NATO liikmelisuse plusside ja miinuste üle arutlemine ei ole tabuteema ei Soomes ega Rootsis, rääkimata paljudest Kesk- ja Lõuna-Euroopa riikidest. Ei tohiks olla Eestiski, kirjutab riigikogu liige Varro Vooglaid.
Eelmisel nädalal oli omamoodi huvitav näha, kuidas mitmeid inimesi erutas minu poolt portaali Objektiiv saates "Fookuses" tehtud ja Delfi kaudu suure kella külge pandud osutus võimalusele, et neutraliteet võib olla seisund, milleks Eestil tuleb tahes-tahtmata mitte kuigi kauges tulevikus valmis olla ja et vähemalt mõnes olulises aspektis (nt vajadus teostada riigivõimu senisest vastutustundlikumalt) ei pruugikski see olla halb. Osa inimestest on etendanud ideoloogilise ja poliitilise "õigeusklikkuse" välja näitamiseks šokeeritust, teised on aga reaalselt kaotanud mõistuse ja kukkunud vahkvihas sõimlema.
Ühest küljest pole raske mõista, miks see nii on. Stratkomi kaudu on aastakümneid masside teadvuses metoodiliselt kinnistatud kuvandit, justkui oleks Euroopa Liit ja NATO meie riikliku iseseisvuse raudkindel ja ainumõeldav tagatis.
Paralleelselt on süstemaatiliselt sisendatud inimestesse hirmu Venemaa ees, mis pidavat väsimatult otsima võimalust meile kallale tungida. Tõsi küll, mitte pelgalt emotsionaalseid loosungeid, vaid reaalseid fakte, mis kinnitaks selle kartuse põhjendatust, pole aastakümnete jooksul õnnestunud tänini tuvastada, aga et asi on siiski nii, nagu meile pidevalt vastuvaidlemist välistava kindlusega öeldakse, see olevat ka ilma faktideta üldteada.
Ootuspäraselt paneb see inimesi oma eksistentsi tagatisena tunnetatud struktuure eriti kirglikult kaitsma ja tajuma ohuna isegi kriitiliste küsimuste tõstatamist nende struktuuride suhtes. Stratkomi koordineeritud, massimeedia vahendusel teostatud ning nüüdseks juba aastakümneid väldanud hirmu ja viha üles kütma mõeldud psühholoogilised operatsioonid on olnud tõhusad ja teinud oma töö ära paljude (eriti nõrgema närvikavaga) inimeste teadvuse eesmärgipäraseks konfigureerimiseks.
Miks poliitilise ladviku esindajad ärrituvad, on samuti mõistetav. Vasallidena või koguni agentidena (jah, kindlasti on tulihingeliste aktivistide kõrval meie poliitilis-bürokraatlikus ladvikus ka neid, kes tegutsevad liitlassuhete edendamise loosungi kattevarjus teadlikult võõraste huvide edendamisega) on nad ehitanud üles kogu oma poliitilise karjääri küünilisele kalkulatsioonile, et NATO kindlustab nende seljatagust. Kui see seljatagune peaks ootamatult ära langema, siis suure tõenäosusega langeb ühes sellega ka paljude nende poliitiline karjäär (kuigi, tõsi, ju oskaks märkimisväärne osa neist ka n-ö ümbersündida, nagu pärast Nõukogude Liidu lagunemist sündis palju endisi kommuniste ümber veendunud euroliberaalideks). Muidugi on neil muretsemiseks põhjust.
Teisest küljest on see tõsine ohumärk, kui juba meie riigi ja rahva tuleviku seisukohast kriitilise tähtsusega küsimuste tõstatamine, rääkimata nende küsimuste üle arutlemisest, karjutakse eos maha ning tembeldatakse pikema jututa häbimärgistavalt Kremli-meelsuseks.
Kui me ei julge meie ees seisvatele ohtudele ausalt, ümberlükkamatuid fakte teadvustades silma vaadata ja neid kainemõistuslikult hinnata, vaid sulgeme neile osutamise korral kõrvad ja karjume muudkui korrutades "Ma ei kuule! Ma ei kuule!" ja "Lõpetage ära! Jääge vait!", siis olemegi kurdid tegelikkusele – reaalseid ohte teadvustamata, rääkimata valmiduse loomisest nende ohtude realiseerumise korral olukorraga hakkama saada. Ohumärkidest hoolimata kõnnime uljalt väga õhukesel jääl, tegemata välja üha enamatest pragudest ja valjemaks muutuvatest praksudest jalge all.
Ometi näeme, et kestmiseks vajalikud läbianalüüsitud arengu- ja säilestrateegiad on kõikjal asendatud oportunistlike, rõhutatult plakatlike narratiividega. Külma analüütilist reaalsustaju asendab programmiline emotsionaalne soovmõtlemine.
Mind on aastate jooksul omajagu hurjutatud osutuse pärast, et pean NATO-sse kuulumist – eriti sellisel moel, nagu seda on Eestis pikka aega teostatud – pigem julgeolekuohuks kui julgeolekutagatiseks. Aga nii ma tõepoolest olukorda tunnetan ja ma ei näe põhjust häbeneda seda välja öelda.
