitumist ette aeg-ajalt ja vaid üks kool ütles, et sellised probleemid puuduvad. (UU 05.01.2022).
Eesti probleem ei ole praegu mitte niivõrd „venelased" kuivõrd Kingissepad, Looned, Kaljulaidid ja Lauristinid. Nagu oli see juba 1940. aastail.
Aga ärgem unustagem, et täna on Eesti rahvakalendri järgi tõnisepäev. Kui ilm selliseks jääbki, hakkavad peatselt valama oma magusaid sillerdavaid pisaraid vahtrad. Võiks kuulata Tõnise laulu plaadilt, mida ei ole meie kodudes võimalik tühistada, seni kuni me kodud veel kuuluvad meile:
Kuhu mõtled põgeneda hallist linnast?
Kuhu mõtled pühapuid veel tooma minna?
Kus veel muutub suhkruks vahtramahl
sinu suus…
Kes küll teab, mis ojast käivad joomas hirved?
Kes veel kuulab linde, kui on laulmas kirved?
Kuuled, langeb laaste sinu endagi puust…
Tuleb päev, kui me lõpuks võtame selle kirve nende käest. Kui see vaid liiga hilja poleks.