Paljutki on meie ajas sassis ja kaotanud oma algse mõtte ja sisu. Näiteks võrdõiguslikkus, mis ei tähenda enam halvasti koheldud töötajate õiguste eest seismist, vaid sajandite jooksul ehitatud tsivilisatsiooni täielikku mahakiskumist – keegi, ega miski ei tohi kellestki, ega millestki erineda, kirjutab Roland Tõnisson.

Sõjaajaloohuvilised teavad, kes oli NSVL marssal Mihhail Tuhhatševski. Stalin represseeris ta 1937.a., mil too kandis marssali eraldusmärke. Alustas ta aga, muidugi, alamväelasena, nagu kord ette näeb. Esimesse Maailmasõtta läks ta nooremleitnandina. 1915.a. veebruaris sattus ta vangi, ning veetis vangipõlves kaks ja pool aastat kui õnnestunud põgenemiseni.

Ajalooliste teoste autor Viktor Rezun kirjeldab ohvitseride jõudeelu Saksa vangilaagris – muu hulgas olevat Saksa riigi kulul võimaldatud hankida lemmikelukaid, et vangistus nii üksluine ei tunduks. Meelepärase looma ja linnu võis endale valida vastavatest kataloogidest vastavalt oma loomusele ja maitsele.

Tuhhatševski valis mao. Selle näitega kinnitab Suvorov, et Tuhhatševski ei olnud sugugi Stalini süütu ohver, vaid võimumängur, kelle loomuses leidus palju ebainimlikku. Tema valis revolutsioonikeerises „õige poole," mis garanteeris talle peadpööritava karjääri Punaarmees.

Keskmise Euroopa poliitiku lemmikloomaks võiks olla kameeleon. See vahetab värvi vastavalt vajadusele. Nagu Angela Merkel, kes noorpoliitikuna identifitseeris end „ossina," ehk idasakslasena ja pidas kõnesid massimigratsiooni vastu. Temast sai tüüpiline „wessi" ehk läänesakslane, kui selgus, et see valik oleks talle isiklikult kasulik ja nüüd mäletame teda „džihhadi-emmena."

Poliitika on imbunud ka kirikusse. See on olnud alati kohal, kui kirikust saab riigiasutus. Umbes viis sajandit tagasi, kuningas Henry VIII valitsemisajal, lahkus Inglismaa kirik Rooma kirikust. Õigemini eraldas Inglismaa kogudused Rooma alt kuningas, et kirikumehed ei saaks teha kuningale takistusi oma eraelus. Sellest hetkest alates ei esindanud Canterbury peapiiskop enam iidset, ühendatud katoolset (üleilmset) kirikut, vaid sai uue iseseisva anglikaani kiriku juhiks. Anglikaani kirik on sellest ajast alates peegeldanud muutuvaid tuuli Inglise ja hiljem ka globaalses kultuuris.

Aga mitte üksi anglikaani kirik ei ole olnud võimulolijate sülekoeraks. Hitleri ajal ühendati „riigipiiskopi" Ludwig Mülleri alluvusse kõik Saksamaa evangeelsed maakirikud. Slovakkia nukuriigi president, katoliku vaimulik Jozef Tiso kuulutas oma riigi Tšehhimaast sõltumatuks sisuliselt Hitleri nõudmisel. Novgorodi peapiiskop Leonid allutas Ivan Julma ajal oma piiskopkonna ja vaimulikud Ivani "erivägedele" opritšninale, teenides sellega ära tsaari heakskiidu ning oma isikliku positsiooni tugevnemise.

Kui 1917.aasta veebruaris kukutati tsaar, leidus Vene kirikus väga vähe piiskoppe, kes selle riigipöörde oleks hukka mõistnud. Petrogradi laekusid hoopistükkis telegrammid piiskopkondadest: „Kelle eest me nüüd palvetama peame hakkama?"

Kui Inglismaa kirik teatas 2025. aasta oktoobri alguses, et Londoni piiskop dame (daam) Sarah Mullally saab järgmiseks Canterbury piiskopiks ja esimeseks naisterahvaks sellel ametis, tähistati uudist kui kaasatuse ja progressi verstaposti. Ühendriikides tegutsev teoloog Michael Callahani sõnul tähendab see murrang mitte ainult poliitilist eraldumist, vaid ka pika teoloogilise kõrvalekalde algust – liikumist apostlikust traditsioonist ajastu vaimu poole. Naispeapiiskopi ametisse nimetamine ei ole seega eraldiseisev sündmus, vaid sajandite pikkuse kristluse ümberorienteerumise tulemus, mis on eemaldunud muutumatust usust.