Seejuures tunnen päris paljusid väga patriootlikult meelestatud intelligentseid inimesi, kes tunnetavad olukorda sarnaselt, elades varieeruval määral saabuva hävingu elurõõmu närtsitavas eelaimduses. Paraku ei taha keegi neist oma mõtteid avalikult väljendada. Teadagi miks: kõik nad mõistavad, et suure tõenäosusega kaasneb sellega häbimärgistamine ja seeläbi ühiskondlikust elust väljalõikamine.
Avalikku teenistusse ei ole siis enam päris kindlasti asja. Peaks olema mõtlemapanev, et meid täna rõhuvale ja hääletuks tegevale hirmukultuurile leiab võrreldavat vaid nõukogude ajast. Meetodid on erinevad, tagajärjed pea totaalse enesetsensuuri saavutamise näol aga sarnased.
Alljärgnevalt põhjendan oma seisukohta veidi lähemalt. Ühelt poolt teen seda üleskutsena sisulisele avalikule arutelule kriitiliselt olulisel teemal. Teiselt poolt aga väljendan niiviisi teadlikku allumatust survele mitte puudutada tabuks arvatud teemasid ja väljendada n-ö valeks arvatud vaateid.
Mäletan hästi, kuidas Mihhail Korb sunniti IRL-i ja sotside survel Jüri Ratase esimesest valitsusest lahkuma, kuna ta oli ühel rahvakohtumisel tunnistanud, et tema isiklikult ei poolda NATO liikmelisust ja et soomlaste neutraliteedipoliitika meeldib talle rohkem. Ei aidanud hilisemad püüdlused oma väljaütlemisi siluda või neist taganeda – tuli pikema jututa valitsusest lahkuda.
Samuti mäletan, kuidas Mart Helmet rapiti Soome meediale väljendatud läbinisti kainemõistusliku seisukoha pärast, et Eestil peaks olema NATO liikmelisuse kõrval ka plaan B. Kahtlemata korraldatakse niisuguseid infooperatsioone olulises osas just selleks, et heidutada kõiki teisi poliitikuid ja arvamusliidreid neil teemadel rääkimisest.
Küsimuseks jääb, kas alluda sellisele survele või mitte. Mina valin mitte alluda. Ainult nii on võimalik vaba poliitilise arutelu kultuuri kvalitatiivselt parandada ning vaigistamispüüdlustele vastu astuda. NATO liikmelisuse plusside ja miinuste üle arutlemine ei ole tabuteema ei Soomes ega Rootsis, rääkimata paljudest Kesk- ja Lõuna-Euroopa riikidest. Ei tohiks olla Eestiski.
Neil teemadel oma mõtete sõnastamist võib alustada tõdemusest, et NATO laiendamine vastu Venemaa piire on alati olnud meie idanaabri poolt tajutud kui strateegiline julgeolekuoht. Geopoliitilist reaalsust arvestades täiesti arusaadavalt.
Just samuti tunnetas USA 1960-ndate alguses talumatu strateegilise julgeolekuohuna Nõukogude Liidu raketibaaside rajamist Kuubale. Juba 19. sajandist praktiseerib USA Monroe doktriini, mille kohaselt ei aktsepteerita teiste suurvõimude sõjalist lähenemist USA piiridele, enese sisseseadmist n-ö USA mõjusfääris. Seda peavad inimesed arusaadavaks ja toetusväärseks.
Paralleelselt keelduvad aga need samad inimesed tunnistamast, et kui sedavõrd kompromissitu suhtumine oma julgeolekuhuvide tagamisse on arvatud loomulikuks ja põhjendatuks USA puhul, peaks seda aktsepteerima ka teiste suurriikide julgeolekuhuvidest rääkides. Siit ka suutmatus mõista, miks Venemaa ei ole kunagi pidanud aktsepteeritavaks NATO kui USA sõjalise võimu instrumendi laiendamist vastu Venemaa piire.
Öeldakse, et kõik riigid on ise vabad otsustama, milliste sõjaliste liitudega nad ühinevad, ent samas keeldutakse tunnistamast, et USA ei aktsepteeriks mitte mingil juhul Mehhiko, Kuuba või Kanada liitumist Venemaa või Hiina poolt domineeritud ja nende geopoliitilise mõjuvõimu kehtestamise instrumendiks olevate sõjaliste liitudega. Veelgi enam – viimati nimetatute domineerimist või vastavaid ambitsioone näeb USA sekkumist nõudva probleemina mitte ainult oma mõjusfääris, vaid koguni globaalses mastaabis. Vaade, mis eeldab geopoliitiliste suhete rajanemist karjuvatele topeltstandarditele, ei saa olla kestlik.
