Võimalik, et mingi osa kantseliiti edastavaid inimesi tõesti usub neid sõnu, mida räägib, – aga mul on üsna suur kahtlus, et enamik ei usu, nad teevad seda, mis neile näib olevat kasulik ja mida dikteerib valitsev ideoloogia. Nende ainus autoriteet on ametlik võim, kuna neil puudub võime arukuse ja rumaluse vahel vahet teha, leiab teoloog Malle Pärn kolumnis.
Huvitav, miks kirjutavad inimesed ideoloogilisi ajupesuartikleid? Peavad kantseliitlikke kõnesid, mis mitte kellegi südant ei puuduta? Kas tõesti vabatahtlikult, ise uskudes, et see on õige ja huvitav, mida nad kirjutavad ja räägivad? Kas nende süda tuksub nende mõtetega kaasa?
Ma ei usu. Kui inimene räägib või kirjutab südamest, ausalt, siis on teda alati huvitav kuulata või lugeda. Igav ja tühi kõne ei tule kunagi südamest.
Kas nad kuulavad kellegi sõna, täidavad sõnasõnalt kellegi käske? Kas nad ise üldse ei püüagi hinnata olukorda, mille kohta neil on kästud sõna võtta? Või pole nad tõesti vaimselt selleks suutelisedki? Miks nad seda teevad? On see mingi eri liik inimesi?
Kas neil puudub normaalne reaalsusetaju, elementaarne lugemisoskus, rääkimata vastutustundest oma rahva ees ja isiklikust südametunnistusest? Nende lapsed ja lapselapsed ju kunagi loevad nende kirjutisi ja kuulavad nende kõnesid internetist, kui see veel kestab, ja annavad nende tegudele ja mõttetustele oma hinnangu. See ei tarvitse olla positiivne. Võimalik, et nad häbenevad oma esivanemaid?
Või ongi paljud inimesed nagu robotid tänapäeval ära programmeeritud, neisse on sisestatud omamoodi eksell, virtuaalne reaalsus, mudel, mis ei allu loodusseadustele ega arvesta tegeliku eluga. See on nagu mingi ideoloogiline skeem, millest inimene oma inimlikus rikkuses ja loomulikus mitmekesisuses on välja arvatud. Ka inimene on seal vaid mudel. Nagu kriipsujuku.
Ma pole üldse kindel, et tulevased põlvkonnad on meist veel rumalamad, evolutsioon ju peaks tähendama seda, et inimsugu saab targemaks, et lapselapsed on targemad kui vanaemad-isad.
Ajalugu vaadates küll tundub, et nii see alati ei ole, pigem käib see vaimse arengu spiraal kuidagi vahelduvate tõusude ja languste vormis, et mingi aeg on võimul päris suur lollus, aga siis tuleb tema asemele ikka natuke targem põlvkond ja suuremad lollused visatakse kõrvale. Vähemalt mõneks ajaks. Aga nad tulevad kiiresti tagasi, sest rumalus tahab võimu, kuna temal muud ei ole.
Tarkus ei vaja enda "realiseerimiseks" võimu, ja sellest on kangesti kahju. Sest just sellepärast pääsevad sageli võimule need kõige lollimad, sest neil on suured ambitsioonid.
On üsna palju inimesi, kellel puudub ohutunne ja ettevaatlikkus, nende kohta öeldakse, nad on nagu laps-inimesed, kes ei vastuta millegi eest, käituvad impulsside ajel, või täidavad ilma mingi kriitikata oma isandate käske. Räägivad kõlavaid sõnu, mis sisuliselt midagi ei tähenda, mis kuuluvad nii-öelda moodsasse, praegu koguni kohustuslikku leksikasse.
Võimalik, et mingi osa neist tõesti usub neid sõnu, mida räägib, – aga mul on üsna suur kahtlus, et enamik ei usu, nad teevad seda, mis neile näib olevat kasulik. Mida neile dikteerib valitsev ideoloogia. Sest nende ainus autoriteet on ametlik võim, kuna neil puudub võime arukuse ja rumaluse vahel vahet teha.
Nad on enamasti aktiivsed tegutsejad, nad ei mõtiskle sügavamalt elusündmuste ega inimeste üle, tormavad ringi, lõpmatult askeldades, sekkudes, enesekindlaid hinnanguid andes, asjatundmatuid arvamusi avaldades, rumalaid silte kleepides.
