Võimalusest seksuaalhälbeid avalikult demonstreerida on liberaalid teinud ühiskonna vabaduse olemasolu või selle puudumise hindamise põhilise kriteeriumi. Seega on Soodomast saanud liberaalse vabaduse tugibaas ja sümbol. On jäänud teha veel üks, viimane samm – viljakusjumala Liberi kultus ametlikult ellu äratada ja teha fallosest kohustuslik element kõikide liberaalsete organisatsioonide ja parteide vappidel, kirjutab Roland Tõnisson.
Üks teatrieluga tuttav inimene arvas umbes kakskümmend aastat tagasi, et Skandinaavias ei ole mõtet lavale tuua teatritükki, kui seal ei demonstreerita paljast ihu või ei imiteerita suguakti. See olevat miinimumnõue. Kui aga tahta publikut šokeerida ja tagada head arvustused, siis olevat väga julge, progressiivselt eelarvamusi ja kivistunud tabusid ületavaks võtteks see, kui keegi etenduse jooksul urineerib või roojab.
„Meil Eestis on sinna veel ikka pikk maa," arvas ta. Nüüd on see tee käidud. Oleme jõudnud Skandinaaviale järgi selles osas, et riigitelevisioon on hakanud indoktrineerima „uusi väärtusi." Ma ei taha hakata siinkohas ümber jutustama ERR-i aastavahetuseprogrammi, sest sellest on juttu olnud küllalt. Aga seoses antud teemaga meenus üks kunagi Objektiivis avaldatud kirjatükk, mille autoriks oli kirjanik, tõlkija ja teoloog Mihhail Morgulis.
Ta arutles liberalismi olemuse üle, ning arvan, et ka heal lugejal on sobiv aeg värskendada mälu, sest mitte midagi uut päikese all ei ole. Kui vastassugupoole esindajaks kehastuv noornäitleja arvab, et ta teeb ajalugu, siis ta eksib. Juba õndsa Rooma impeeriumi langusperioodil harrastati peenemates seltskondades sodoomiat „crossdressinguga" ning küllap võis iga passiivse sodomiidi rollis olev isik tunda end osana kultuurielust. Mida siis kujutab endast meie ajastu kuldvasikas liberalism?
Mihhail Morgulis kirjutas:
„Sõna „liberaalne" tuleneb ladinakeelsest väljendist liber. Liber oli rooma mütoloogias viljakuse ja viljastamise jumalus, samastatav Bacchuse ja Dionysosega. Tõenäoliselt siit ongi pärit liberaalide igasugune suur tõmme kõikvõimalike seksuaalsete kõrvalekallete ja neid praktiseerivate inimeste esindusorganite poole. Võimalusest seksuaalhälbeid avalikult demonstreerida on nad juba teinud ühiskonna vabaduse olemasolu või selle puudumise hindamise põhilise kriteeriumi. Seega on Soodomast saanud nende liberaalse vabaduse tugibaas ja sümbol. Neil on jäänud teha veel üks, viimane samm – Liberi kultus ametlikult ellu äratada ja teha fallosest kohustuslik element kõikide liberaalsete organisatsioonide ja parteide vappidel. Ajaloolise õigluse seisukohast võttes oleks oluline, et liiderlikkuse ja saturnaalide jumalusest saaks liberalismi kummardajate iidol.
Liberalism sunnib ühiskonda omandama tema väärtusi, reegleid, ideid. Paremal juhul paneb ta ühiskonna vaikima. Kui te jätkate „vanal moel", saab teist ühiskonna, progressi, võrdsuse ja vendluse vaenlane. See meenutab kuidagi möödanikku – rahvavaenlasteks nimetati bolševistliku diktatuuri vaenlasi, kes olid vastu kogu maa muutumisele suureks koonduslaagriks ning neid lasti maha. Ma ei tea, miks inimesed, kes ei võta omaks seda ilusasti vormistatud jälkust, ei võta selle vastu avalikult sõna. Praegu selle eest veel ei tapeta. Ent hiljem, kui jätkub selline üldine vaikimine nagu praegu, saavad hukkamised reaalsuseks."
Kui keegi peab neid sõnu liialduseks, siis meenutagem, et pea kõik suuremad genotsiidid on toime pandud loosungi „Vabadus, võrdsus, vendlus!" all. Vaid moslemite Indias korraldatud veresaunad varjutavad liberalismi verise diktatuuri.
Nüüd oleme tunnistajaks lõbustavatele vaatemängudele, mis sisuliselt on jätkuks varasematele revolutsiooniliikumistele. Nende käigus on püütud likvideerida traditsioonilist peremudelit, mis on mitmel korral toonud eesti rahva välja hävingust – Liivi sõja, Põhjasõja, nälgade ja katkude järel. Nüüdseks oleme olukorras, mil meil ja põhjanaabritel soomlastel sünnib lapsi vähem kui suurte nälgade ajal. Asi on inimeste egoismis ja lõbujanus, mitte rasketes aegades. Inimesed otsivad võimalust pikendada oma muretut põlve. Keegi kusagil peaks aga hoolitsema selle eest, et võimalus naudelda kohustustevaba elu jätkuks pikalt. Näiteks paljulapselised perekonnad, kus sünnivad uued töölised, ametnikud, teadlased, õpetajad.
Meie aeg kultiveerib lõbujanulist egoismi. Vabadustest ei ole siin hõngugi, sest seksuaalliberaalsus on sisuliselt oma lõbujanu orjamine.
Eesti rahval on probleeme pika plaaniga. Ehk nagu tõdeb emeriitprofessor Rein Taagepera: „Eesti rahvale on iseseisvus suuremaks koormaks kui orjapõlv." Meile meeldib lakei kombel lugeda isanda soove tema silmist. Meil puudub selgroog olla iseseisev ja oma tahtega. Meie aeg on nagu teismeline, kes on pääsenud vabaks koduseinte vahelt ja põletab elu. Üsna pea aga, kui tal on mõistust, mõistab ta, et need inimesed, kes ehitasid üles tema isamaja, kus on elatud sajandeid, oskasid jääda ellu. Mitte nagu tema, kes ilma elektrita ja toidukulleriteenuseta langeb paanilisse hüsteeriasse.
„Traditsioon ei ole tuha säilitamine kaminas, vaid tule edasi andmine järgmistele sugupõlvedele." Nii on keegi öelnud. Aga kleiti kandvale, puuderdatud näoga mehele on seda keeruline usaldada. Samuti ei ärata usaldust peenist etendav noormees. Veel vähem inimene, kes seda kõike orkestreerib. Õnneks on maailmas ka teistsuguseid inimesi. Neid, kes teavad, milleks tuli on olemas. See päris tuli, mitte kunstliku maailma lambikesed.