Lisaks eelnevale väärib osutamist, et Monroe doktriini kohaselt ei käsitle USA talumatu julgeolekuohuna mitte pelgalt teiste riikide sõjavägede kohalolu enesega piirnevates riikides, vaid kogu Läänepoolkeral. Mõelgem korraks maailma sõjalisi realiteete arvesse võttes, mida antud printsiibi rakendamine tähendaks, kui analoogsest julgeoleku miinimumi nõudmisest lähtuksid Vene Föderatsioon või Hiina Rahvavabariik. Sellisel juhul ei tohiks USA-l olla Euraasia kontinendil ühtegi sõjaväebaasi.
Ent reaalsus on selline, et USA sõjaväebaase ja -rajatisi leidub üle Euraasia kontinendi umbes 600 kuni 700, samas kui Hiina ning Venemaa sõjaväebaase on Läänepoolkeral… null. Hiina Rahvavabariigil, mida käsitletakse USA süvariigi poolt "ohjamist" vajava ohuna, leidub õigupoolest maailmas vaid üks sõjaväebaas – Djiboutil –, samas kui USA on oma sõjalise kohalolu laotanud erinevatel hinnangutel 140 kuni 150 riiki, millesse on rajatud ligikaudu tuhatkond sõjaväebaasi ja -rajatist, millest praktiliselt ühelgi pole USA emamaa kaitsmisega mingisugust (vahetut) pistmist.
Lähema ülevaate USA sõjalisest kohalolekust üle maailma leiab alljärgnevast videost:
Seejuures lubas Lääne-Saksamaa välisminister Hans-Dietrich Genscher 1990. aastal, et muutused Ida-Euroopas ja Saksamaa ühinemisprotsess ei tohi viia "Nõukogude julgeolekuhuvide kahjustamiseni". Seetõttu peab NATO välistama "oma territooriumi laienemise itta, st selle nihutamise lähemale Nõukogude piiridele", toonitas Genscher.
USA välisminister James Baker kinnitas aga kohtumisel Mihhail Gorbatšoviga, et NATO ei laiene tolligi ida suunas. Tõsi, kõnealune lubadus ei saanud vormistatud kirjaliku lepinguga, kuid sama retoorika jookseb läbi arvukates Nõukogude Liidu ja Lääneriikide kõrgeimate esindajate vahel peetud läbirääkimisi kajastavates memodes (olgu märgitud Genscher, Kohl, Baker, Gates, Bush, Mitterrand, Thatcher, Major, Woerner jt).
1990. ja 1991. aasta jooksul esitati korduvalt suulisi kinnitusi nii Nõukogude julgeolekuhuvide kaitstuse kohta kui ka NSV Liidu kaasamise kohta uutesse Euroopa julgeolekustruktuuridesse. Teiste hulgas on NATO itta laienemist kritiseerinud endine CIA direktor Robert Gates, kes viitas, et Gorbatšov ja teised pandi uskuma, et seda ei juhtu. (Asjaliku ülevaate neist kinnitustest annab M.E. Sarotte oma raamatus "Not One Inch: America, Russia, and the Making of the Post-Cold War Stalemate".)
Aga juba 1990-ndate teises pooles jäeti Venemaa vastuseis NATO laiendamise plaanidele tähelepanuta ja antud lubadused "unustati", sest Jeltsini aegse Venemaa nõrkuse tõttu ei nähtud Moskval olevat suutlikkust oma tahet maksma panna.
Seega asuti pärast Bill Clintoni presidendiametisse saamist vastupidiselt Külma sõja lõppedes antud lubadustele NATO-t laiendama – esmalt 1999. aastal Poola, Tšehhi ja Ungarisse, seejärel 2004. aastal ka Bulgaariasse, Rumeeniasse, Slovakkiasse, Sloveeniasse ja ka vahetult vastu Venemaa piire – Balti riikidesse.
Kui president Vladimir Putin teatas 2007. aasta Müncheni julgeolekukonverentsil oma epohhi loovas kõnes ühemõtteliselt, et kriitiline piir on ületatud ning Venemaa ei aktsepteeri rahvusvahelistes suhetes enam alluva ja surutava rolli, siis selle üle vaid naerdi. Järgmisel aastal toimunud NATO Bukaresti summitil räägiti juba NATO laiendamisest ka Ukrainasse ja Gruusiasse.
NATO laienemisse puutuvalt tasub meeles pidada ka 20. sajandi ühe kõige mõjuvõimsaima USA välispoliitika figuuri, Nõukogude Liidu "ohjamise" poliitika peaarhitekti George Kennani hävitavat hinnangut. Täpsemalt pidas USA diplomaatia grand old man NATO laiendamist kogu oma elutöö – Lääne ja Ida vahel Kolmanda maailmasõja ärahoidmise – reetmiseks.
1999. aastal hindas Kennan NATO Venemaa suunas laiendamise poliitikat ning selle tagajärgi järgnevalt:
"Ma arvan, et see on uue külma sõja algus. Usun, et pikas perspektiivis saab venelaste reaktsioon (NATO laienemisele) olema väga vaenulik ning see hakkab kujundama nende poliitikat. Usun, et see on kohutav viga. Selleks polnud mitte mingit vajadust. Mitte keegi ei ähvardanud enam mitte kedagi. Selline laienemine paneks Ameerika Ühendriikide asutajaisad end oma haudades ümber keerama."
