Riigivõim peab oma kodanike vastu täiemahulist agressioonisõda, mille eesmärk on varade ümberjagamine, kodanike tasalülitamine, demokraatia tühistamine ning õiguste ja vabaduste koomale tõmbamine, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.

Aastal 2025 ei räägi me enam ideoloogiliste aktivistide õhutatud kultuurisõdadest, abielu rüvetamisest ja sooideoloogia pealetungist, vaid riigivõimu täiemahulisest agressioonisõjast omaenda kodanike ja elanike vastu. Eesmärk on inimestele kuuluvate varade ümberjagamine, kodanike tasalülitamine, demokraatia tühistamine ning põhiseaduses deklareeritud õiguste ja vabaduste koomale tõmbamine.

Viimaste aastate poliitilise elu märksõnadeks on olnud kaporatuuri riigipööre, valimiste võltsimine, võimule saamise nimel valijatele valetamine, abielu rüvetamine, õigusriigi ja parlamentarismi surmamine, maksukoormuse enneolematu tõstmine jne.

Ees seisab uus maksutõusude laine. Alates 1. juulist 2025 tõuseb käibemaks 24 protsendini, tõuseb ka bensiiniaktsiis. 2026. aastal rakendub julgeolekumaks kõikidelt palkadelt ja pensionidelt. Ühtlasi tõusevad hinnad. Maksu- ja hinnatõusud löövad enim just väiksema sissetulekuga inimesi. Kui suurem osa inimese sissetulekust kulub toidule ja eluasemele, siis annab iga maksu- ja hinnatõus rahakotis väga valusalt tunda.

Täistuuridel jätkub sõjahüsteeria – antakse mõista, et peatselt tungib Venemaa meile kallale ja et tegelikult on Eesti juba koos Ukrainaga sõjas! Hirm summutab nurina ja muudab ränga ajalootraumaga rahva vaguraks. Inimesed on valmis taluma üsna suuri majanduslikke raskusi ja nõustuvad samuti oma õiguste piiramisega, peaasi, et „kindlad käed" neid Vene tankide ning vägistamiste ja küüditamiste eest kaitseks. Isegi kui peavoolu erakonnad tekitavad inimestes vastikust, kardetakse neist lahti öelda.

Sõjahüsteeriat ja võimule lojaalseid meeleolusid hoiab küüniliselt ülal riiklik stratkom. Võim suhtlebki avalikkusega eeskätt kalkuleeritud strateegilise kommunikatsiooni ehk teisisõnu, riikliku propaganda kaudu. Ja see toimib suurepäraselt. Teleuudistes sajatavad emotsionaalselt ülesköetud mutikesed EKRE-t – justkui nõukogudeaegses „Aktuaalses kaameras" või „Vremjas", kus vajadusel näidati töökollektiivide esindajaid, kes sarjasid imperialistide agente ja kapitalistide käsilasi.

Eesti sisejulgeoleku tugevdamiseks, liitlassuhete kinnitamiseks ja Lõuna-Eestis töökohtade loomiseks tuuakse Tartu vanglasse kuni 600 Rootsi kurjategijat. Justiitsminister Liisa Pakosta sõnul igasuguseid vange Eestisse tuua ei lubata, Tartu vanglasse tuuakse üksnes vägistajad, kiremõrvarid ja majanduspetturid. Sellekohane leping kirjutatakse Stockholmis alla juba alanud nädalal.

Samas jätkavad rahumeeli tööd immigratsioonipumbad, mis toovad linnadesse võõrkeelset massi. Unustusse vajub isegi mälestus rahvusriigist, mis pidavat olema „ohtlik düstoopia". Juurteta ja juhitav internatsionalistlik inimmass on vältimatult vajalik globalistlikule nägemusele riigist ja ühiskonnast.

Planeedi päästmise nimel tuleb kogu Eesti muuta suureks tuugenipargiks. See maksab aga miljardeid. Tallinna teletorni kõrguste tuugenite püstitamine kahjustab nii loodust kui inimeste elukeskkonda. Kohalike elanike vastupanu murdmiseks on kavas tuugenipargid läbi suruda riikliku eriplaneeringuga. Inimeste vastuseisust üle sõita aidanud ametnikud saavad maksumaksja taskust kopsakat preemiat. Ja oleks siis tulemuseks odav „roheline energia" – tuuleelektri ärile tuleb kõvasti peale maksta. See koorem veeretatakse tarbijatele, muhelevad tuulemöldrid aga kühveldavad inimestelt välja petetud raha taskusse ja küllap saab ka mõni poliitvanker hästi õlitatud.

