Vahel on selline tunne, et Eesti on osaliselt hõivatud „roheliste mehikeste" poolt, kes lõhuvad meie ühiskonda ja riiki. Neid jultunud ja rahvast põlgavaid hübriidtegelasi jagub kõikjale, Lääneranna vallast Stenbocki majani, kirjutab Ivan Makarov.
Mõni päev tagasi nägin ühes dokumentaalsaateid näitavas kanalis – see võis olla Discovery, aga ma võin ka eksida – kuidas Aafrikas tehakse suurt äri vanade Saksamaalt toodud autodega. Kogu sadamalinn elab järjekordse suurlaeva ootuses. Tööd saavad autojuhid, lukksepad, vahendajad, ärimehed.
Sakslaste ja Saksamaal elavate mugavuspõgenike poolt hüljatud kohutavad ja ka vähem õudsaid romusid veeretatakse laevadelt alla sadade ja tuhandete kaupa – mõned käivituvad, teisi peab lükkama. Mõnel ei ole kapotti, teisel summutajat, kolmandal uksi, neljas on lihtsalt uskumatu logu. Kõik lähevad hiljem müügiks.
Palju nad eristavad CO2 ja vingugaasi, ei tea ka Euroopa mölakatest „rohelised" aktivistid, kes rikuvad kunstiteoseid ja teevad lihtsate inimeste elu põrguks. Kui nad läheksid piketeerima sellise laeva ette, lõppeks see nende jaoks ilmselt väga kurvalt, sest romude pealt teenivad oma suurperedele elatist lihtsad vaesed aafriklased. Aga „rohelised" teavad, kus võib karistamatult takistada liiklust ja kus mõni neid nähes lihtsalt lisab gaasi.
Sest sealkandis ei nõua mitte keegi ei tõendit süsihappegaasi ega läbitud tehnoülevaatuse kohta. Ja riik on ka mestis – kusjuures mitte ainult see vaene Aafrika maa, vaid ka Saksamaa. Kogu Euroopa Liit vaatab sellele läbi sõrmede, seda enam et kullipilguga on ju vaja jälgida seda, mis toimub kolm aastakümmet tagasi ikke alt vabanenud riikides. Et äkki mõnes ei täideta kvoote, ei võeta vastu rahvavaenulikku vaenukõne seadust või neid „põgenikke" tollestsamast riigist, kes jäid oma laevalt jalahoopidega väljalükatud haisvast Saksa künast ilma.
Saatest selgus, et Aafrikas tehakse nende tossavate autodega ikka väga suurt äri, nende järgi tullakse Nigeeriast – seal tahetakse vähe viisakamaid autoveterane, ja tullakse ka vaestest maaregioonidest. Terve Aafrika tossab nendest autodest.
Nüüd aga tuleme sealt Eestisse tagasi ja sukeldume meie reaalsusesse: kallite ja keskkonna jaoks ohtlike ebakindlate elektriautode vägivaldne pealesurumine, teede ahendamine selleks, et need, kel iga ja tervis lubavad, saaksid sõita elektritõukside ja jalgratastega. Sealhulgas ka selleks, et meile siia odavat umbkeelset tööjõudu tollestsamast Aafrikast tarnivad ja rahvusriigi seisukohalt kuritegelikud firmad saaksid teenida miljoneid migratsioonipumba abil.
Kusjuures meile kogu aeg räägitakse, et liikuge rohkem jalgsi ja rattaga, aga arendatakse uut liikumiskultuuri, kus ei viitsita enam ise liikudagi ja koju tellitakse pitsasid ja präänikuid, isegi siis, kui pood on ukse ees. Milline silmakirjalikkus! See on ju täiesti mõttetu tegevus, palju mõttetum, kui Savisaare sotsiaalsed töökohad.
Ja veel sajad rendiautod, mis ilmselgelt ei tööta piirituse peal, tossutavad linna täis. Neid üürivaid inimesi jälgitakse, neid liiklusvahendeid antakse korraliku raha eest ajutiselt. Mingil hetkel võim lõpetab järjekordse direktiivi alusel laenamise, ja oma liikumisiseseisvusest loobunud kodanikud jäävad sunnismaiseteks, hullemini kui koroona ajal.
Eesti valitsuse ajutrusti ehk Venemaa sõjatööstust varustanud ja tuhandete inimelude eest vastutavad, kuid mitte vastutust kandvad Kallase klanni liikmed on ikka väga resoluutsed. Tütre abita iseseisvalt toime tulev Siim Kallas nõudis lausa 1000 eurot aastamaksu igalt autolt pluss teede remont muude rahvalt väljapressitud maksude arvelt. Et õhk oleks puhas ja inimesed sõltuksid täielikult „liberaalse" võimu armust. Et jääksid tühjaks talud ja kasvaksid võssa põllumaad, kus välismaised jahimehed saaksid lasta linde ja loomi. Mööda maanteid vuraksid turistide autod, pakkudes küüti pärismaalastest noortele tüdrukutele ja kommi Lääneranna vallast kaugele kooli sõitvatele lastele.