Kui CIA koordineeritud 2014. aasta Ukraina riigipöörde järel reageeris Venemaa Kennani ennustusele vastavalt, okupeerides Krimmi ja käivitades sõjalise vastasseisu Donbassis, tehti suuri silmi ja imestati, et mis nüüd siis küll juhtus.
Juhtus aga see, mida Venemaa oli selgelt öelnud: punane joon on ületatud ja kui ka nüüd ei peatuta, siis läheb olukord tõsiseks. Veel 2021. aasta detsembris kordas NATO peasekretär Jens Stoltenberg, et Venemaa nõudmisega peatada NATO laiendamine Ukrainasse ei kavatseta arvestada.
Seejärel asus Venemaa 2022. aasta veebruaris veelgi otsustavamalt tõestama, et ei ole oma punastest joontest rääkides bluffinud, vaid seisab oma positsiooni taga täie tõsidusega. Seejuures on toona käivitatud suurem sõda selgelt kinnitanud, et külma sõja järgne unipolaarne maailmakord, kus USA dikteeris jõupositsioonilt Venemaale ja ka Hiinale oma tahtmise, on minevik. Venemaa on toonasega võrreldes oluliselt tugevam ning selle võime oma huve kehtestada on hoopis kõrgemal tasemel. Rääkimata Venemaaga lähedastes suhetes olevast Hiinast, mille tööstuslik võimsus on tänaseks Läänest kaugelt möödunud.
Kui me seda reaalsust ei teadvusta ja anname end NATO liikmena jätkuvalt Venemaa põlvili surumise, tükeldamise ja oma koduõuel sandistamise globalistliku ambitsiooni teenistusse – muu hulgas võimaldades paigutada meie territooriumile tuumalõhkepeade kandmise võimekusega USA raketisüsteeme ja NATO hävitajaid, ehk isegi USA sõjaväebaase (nt Nursipalu) –, siis ei ole sugugi ebatõenäoline, et sammume hävingu poole. Pigem on see ootuspärane.
Nagu Ukraina sai suure sõja mitte seepärast, et ei kuulunud NATO-sse, vaid just seepärast, et NATO-t püüti Ukrainasse laiendada, nii võib juhtuda ka meil, et sõja saame mitte hoolimata NATO-liikmelisusest, vaid paljuski just selle tõttu, et NATO-liikmelisust kasutati Eesti kaudu Venemaa-vastase globalistliku agenda väljamängimiseks. Viisil, mida Venemaa ei pea oma strateegilisi julgeolekuhuve silmas pidades võimalikuks tolereerida. Muu hulgas viitab sellise sündmuste käigu võimalikkusele Ukraina sõja käsitlemine ka meie sõjana ning koguni valitsuse valmidus saata Eesti kaitseväe lahingüksus Ukrainasse.
Oluline on mõista, et Eesti ärakasutamine sarnaselt Ukraina ärakasutamisele on reaalne võimalus, millega tuleb arvestada. Seda tehes peaks ühtlasi mõistma, et ei Euroopa Liidu ega NATO-liikmelisus ei ole midagi igavesti garanteeritut, sest geopoliitiliste jõujoonte muutudes ja sisemise nõrkuse süvenedes võivad need struktuurid kiiresti laguneda või muutuda läbinähtavalt teovõimetuks.
Juba praegu ollakse USA ja Euroopa aina kasvavate vastuolude taustal põhjendatult mures, kuivõrd NATO kriisiolukorras üleüldse toimiks. Heaks lakmuspaberiks on olnud Ukraina sõda, kus konflikti provotseerija – NATO – on ilmutanud jahmatavat struktuurset võimetust ning aktiivsemad liikmesriigid on otsustanud (just samuti impotentseks osutunud) ad hoc tahtekoalitsioonide loomise kasuks.
Ei ole raske mõista, et kuivõrd NATO on sisuliselt USA globaalse ülemvõimu Venemaa suunal projitseerimise instrument, ei ole NATO-l ilma USA-ta mingisugust arvestatavat heidutus- ega lahingupotentsiaali. Pole aga sugugi võimatu, et Ukraina sõja kokku pakkimisel suunatakse USA tähelepanu sootuks mujale kui Euroopasse. Mitmed märgid osutavadki sellise asjade käigu tõenäosusele ja ei saa välistada, et avalikkuse eest varjatult ongi juba midagi niisugust kokku lepitud.
Lisaks peaks arvestama sellega, et NATO liikmelisus ei ole mingi võta või jäta vormis täiesti ühetaolisena ette antud mall, vaid seda saab rakendada väga erineval moel.
Selle vormiks võib olla rahulik, heanaaberlikke diplomaatilisi suhteid taotlev, reaalsele diplomaatiale tuginev ja oma rahva parimatest huvidest lähtuv tasakaalukas hoiak, mis arvestab ka Venemaa strateegiliste julgeolekuhuvidega.