Viisaastakuplaan näeb ette, et kordades kallinenud ja majanduslikult mõttetu Rail Balticu projekt viiakse sõna otseses mõttes maksku mis maksab ellu. Kuna lätlased ei ole eriti huvitatud Riiast põhjapoole kulgeva raudtee ehitamisest, lubab peaminister Kristen Michal, et Eesti võib Rail Balticut ka Lätis ehitada (tsitaat: „Aga kui võimalik ja vajalik, võiksime jätkata ehitamist ka Lätis"). Raha kulub roppu moodi, aga milleks seda raudteed päriselt vaja on, ei ole avalikkusele selge.

Riik tungib üha jultunumalt ka inimeste eraellu. Käivad ettevalmistused, et luua õiguslik alus laste vaktsineerimiseks sõltumata vanemate nõusolekust. Nii kaugele riigivõim koroonaajal ei läinud, kuid nüüd saavad fanaatilised jollerid vabad käed…

Rohkem kui kümme aastat on riik ulatusliku kaameratevõrgu abil teostanud ebaseaduslikku jälitamist oma kodanike suhtes; asja päevavalgele tulles kehitatakse õlgu ja öeldakse moka otsast, et koputame siis selle õigusvastase praktika riigikogus seaduseks.

Mida selle kõige kohta öelda? Aastal 2012 koostasid Eesti vasakpoolsed haritlased pöördumise, mis kandis nime „Harta 12" ja mille esimese mustandi pani kirja Ahto Lobjakas. Pöördumine oli suunatud eeskätt Reformierakonna valitsemisstiili vastu. Olen seda juba varem tsiteerinud ja teen seda jälle:

„Eesti demokraatia laguneb meie silmade all. Toimimast on lakanud demokraatlik legitimatsioon – igapäevane tagasiside võimu ja avalikkuse vahel, mis annab võimule teadmise, et ta esindab õiguspäraselt rahvast, ning avalikkusele kindluse, et võimul on tema esindajad.

Võimulolijad Eestis ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha. Valitseb arvamus, et eesmärk pühendab abinõu. Võimukandjad naeruvääristavad demokraatia mängureegleid. Võim on müüdav. Võimu nimel valetatakse.

Võimu suhtlus avalikkusega on muutunud monoloogiks: „Meil on mandaat." „Meile pole alternatiivi." See ei ole demokraatia keel. Kui kodaniku ainus võimalus poliitikat mõjutada ongi iga nelja aasta tagant toimuvad valimised, siis on demokraatiast järele jäänud tühi kest."

Ja edasi: „Aina rohkem Eesti inimesi ei suuda võimus ära tunda ei oma poliitilist tahet ega eetilist palet. Meie poliitiline kultuur on kannatlik ja seda asjaolu on kerge kuritarvitada. Siin varitseb kahekordne oht: niimoodi võivad vale, pettus ning teesklus saada normiks mitte üksnes võimukandjate, vaid ka avalikkuse jaoks. Tänane võimu, valitsemise ja poliitilise kultuuri kriis võib põlistuda."

Veidi rohkem kui kümmekond aastat hiljem ongi kõik see juhtunud. Oma panuse selles pöördumises üsna tabavalt kirjeldatud kriisi põlistumisse on andnud loomulikult ka vasakharitlased ise ning üldse kõik sotse ja pseudoliberaale valinud inimesed, kes tõid demokraatia ja rahvusriigi ohvriks oma maailmavaatelistele võitlustele. Nüüd maitseb valede valikute kibedaid vilju kogu ühiskond.

Ei ole lihtne leida kujunenud olukorrast väljapääsu. Aga üks on selge – kui inimesed annavad alla ja löövad käega või lasevad end ära lollitada ja ära hirmutada, siis parasiteerivad kõik need isehakanud kupjad, kiltrid ja aidamehed rahva turjal edasi, itsitavad pihku ja naudivad seda vähest võimukest ja piskut rahakest, mis tubli teenistuse eest nende sülle ja taskusse kukub. Tegelikud kasusaajad muhelevad aga kõrvuni suuga, sest laulurahval on tõmmatud nahk korralikult üle kõrvade ja seejärel müts sügavale silmile.