Siim Kallase ettepanek on muidugi riigireeturi vääriline: kui peaks juhtuma nii, et Eestisse tungivad mingid röövvallutajate väed ja Scholz astub välja artikkel 5 rakendamise vastu ning algab tavakohane eurokammaijaa, mida me näeme Ukraina puhul, ei saa eestlased oma peredega mitte kuhugi põgenedagi. Rongid ei käi, bussijuhid pagesid – istu ja oota, millal Venemaa türmidest välja lastud mõrtsukad ja vägistajad uksele koputavad.
Sel ajal kui Siim Kallas juba Rootsis jookseb või siis kusagil Haifas.
Kui meile räägitakse mingisugusest ökoloogiast ja üritatakse näiteks maainimesed autodeta jätta, siis tuleb meelde paar päeva tagasi avaldatud videoklipp pulmadest Tšetšeenias: eksalteeritud mägilane röögib vaimustusest, nagu pöörane, filmides pulmaliste autokolonni ja lugedes, palju on selles suuri valgeid ja musti Rolls-Royce limusiine: ta luges kokku 14, tegelikult jäi tal ekstaasis paar tükki kahe silma vahele. Ta ei teinud eriti välja isegi superluxi klassist Mercedestest ja linnamaasturitest, aga sattus hämmingusse, kui kaadrisse ilmus üks uue mudeli Lada. „Vend, ma palun sind, sa ei sobi siia, ära jää kaadrisse! Vend, ma palun sind, Lada ei kuulu siia! Pööra ära, vend!", palus kaameraga mägilane, kes kogu aeg kiitis Tšetšeeniat ja selle rahva rikkust.
Mulle tuli meelde meie e-tiiger, e-residentsuse ema ja maailma IT-liider Eesti. Eesti meenutas mulle sel hetkel just toda Ladat, mis ei sobitunud üldpilti. Et meie kõrval on sanktsioonide all aina rikkamaks muutuv terroristlik riik, millega ajavad äri sajad Eesti ettevõtted ja peaministri mees ise, et seal ammutatakse naftat ja gaasi, mida endiselt ostavad lääne riigid, kes noomivad eestlasi ja teisi „väikseid vendi": te peate päästma planeedi, te peate käima jala, te ei tohi palju tarbida, te peate võtma vastu teile vaenulikke seadusi ja teie suhtes agressiivseid mugavuspagulasi.
Nii et elage seal Eestis, nagu 1960-ndate ENSV-s, aga meie saadame mööda Eesti raudteed Venemaale luksusautosid, põllumajandustehnikat ja muid vingeid asju. Sest venelased niikuinii toodavad jälle massiliselt ebaökoloogilisi autosid ja ostavad samasuguseid Hiinast ja Iraanist. Nii et hoiame kliimat, tarnime fašistlikku riiki keskkonda säästvaid autosid! Kutsume rahvusvahelistele võistlustele Putini toetajatest vene sportlased, et nad kodus end dopinguga surnuks ei süstiks. Ootame Ukrainale lennukite tarnimisega, las tiblad veel natuke pommitavad seal koole, elumaju, taristut, mineerivad põllumaid, õhkavad Tšernobõli radioaktiivseid välju!
Teie aga Eestis makske kinni ka kõik veel nõukogude ajal manalateed läinud Žiguli ja Moskvitši romud. Neid ei taha isegi nood saksa autolaevu ootavad neegrid Aafrikas.
Meil Eestis on asjad jõudnud nii kaugele, et mingi võimu sohi abil haaranud jõuk endiste kommunistidega ja praeguste riigivarastega eesotsas rüvetas perekonna mõiste, kavatseb lubada meie laste kallale koolidesse geiaktiviste, tõi siia 100 000 umbkeelset kahtlast päritolu uusasunikku ja lubas Tallinnas lahmivale eestlastest end etniliselt puhastatud võimule kaevata üles Eesti Vabariigi pealinna tänavad. Huvitav, kuidas seda hinnata riigi julgeoleku seisukohalt? Sõja ajal pommitasime ise oma pealinna teid, takistades juurdepääsu töökohtadele ja infrastruktuurile? Mõned süütepommid kesklinna – ja kuidas te hakkaksite kustutustöid teostama? Kuhu peaksid inimesed pagema?
Vahel on selline tunne, et Eesti on osaliselt hõivatud „roheliste mehikeste" poolt, kes lõhuvad meie ühiskonda ja riiki. Neid jultunud ja rahvast põlgavaid hübriidtegelasi jagub kõikjale, Lääneranna vallast Stenbocki majani.
Vahel tekib selline tunne, et mingil hetkel tuleks hakata Eesti riiki füüsiliselt kaitsma. Ja võib-olla isegi mitte Venemaa sissetungi eest, sest Venemaal on praegu teine sõda käsil, vaid nende eest, kes kogu aeg viitavad just Putini sõjale, väites, et sellest on tingitud kõik Eesti probleemid, ja valmistudes eestlasi täiesti laostama, jättes nad ilma oma keelest, kultuurist ja rahvusriigist. Nii et eestlastel lõpuks polegi midagi ega kedagi kaitsta.
Ja juurteta moslemid vohavaid seksuaalvähemusi kaitsma ka ei hakka.