Ent just samuti võib selle vormiks olla diplomaatiast täielikult lahti öelnud räusklev ja vääritu ärplemine, kus oma rahva parimate huvide teenimine on asendatud oma riigi taandamisega instrumentaalsesse Venemaa-vaenuliku agenda väljamängimise rolli. Selle mõistmiseks piisab Eesti ja Ungari hoiakute võrdlemisest NATO liikmetena.
Paljud enam ei mäletagi, et väidetavalt loodi NATO Külma sõja päevil oma asutajate kollektiivseks kaitseks, mitte agressiivseks ekspansiooniks Ida-Euroopa steppidesse ja Kaukaasia mägiriikidesse.
Kriitiliselt oluline on mõista tõsiasja, et USA vaatest pole ei Eestit ega ühtegi teist Ida-Euroopa riiki võetud NATO-sse seepärast, et USA tahab kangesti võtta endale julgeolekugarantiide jagamisega kaasnevaid vägagi riskantseid kohustusi. Igati ootuspäraselt on USA huvid lähtunud omakasu taotlusest – soovist kasutada NATO-t oma mõjuvõimu ja sõltuvussuhete süvendamiseks ning sõjalise kohaloleku kindlustamiseks Euroopas, oma sõjatööstusele massiivsete tellimuste tagamiseks ja Venemaa survestamiseks suurema jõuõla tekitamiseks.
See aitab ka mõista, miks võimalikult pingelised suhted Venemaa ja Euroopa vahel teenivad otseselt USA huve – mida enam tunnetab Euroopa Venemaas julgeolekuohtu, seda enam süveneb Euroopa sõltuvussuhe USA-ga – nii sõjaliselt kui ka majanduslikult. Midagi ootuspärast ei saa aga olla selles, et ka Ida-Euroopa riigid ise teostavad oma NATO liikmelisust mitte oma huvidest, vaid USA huvidest lähtuvalt. Nii käituvad vaid vasallid.
Tõsiseid küsimusi, mis vajaksid selle teemaderingi haaramisel teadvustamist ja põhjalikumat läbimõtlemist, on veel terve rida.
Alustada võib tõsiasjast, et NATO lepingu artikkel 5 ei kohusta organisatsiooni liikmeid (sh USA-d) mõne liikmesriigi (nt Eesti) vastu suunatud sõjalise rünnaku korral praktiliselt mitte millekski. See paljuräägitud, aga vähe tuntud artikkel kohustab võtma kasutusele "vajalikuks peetud meetmeid", ent juttu ei ole kohustusest tingimata sõjaliselt sekkuda.
Jätkata võib tõsiasjaga, et reaalselt ei ole NATO mitte kunagi ühegi oma liikmesriigi kaitseks sõtta astunud – kui mitte arvestada USA kui NATO juhtivriigi toetamist kaksiktornide õhkimise järgselt algatatud Afganistani sõjas. Seejuures tasub meenutada, et ka toona võttis nn vaba maailma juht president George W. Bush liitlaste ja partnerite võimalikud valikud kokku kahe lausega: "Igal riigil, igas piirkonnas, on nüüd vaja langetada otsus. Te kas olete meiega või terroristidega."
Siit edasi tasub teadvustada, mida tõestas 1999. aastal aset leidnud ja ilma ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadita teostatud Serbia pommitamine. Tõestas seda, et NATO-t ei pruugita kasutada vaid kollektiivkaitse struktuurina, vaid sel on ka selge rünnakupotentsiaal. See tõdemus aitab omakorda mõista, miks Venemaa näeb NATO laiendamises vastu tema piire põhjendatult strateegilisi julgeolekuohte.
Kõige selle juures tuleks tunnistada, et veendumus, nagu viskuks USA ja teised NATO riigid sõjalise konflikti korral Eesti või ka kõigi Balti riikide kaitseks sõtta Venemaa kui maailma suurima tuumariigiga, ei ole midagi enamat kui usuakt. Nagu juba osutatud, NATO lepingust tulenevat kohustust selleks ühelgi NATO liikmesriigil reaalselt ei ole.
Kui juunis küsiti Haagi tippkohtumise eel ja ka selle järel president Trumpilt korduvalt, kas ta mõistab NATO lepingu artiklit 5 USA-le sõjalise sekkumise kohustust kätkevana, keeldus ta vägagi kõnekalt jaatava vastuse andmisest. Niisiis võib NATO sõjalisse sekkumisse uskuda, aga nõuda, et kõik tunnistaksid seda usku, justkui oleks tegu kindla faktiga või nagu sõltuks usu realiseerumine uskujate hulgast ning nende usu vankumatusest ja ühtsusest, on täiesti põhjendamatu.
Seda enam, et kaine pilk Euroopa riikide sõjalisele võimekusele paljastab reaalse Venemaa vastase sõjapidamise suutlikkuse puudumise – eriti olukorras, kus aastaid Ukraina sõjas karastatud Venemaa armee on omandanud varasemaga võrreldes hoopis uue kvaliteedi. Teiste hulgas on Euroopa reaalse sõjalise võimekuse hädisust tunnistanud terve rida Euroopa riikide ja ka USA tippsõjaväelasi ja valdkonna eksperte.
