Kas ei tundu silmakirjalik ärrituda „Eestimaa kubermangu" mainimise peale, samas kui poliitiliselt tehakse kõik selleks, et Eesti oleks ja jääks ilma tegeliku suveräänsuseta liiduvabariigiks, küsib kolumnist Veiko Vihuri ja nendib, et armastus kodumaa vastu on ülev ja ilus asi, aga kui kodanik kaotab inimväärseks eluks vajalikud õigused ning saab vastu üksnes mõnitusi ja nuia, kerkib paratamatult küsimus, keda või mida tema riik ikkagi esindab.
Möödunud nädalal kerkinud küsimus, milleks meile oma lipp ja riik, on äärmiselt põhjendatud. Viimselt taanduvad kõik ühiskonnaelu puudutavad küsimused sellele.
Nägin oma silmaga Eesti lipu heiskamist Pika Hermanni torni 1989. aastal. Jäädvustasin selle oma kehvakese kaameraga. See oli tohutult ülev ja emotsionaalne hetk, sest andis märku: valedele rajatud rõhuv ja ülekohtune režiim vangub ja laguneb.
Kuid ärme samas unusta, et Eesti lipu heiskas okupatsioonivõim, Eesti NSV administratsioon. Eesti Vabariigi taastamisest polnud toona veel juttugi. Alles mõne kuu eest – 16. novembril 1988 – oli Eesti NSV Ülemnõukogu võtnud vastu suveräänsusdeklaratsiooni, milles deklareeriti: „Eestimaa edasine areng peab toimuma suveräänsuse tingimustes. Eesti NSV suveräänsus tähendab, et talle kuulub tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil. Eesti NSV suveräänsus on terviklik ja jagamatu. Selle kohaselt peaks vabariigi edasine staatus NSV Liidus olema määratud liidulepinguga."
ENSV juhtkond soovis Eesti lipu heiskamisega ilmselt legitimeerida ja kindlustada oma positsioone, sest rahva jaoks oli see erakordselt emotsionaalne ja sümboolne samm. ENSV juhtkond töötas mitmes küsimuses keskvõimule vastu, ent de jure olid nad siiski osa Nõukogude Liidu võimuaparaadist.
Muide, samal päeval (24.02.1989), kui ENSV võimud heiskasid sinimustvalge, tulid Eesti Muinsuskaitse Selts, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Eesti Kristlik Liit avalikkuse ette üleskutsega luua kodanike komiteed ja hakata registreerima Eesti kodanikke, et taastada Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel. Toonases „peavoolus" vaadati neile (eriti ERSP-le) kui kahtlastele radikaalidele – umbes nagu EKRE-le ja SAPTK-le tänapäeval. Et meil on siin lugupeetud ja vastutustundlikud seltsimehed Vaino Väljas ja Arnold Rüütel ning samuti „rahvaisa" Edgar Savisaar ja „rahvaema" Marju Lauristin, aga need tänaval räuskavad kelamid-parekid-vellisted üksnes kõigutavad paati ja provotseerivad vanameelseid.
Vahepeal on möödunud 33 aastat ja rahvuslipp lehvib jätkuvalt Pika Hermanni tornis. Me justkui elaksime endiselt 1991. aastal taastatud Eesti Vabariigis, kuid tegelikult on see lipp (ja ka hümn) ainus, mis meile veel jäänud on. Iseseisvust meil enam ei ole. De jure on Euroopa Liidu õigus kõrgem kui Eesti põhiseadus, suur osa Eesti seadustest tehakse valmis Brüsselis – kui rahvusparlament peaks direktiivide ülevõtmisel tõrkuma, saab Eesti kaela suured karistused (mõtelgem näiteks Poolale). Brüsseli keskvõim käitub mässuliste liiduvabariikidega sarnaselt Moskvale 1980. aastate lõpus, püüdes nende iseseisvuse ilminguid igati murda. De facto ei ole Eesti Vabariigi näol enam tegemist iseseisva riigiga, vaid kubermangu või provintsiga, millel on vähem suveräänsust kui ENSV-l 1988. aasta suveräänsusdeklaratsiooni kohaselt.
Kurb on see, et suur osa meie rahvast on seda tahtnud, andis 2003. aastal rahvahääletusel oma hääle iseseisvuse de facto loovutamise poolt ning toetab jätkuvalt nn euroopameelseid – tegelikult aga liidumeelseid – erakondi, sest Euroopa Liidust saadakse teatud materiaalset kasu.
1980. aastatel kuulusid kümned tuhanded eestlased Eestimaa Kommunistlikku Parteisse ja olid süsteemiga üldjoontes rahul. Kes sai, tegi karjääri parteis ja nõukogude organites. Rahva rahulolematust suurendasid Karl Vaino ajal hoo sisse saanud immigratsioon ja venestamispoliitika ning majanduse allakäik. Ilma selleta – ja tingimusel, et Nõukogude Liit oleks jäänud püsima – oleks meil vist praegugi Eesti NSV, mida juhiksid uue komsomolipõlvkonna väljapaistvad tähed. Ma olen üsna kindel, et nende seas oleksid nii mõnedki, kes täna räägivad nõretavalt „meie liitlastest" ja „ühistest väärtustest" ning näitavad ida poole rusikat. Ja ma olen üsna kindel, et me ei näeks nende seas inimesi, keda praegu tembeldatakse äärmuslasteks ja tagurlasteks.
Kas ei tundu pisut silmakirjalik jalgu trampida „Eestimaa kubermangu" – mis on pealegi pelgalt ajalooline mõiste – mainimise peale ja samas teha poliitiliselt kõik, et Eesti oleks ja jääks ilma tegeliku suveräänsuseta liiduvabariigiks?
Mis puutub omariiklusse, siis sellel on õigupoolest kaks peamist eesmärki. Põhiseaduse kohaselt peab Eesti riik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade ning teisalt rajanema vabadusel, õiglusel ja õigusel, kaitsma sisemist ja välist rahu ning pidama silmas ühiskondlikku edu ja üldist kasu.
Kui riik ei suuda millegipärast ühes või teises aspektis pikema aja jooksul oma deklareeritud eesmärke täita, on kodanikel täielik õigus hakata küsimusi esitama selle riigi vajalikkuse ja mõttekuse kohta. Eriti kui riigi poolt tekitatud ebaõiglus ja pahatahtlik käitumine neid otseselt ja valusalt puudutab.
Ma ütlen otse välja: kui Eesti Vabariik muutub võitlevalt sekulaarseks riigiks või hakkab sinimustvalge lipu all peale suruma nn homoabielu või sundvaktsineerimist, ütleksin ma sellest riigist ilma pikemata lahti. Ma olen nõus kompromissidega selle nimel, et kõigil ühiskonnagruppidel oleks siin hea elada, kuid ma ei nõustu sellega, et näiteks kristlased või vaktsineerimata inimesed või ükskõik missugused rühmad jäetakse oma õigustest ilma ja lülitatakse ühiskondlikust elust ebaõiglaselt välja.
Armastus kodumaa vastu on ülev ja ilus asi. Aga kui kaotad inimväärseks eluks vajalikud õigused ning saad vastu üksnes mõnitusi ja nuia, kerkib paratamatult küsimus, keda või mida sinu riik ikkagi esindab.