Haridusliku võrdsuse tagamiseks tuleks ilmselt keelustada ka terved perekonnad ja kodune raamatute ettelugemine, nendib Maria Vooglaid haridusmister Kristina Kallase hiljutist ettekirjutust kommenteerides.
Haridusminister Kristina Kallase hiljutine ettekirjutus keelata vanemate rahaline panus oma laste harimisse riigikooli kontekstis tuletas meelde kümne aasta taguse kurioosumi, mis siiamaani aeg-ajalt esile kerkib.
Nimelt selgitas professor Adam Swift Warwick'i Ülikoolist Austraalia Ringhäälingule antud intervjuus, et olles põhjalikult uurinud võrdsete võimaluste tagamist hariduses, tuleks lastevanematele südamele panna, et oma lastele unejuttude ettelugemine on suurem haridusliku ebavõrdsuse tekitaja kui nende erakooli panemine.
Selles 2015. aastal toimunud intervjuus tutvustasid professorid Adam Swift Warwick'i ülikoolist ja Harry Brighthouse Wisconsin-Madison'i ülikoolist Austraalia ringhäälingule (Australian Broadcasting Company) uuringuid, mida nad on kasutanud "liberaalse egalitaarse pereteooria" väljatöötamiseks.
Swifti sõnadega:
"Olen juba pikka aega olnud huvitatud võimaluste võrdsusest ning uurinud inimeste liikumist erinevate ühiskonnaklasside vahel. Nendes uuringutes on selgelt näha, et erineva taustaga peredesse sündinud lastel on elus ebavõrdsed võimalused ning see sõltub nimelt selles, mis nendes peredes tehakse."
Asja üle järele mõeldes leidis Swift, et need erinevused hõlmavad rohkemat kui erakoolid, turvalised naabruskonnad, lapsehoidjad ja eraõpetajad. Selgus, et ennekõike olid haridusliku ebavõrdsuse põhjustajaks funktsionaalsed peresuhted – üheskoos spordivõistlustel käimine, unejuttude lugemine jne.
Iga kaine mõistusega inimene järeldaks sellest leiust muidugi, et tuleks suurendada pingutusi tervete perede toetamiseks. See, mis järeldusteni jõudis Swift, lubab aimata, kui kõrges hinnas on kaine mõistus liberaalses akadeemilises keskkonnas:
"Üks võimalus sotsiaalse ebavõrdsuse lahendamiseks on muidugi perekonna keelustamine," ütleb Swift lihtsalt. "Kui perekond on ühiskonnas ebavõrdsuse põhjustajaks, siis tundub tõenäoline, et keelustades perekonnad, saaksime tulemuseks võrdsemate võimalustega ühiskonna. Sellegipoolest on peaaegu kõik peresuhteid uurinud teadlased ühel või teisel põhjusel järeldanud, et lastekasvatamise ülesande delegeerimine riigi institutsioonidele on halb mõte."
Leides, et lapsed võiksid siiski kasvada peredes, asusid Swift ja Brighthouse välja selgitama, millised peres toimuvad tegevused suurendavad ühiskonnas ebavõrdsust ja millised mitte:
"Kuivõrd mõned peresisesed tegevused suurendavad ebavõrdsust laste vahel, siis mõistsime, et peame välja kujundama arusaama sellest, mida võib lubada vanematel sellest hoolimata oma lastega koos teha ja mida mitte."
Swift ja Brighthouse töötasid välja "peresuhete hüve" skaala ning hindasid peresiseseid ja lastele suunatud tegevusi selle skaala raames. Leides, et lapse erakooli panemine pole "perehüvede" seisukohalt instrumentaalne, aga lastele unejutu ettelugemine on, "lubasid" teadlased ettelugemise peredele alles jätta, soovitades samas loobuda laste erakoolis harimisest.
"Uuringud näitavad, et lastele ettelugemise mõju laste elule on suurem kui erakoolis käimine. Sellegipoolest annaks ettelugemisest loobumine seepärast, et see põhjustab ühiskonnas ebavõrdsust, perehüvedele liiga suure löögi," järeldas Swift, jättes selle õiguse armulikult peredele alles.
"Me ei ole seisukohal, et lapsevanemad peaks oma lastele unejuttu lugedes kogu aeg mõtlema sellele, kui suureks ebavõrdsuse allikaks see ühiskonnas on," lisab Swift armulikult. "Ent see mõte peaks aeg-ajalt neil peast läbi käima küll."
Et mitte kõlada tagurlikult, lisas Swift veel, et loomulikult ei anna miski uuringus märku, et see perekond peaks tingimata koosnema kahest eri soost vanemast ja nende bioloogilistest lastest. "Vanemaid võib olla ja kolm või neli, ent mitte ka lõputult palju – kümne lapsevanema puhul meenutab asi juba rohkem lastekasvatuskomiteed kui perekonda," arutles Swift.
Jääb üle ainult oodata ka meie riigijuhtide järelejõudmist kaasaegsetele filosoofidele ja professoritele.
On suure ebavõrdsuse põhjustaja, et mõned lapsevanemad toetavad koole annetustega, mõned õpetajad pühendavad lastele rohkem aega ja vaeva kui nende palk lubab, mõnedel koolidel on paremad hooned ja asukohad kui teistel ning mõnel lapsed saavad vanematelt kodutöödega rohkem teistest rohkem abi.
Kärpekohti, mis võiks tagada, et kõgi laste haridus on võrdselt kehv, on veel küllaldaselt.