Ehk siis ei ole sugugi võimatu ega isegi ebatõenäoline, et meie lootused NATO kollektiivkaitse suhtes ei täitu. Eesti on aastakümneid püüdnud oma ustavust näidata: osalenud kuulekalt kõigis USA vallutussõdades, mis mitte kuidagi meisse ei puutu, ning tõstnud oma rahvastiku hääbumisest hoolimata kaitsekulutuste taseme üle 10 protsendi riigieelarvest ja suunanud sedasi tohutuid summasid USA sõjatööstusele.
Ent kui jõuab kätte aeg, mil vajame ise kaitset – kaitset, millega oleme kogu oma riigikaitse ja omariikluse mudeli alusena arvestanud –, siis seda lihtsalt ei tule. Sel lihtsal ja arusaadaval põhjusel, et neil, kes peaksid kaitset pakkuma, oleks sellest mõõtmatult rohkem kaotada kui võita.
Tasub meenutada, et isegi Kaja Kallas lobises 2022. aastal välja riigisaladuse, et NATO kaitseplaanid võimaldaksid Eesti okupeerida ning et suure tõenäosusega tähendaks see Eestile totaalset hävingut. Peaks olema ka mõtlemapanev, et Venemaaga piirnevas rinderiigis nimega Eesti paikneb praegu alla 2000 liitlassõduri, Serbiast lahti lõigatud 1,6 miljonilise rahvaarvuga Kosovosse on aga paigutatud üle 4500 NATO sõjaväelase.
Keegi ei saa väita, et nii asjad kindlasti ei lähe – seda võib vaid uskuda ja loota. Minul paraku seda usku ei ole, mistõttu pean NATO valmisolekut viskuda Balti riikide kaitseks Venemaa vastu sõtta illusoorseks. Kui mitte illusoorne, siis suuresti ülepaisutatud on nii oht, mille eest meid väidetavalt kaitstakse, kui ka kaitse, mida meile väidetavalt pakutakse. (Kangastub paralleel koroonaajaga: propagandistlikult valetati tegelikust kordades suuremaks nii viiruse ohtlikkus kui ka selle eest kaitset pakkuma pidanud vaktsiinide vajalikkus ja tõhusus.)
Kusjuures Ukraina sõja kogemus üksnes kinnitab selle vaate paikapidavust. Ukrainat on küll käsitletud de facto liitlasena, aga tema poolel vahetusse sõtta Venemaa vastu pole olnud ega ole jätkuvalt nõus astuma ei USA ega ükski Euroopa riik. Võib ju osutada, et olukord oleks sootuks erinev, kui Ukraina asemel käiks jutt mõnest NATO liikmesriigist. Aga kas ikka oleks? Eriti, kui jutt käiks mõnest palju väiksemast ja geopoliitiliselt ebaolulisemast riigist, nagu näiteks Eesti. Julgen sügavalt kahelda.
Neid asjaolusid silmas pidades osutasingi üle-eelmisel nädalal portaali Objektiiv saates „Fookuses", et meie riigi- ja valitsusjuhtide reaalsustajuta, agressiivne ja praaliv Venemaa-vastane retoorika – põlvili surumise, tükeldamise, oma koduõuel sandistamise jms ähvardused – on kujunenud Eestile julgeolekuohuks ning et sellist vastutustundetut retoorikat on peetud võimalikuks praktiseerida just nimelt toetudes illusoorsele ettekujutusele, et NATO pakub meile alati kindlat seljatagust.
Ei ole raske mõista, kuidas sellised väljaütlemised on teeninud globalistlike ringkondade huvi pingestada suhteid Venemaaga. Aga realiteetidega arvestades ja Eesti julgeolekuhuvidest lähtudes oleks pidanud kõik sellised väljaütlemised jääma lausumata ning nende asemel pidanuks teostuma reaalsed heanaaberlikke suhteid otsivad diplomaatilised püüdlused, mis on eriti olulised just pingelisel ajal.
Kui ühel hetkel selgub, et geopoliitiliste jõujoonte ja ka USA geopoliitiliste huvide muutumise protsessis lepitaksegi üle meie peade kokku NATO taandumises Balti riikidest, siis peame seni viljeletud praalivat ja teadlikult suhteid pingestavat Venemaa suunalist poliitikat kibedalt kahetsema. Sellisel juhul peame tunnistama, et kriitilist analüüsi summutades oleme teinud kapitaalseid valearvestusi. Kuidas siis varem tehtud vigu heastada, seda on isegi raske ette kujutada.
Kogu selle diskussiooni ja oma usu kõigile pealesurumise juures ei maksa ühtlasi unustada, et Eesti jätmisega Nõukogude Liidu koosseisu nõustusid juba Teise maailmasõja ajal meie selja taga meie tänased suurimad NATO liitlased USA ja Ühendkuningriik, sõlmides 1943. aastal Teherani ja seejärel 1945. aastal Jalta konverentsidel vastavad salalepped.