Ei ole selle kirjatüki ülesanne hakata lahkama preestriameti olemust. Pealegi on keskmine eestlane juba harjunud nägema naisi vaimulikuametis ja luterliku kiriku vaimulikud peavad missasid, jäljendades Rooma kiriku liturgilist elu. Seega on nii Inglise kirikus kui üleüldse maailmas toimuv sajandite pikkuse protsessi tulemus. Progressiks ei paindu aga minu isiklik keel seda nimetama.

Küll aga tahaks jagada veel paari Callahani mõtet:

"Preestriamet ei ole elukutse, ega sotsiaalne roll.Preestriamet ei ole seotud võrdsete võimalustega, vaid ustavusega jumalikule ilmutusele. Kord kirikus, ning mehe ja naise roll selles, ei ole ülemuslikkuse harmoonia ja sümbolismi väljendus. Loomisel kirjutas Jumal meie olemusse mehe ja naise tähenduse. Erinevus ei ole suvaline – see on sakramentaalne, viidates Kristuse ja Tema Kiriku vahelisele suhtele. Nagu õpetas püha Johannes Kuldsuu: „Kui me räägime korrast, ei räägi me domineerimisest, vaid jumalikust harmooniast.

Kirik ei leiuta seda korda – ta ilmutab seda."

Õigeusu kristlus õpetab, et mehed ja naised on Jumala ees võrdsed väärikuse ja väärtuse poolest. Mõlemad on kutsutud pühadusele, mõlemad on võimelised pühakuks saama ja mõlemad kannavad Jumala kujutist. Kuid võrdsus ei kaota erinevusi. Perekonnas ilmutavad isa ja ema armastuse erinevaid aspekte; kirikus ilmutavad mehed ja naised jumaliku armu erinevaid aspekte.

Naised ei ole teenistusest välja jäetud – nad on selle jaoks hädavajalikud. Alates Maarja Magdaleenast kuni Kappadokia isade õpetajani püha Makrina´ni on naised kujundanud kiriku südant ja meelt. Siiski ei ole altar nende teenistuse koht. Mitte sellepärast, et nad oleksid vähemväärtuslikud, vaid sellepärast, et nii avaldub loomislugu inimeste keskel.

Pühadus ei nõua ordinatsiooni ja pühitsus ei ole auhind, mida võita, mille poole pürgida. See on püha müsteerium, mis on juurdunud jumalikus korras, mitte inimlikus ambitsioonis.

Nagu metropoliit Kallistos Ware kunagi kirjutas: "Kirik ei ole demokraatlik, vaid jumalik organism. Selle struktuur on sakramentaalne, mitte sotsioloogiline."

Demokraatia puudumine peaks tähendama inimlikkuse vähesust. Kristus Jeesus ei olnud demokraat, ent suri ristil, et lepitada inimese patt Jumalaga.

Demokraatiat oleme harjunud pidama kõige kauni kehastuseks ja ihaldatavaks eesmärgiks. Sageli on aga „suured demokraadid" need, kes ajavad teisi hulluks oma ebainimliku suhtumisega. Nagu, näiteks, mõni poliitik, kes on käinud eestlasi hurjutamas vähese ligimesearmastuse ja tagurlikkuse pärast.

Paljutki on meie ajas sassis ja kaotanud oma algse mõtte ja sisu. Näiteks võrdõiguslikkus, mis ei tähenda enam halvasti koheldud töötajate õiguste eest seismist, vaid sajandite jooksul ehitatud tsivilisatsiooni täielikku maha kiskumist – keegi, ega miski ei tohi kellestki, ega millestki erineda.

Vene filosoof Nikolai Berdjajev on iseloomustanud võrdsuse ja võrdõiguslikkuse ideed järgnevalt:

"Vabadus on õigus ebavõrdsusele. Võrdsus (kui seda käsitletakse laiemalt kui lihtsalt formaaljuriidilist võrdõiguslikkust) ja vabadus on mõisted, mida ei ole võimalik kokku sobitada. Inimesed on loomu poolest ebavõrdsed, võrdsuse saavutamine on võimalik vaid vägivallaga, kusjuures sellest kujuneb alati tasandamine madalama taseme järgi. Vaest võib rikkaga võrdsemaks teha vaid rikkalt tema varanduse ära võtmisega. Nõrka võib võrdsustada tugevaga vaid viimaselt jõu ära võtmisega. Rumalat võib võrdsustada targaga siis, kui mõistus kuulutada väärtuse asemel puudujäägiks. Üleüldise võrdsuse ühiskond on vaeste, nõrkade ja rumalate vägivallal põhinev ühiskond."

Ja veel tema öeldut:

"Niipea, kui hüljatakse Jumal ja jumalustatakse inimene, langeb inimene allapoole inimlikku, sest inimene seisab kõrguses ainult kui kõrgema jumaliku olemise nägu ja kuju, ta on tõeliselt inimene, kui ta on Jumala juures poja seisundis."