Inimesed ja sündmused pannakse purki, silt peale, ja riiulisse. Nende keel ja kõne on üsna kitsapiirilised, nad ei mõista seoseid ega oska teha järeldusi, nad ei otsi ega taba tekstides mõtet, nad ei oska ette näha inimtegevuse tagajärgi. Nad usuvad, et neil on alati õigus.
Koos ohutunde puudumisega areneb inimestes karistamatusetunne, pealegi on ju valitsev ideoloogia nende poolel, nad on endas väga kindlad, nad istuvad tagalas ja loobivad sealt kive. Nad on vastutusvõimetud oma rõõmsas avatuses kõigele "uuele", mis kohustuslik ja ajavaimule vastav. Nad usuvad, et iga "uuendus" on progress, nad ei saa aru isegi sellest, et tegelikult on uued asjad enamasti kunagi äraproovitud ja kõlbmatutena kõrvalevisatud vanad.
Nad ei oska vahet teha heal ja kurjal, tõel ja valel. Nende usutunnistus on moraalirelativism: õige on see, mis tundub hetkel mõnus või kasulik, kas isiklikult temale või valitsevale ideoloogiale. Ja nad usuvad, et kõik käituvad niimoodi, sellepärast kahtlustavad või lausa süüdistavad nad ka teisi ainult oma kasu jahtimises, eriti neid, kes kangekaelselt ikka veel ise mõtlevad ja kindlatest põhimõtetest ja reeglitest kinni hoiavad.
Kuna nad on aktiivsed, siis paljud neist pürgivad poliitikasse ja hakkavad seal mängima liivakastimänge, sest nad ei suuda (või ei taha) tajuda reaalsust. Ja igas süsteemis ujuvad keerulistel aegadel pinnale küüditajad, koputajad, pealekaebajad. Nad on andetud, millegi muuga ei suuda nad silma paista, seepärast hakkavad nad ideoloogia õuelaulikuteks, triivides pärivoolu kandvale positsioonile ühiskonnas ja meedias: arvamusliidriteks, analüütikuteks, kolumnistideks, konsultantideks, nõunikeks, suunamudijateks, mainekujundajateks, nügijateks – ikka juhtideks, sest midagi kasulikku nad teha ei oska või ei viitsi.
Vaidlemisel nendega, nii-öelda "igaüks oma keeles" ei ole mingit mõtet. Arutleda tasub ikka nendega, kelle argumente ka arvestatakse ja kelle keelest aru saadakse. Kui keegi ainult oma mõtteid raiub, ja kõik need, kes temaga nõus ei ole, "mittemõistlikeks" (või tagurlikeks, foobideks, madalalaubalisteks, populistideks, äärmuslasteks, kremli käsilasteks või muudeks jubedusteks) tituleerib, – seda ei saa arutlemiseks nimetada. See on tüli norimine. See on kinnisilmi rusikatega vehkimine. Hüsteerikut ei saa taltsutada mõistliku sõnaga.
Ja eks suhtumine kriitikasse oleneb ju sellest, kummal pool inimene ise asub. Kui ta tunneb, et kriitika käib ka tema kohta, siis on ta muidugi vihane ja tembeldab kriitika "vihakõneks". On vaja suurt tarkust, et sellest vihast üle olla, ja ehk isegi kaaluda, kas kriitika äkki mitte õiglane ei ole. Või vähemalt mõtelda järele, mida öeldi, ja püüda vastuseid leida, selgitada, parandada, kui sind on valesti mõistetud. Lihtsalt öelda: "küll sa oled loll" – see näitab ainult silmitut vihkamist, mille põhjendamiseks ei ole argumente. Järelikult oli kriitika õige.
Öeldakse, et mõistus pole oma teha. Minu meelest on. Kui inimene tahab tarkust, siis talle antakse seda, kui tahab rumal olla, siis antakse talle ka see võimalus. Vaba valik. Haridus ei mängi rolli. Mõni tallipoiss võib olla targem kui mikrobioloogia doktor.
Jah, aga kes ütleb, kummal pool on tarkus? Igaüks arvab, et see on sealpool, kus on tema. Meil pole erapooletut kohtunikku. Või on? Loodus? Jumal?
Need, kes elavad virtuaalses mudelmaailmas, ei tunnista looduse ega Jumala üleolekut programmeeritud liberaal-inimesest.
Ent kuskil on ka päris rahvas, kes elab päris elu. Ikka veel!