Raske on näha, et nende riikide iseloomus ja käitumismustrites oleks vahepealsel ajal midagi põhimõtteliselt muutunud. Need, kes ei suuda mõista, et geopoliitikas taanduvad kõik põhiprotsessid suurriikide huvidele, mitte nende ennastohverdavale murele ja hoolele õigluse ja väikeriikide saatuse pärast, ei ole võimelised vähimalgi määral Eesti tulevikku ja seda mõjutavate valikute tähendust ette nägema.
Niisiis jääb tõeliselt oluliseks küsimuseks see, millised saavad tulevikus olema suurriikide huvid, milline saab olema nende võimekus oma huve maksma panna ning milline staatus võimaldab Eestil selles huvide kehtestamise ja tasakaalustamise protsessis omada kõige paremaid väljavaateid püsima jääda. Siin on tõsise analüüsi ja kaalumise, mitte loosungite lehvitamise koht. Maailm on kiires muutumises ja kes ei suuda muutusi ette näha, ei julge neid tunnistada või ei oska nendega arvestada, see pole tõenäoliselt ka suuteline muutustega kohanema.
Muidugi ma mõistan, et nende küsimuste tõstatamine toob meie inforuumis kaasa küsimuste tõstaja häbimärgistamise, võib-olla ka verbaalse või koguni füüsilise ründamise. Seda tehakse sihiteadlikult ja riiklikult suunatult. Aga nagu eelnevalt osutatud, olen sellest hoolimata otsustanud neid küsimusi tõstatada, sest keegi peab seda tegema ja ühtlasi poleks väärikas jätta see tegemata lihtsalt kartusest saada häbimärgistatud.
Oma seisukohti sõnastades mõistan ma muidugi sedagi, et kuni Euroopa Liit ja NATO ükskõik kui halvatult toimivad – olgu või illusoorselt –, ei astu Eesti neist mingil juhul välja. Mitte ainult seetõttu, et selleks puudub süstemaatiliselt konditsioneeritud hoiakutega avalikkuse elementaarnegi toetus, vaid ka seetõttu, et Eesti poliitilisel ja bürokraatlikul eliidil puudub reaalse riikliku iseseisvuse praktiseerimise võime.
Lisaks, küllap mõistavad kõik Euroopa riigid, eriti väiksemad, et Euroopa Liidust ja NATO-st väljaastumine tooks kaasa n-ö karistusoperatsioonid – tahtliku isoleerimise ja raskuste põhjustamise, et heidutada teisi samale teele asumisest.
Siiski peaks kaaluma, mil viisil teostada Euroopa Liidu ja NATO liikmelisust nii, et see teeniks maksimaalselt meie rahvuslikke huve – ja milline on meie plaan olukorraks, kus need struktuurid lakkavad toimimast määral, mida ei ole enam võimalik isegi illusioonidega varjutada. Plaan B olemasolu peaks olema eneseteadlikule riigile elementaarne.
Sisulisele temaatilisele avalikule arutelule ei julge ma loota. Pigem on tõenäoline, et piirdutakse loosungite lehvitamisega. Sellest hoolimata edastasin Delfi vahendusel üleskutse arutelule ka peaminister Kristen Michalile, kes pidas eelnevalt vajalikuks kommenteerida minu seisukohti järgmise torkega: "Varro Vooglaid ja tema tugisüsteem võiks siiski kaaluda suure idanaabrist sõbra juurde minekut, kui ta juba nii armas on. Meil ülejäänutel siiski on oluline, et Pikas Hermannis lehvib sinimustvalge. Ja nii see ka jääb."
Niisugune loosungite lehvitamine on muidugi palju lihtsam kui sisulisse diskussiooni astumine, sest viimane eeldab loogilist mõtlemist ja veenvaid argumente. Lisaks saab taoliste loosungitega näidata oma poliitilist "õigeusklikkust" ja seeläbi parandada oma väljavaateid teha kehtiva süsteemi raames lennukat poliitilist karjääri, nagu on seda teinud Michali eelkäija Kaja Kallas.
Just selles vaimus toimetab ka keskerakondlane Jaak Madison, kirjutades Facebookis, et minu mõtteavaldused saates "Fookuses" tõestavat temaga võrreldes väga suurt väärtuste erinevust, mida on vaja teada ka valijatel oma valiku tegemisel. Üllatusmoment siin puudub, sest Madison on alati paistnud silma innukate püüdlustega näidata end geopoliitilistes küsimustes eeskujulikult "õigesti" mõtleva poliitikuna, kes hoidub poliitiliste dogmade suhtes isegi küsimuste esitamisest, rääkimata neile vastuvaidlemisest.
Omalt poolt võin vaid korrata seda, mida kirjutasin vastuseks ka Madisonile:
"Kes on harjunud olema vasallid ega oskagi olla midagi muud, need ei kujuta enam ettegi, et elu võiks käia teisiti. Ei julge sellele mõeldagi. Kui siis keegi seda ikkagi teeb ja ütleb, et ühel hetkel mitte kuigi kauges tulevikus võib juhtuda, et tuleb hakata iseseisvalt hakkama saama ja ehk on selles midagi positiivsetki, karjutakse ta maha. Paadikõigutaja! Reetur! Värdjas! Kõik see on ootuspärane ja ka mul on üksnes hea meel, kui meie hoiakute erinevused saavad nähtavamaks."
Kui inimesed, nagu Madison, ei oma mingit usku, et Eesti võiks ilma EL-i ja NATO-ta hakkama saada – see olevat täiesti ebarealistlik –, siis nähtub sellest just see probleem, millele eelnevalt osutasin: nad tegelikult ei usu Eesti kui iseseisva riigi eksistentsi võimalikkusse. Just nagu isegi veel 1980-ndatel aastatelgi ei uskunud paljud, et Eesti võiks eksisteerida iseseisvana väljaspool Nõukogude Liitu.
Iseseisvusest räägitakse seega vaid sisutühja loosungina ja paljuski taandubki see võimalusele säilitada oma harjumuspärane sotsiaal-majanduslik elustandard ja sinimustvalge lipp Pika Hermanni tornis – kõik olulised poliitilised valikud, nagu ka suurem osa kehtivast õigusest, dikteeritakse väljastpoolt.
Mina usun riikliku iseseisvuse võimalikkusse ja sooviksin ka näha Eestit reaalselt iseseisva riigina. Riigina, kus põhiseadus, mitte Euroopa Liidu õigus, on kõrgeima jõuga õigusakt ning kus ka välis- ja julgeolekupoliitilised otsused (rääkimata sisepoliitilistest otsustest) langetatakse iseseisvalt, üksnes oma rahva parimaid huve silmas pidades.
Parema meelega aktsepteeriksin sellega kaasnevaid ohte kui loobuksin iseseisvuse hoiakust ning sellega kaasnevast rahvuslikust ja riiklikust väärikusest. Seda enam, et tõsised ohud kaasnevad ka iseseisvuse taotlusest loobumisega, samal ajal kui iseseisvuse taotlus kätkeb mitte ainult ohtusid, vaid ka suuri võimalusi.
See on eraldi käsitluse teema, aga väljaspool Euroopa Liidu lämmatavat bürokraatiat ja meie energiasõltumatust hävitavat nn rohepööret ning tohutus mahus katuserahade nõudmise mehhanismiks kujunenud NATO-t võiks tekkida Eestile suured konkurentsieelised ja ka senisega võrreldes suur majanduskasvu potentsiaal. Rääkimata perekonnavaenulike ideoloogiliste survete ja kammitsate taandumisest ning hiiglaslike rahaliste vahendite vabanemisest selleks, et pöörata põhiseaduse preambuli vaimus kohast tähelepanu meie ühiskonda seest poolt lammutavatele reaalsetele probleemidele, millest esimeseks on surmtõsiselt ähvardav demograafiline katastroof.
Muidugi ma tean, et minu vaated ei leia Eesti poliitilistes ringkondades (ega isegi konservatiivide seas) kuigivõrd poolehoidu. See tõdemus ei pane aga mind oma vaateid muutma ega ka loobuma nende väljendamisest. Ei riikliku poliitika ega ka üldisema eluhoiaku mõttes. Sest nn ühispartei moodustub lõpuks just neist poliitikutest, kes alluvad süsteemi survele mitte n-ö keelatud teemadel lubamatuks arvatud vaateid väljendada ega isegi vastavaid küsimusi tõstatada.
Niisiis, viimaks tuleb sellistest arutlustest lähtuvad põhimõttelised otsused teha mitte ainult Eestil, vaid ka meil kõigil indiviididena – eriti poliitikutena –, leides õige suhte vabaduse ja turvalisuse, tõetruuduse ja populaarsuse, isikliku väärikuse ja karjääriväljavaadete vahel.
Muidugi võib ka minu vaade olla ekslik (eriti teadmises, et oma hinnangute kujundamisel tuleb opereerida suure hulga hüpoteetilisusega). Aga eksida ei saa ma selles, et niisugusena olen ma oma aruteludes tõe ära tundnud – iseseisvalt ja ausalt, ilma mingi varjatud agendata. Kellel on meie rahva ja riigi ees seisvate põhimõtteliste valikute osas õigus, kellel mitte, selle osas toob selgust aeg. Jääb üle loota, et õppetunnid ei kujune fataalseks.
Mis puutub aga Michali torkesse seonduvalt sellega, et Pika Hermanni tornis peab edaspidigi lehvima sinimustvalge lipp, siis oma kiindumust ja austust selle lipu vastu on tal ja tema koalitsioonikaaslastel võimalik välja näidata toetades hiljuti minu ja teiste EKRE fraktsiooni liikmete poolt riigikogu menetlusse antud seaduseelnõud, mille kohaselt tohiks mitte ainult Pika Hermanni tornis, vaid ka nii riigikogu, Stenbocki maja kui ka kõigi muude avaliku sektori hoonetel heisata alaliselt üksnes Eesti lipu.
Propagandistlikke sisutühje loosungeid suudavad lehvitada paljud, neid sisuga täita palju vähemad.