Hoolimata sellest, et end ise Eestiks nimetavad poliitilised jõud hävitavad omariikluse viimaseid riismeid ja on teinud meie riigist Euroopa Liidu kubermangu, on Eesti näol tegemist minu sünnimaaga ja seletamatul moel olen sellega seotud, kirjutab Roland Tõnisson.

Inimesel on siin ilmas mitu „mina." Ta on sotsiaalne olend isiklikul, perekondlikul ja ühiskondlikul tasandil. Sellel kolmel tasandil valmistun ma vabariigi järjekordseks aastapäevaks. Inimesena mõtlen ma kiluleibadele. Perekondlikult mõtlen sugulaste ja tuttavate õnnitlemisele. Ühiskondlikul tasandil tegelen erinevate väljakutsetega. See kodanikutasand on üsna keeruline. Kui kilud saab poest kätte üsna kergelt ja suguseltsile õnnitlusi jagada on lihtsamast lihtsam, siis kodanikuna end praeguse ühiskonnaga seostada on väga problemaatiline.

Aegajalt loen oma leivaametist lähtuvalt üle Põhiseadust. Sellest jääb minule mulje, et Eesti Vabariik on minu kodu. Reaalsuses on minu seisund kodanikuna sootuks teistsugune, ent Põhiseadust lugedes näen ma, et Eesti Vabariik eksisteerib selleks, et minu õigused oleksid kaitstud. Sest peale kohustuste on mul ka õigused. Põhiseadust lugedes selgub, et need on täiesti olemas.

Kui ma loen Põhiseadust, siis avaneb seal pilt kodanikust, kes teeb koostööd riigiga. Seal avaneb mulle pilt riigist, kes teeb koostööd kodanikuga. Ent iga kord Põhiseadust avades tunnen ma end nagu Nõukogude Liidust Israeli emigreerunud juut Izja, kes tellis Tel Avivis elades Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei häälekandjat „Pravda."

„Izja! Miks sa seda teed?" imestasid teised.

„Saate aru! Siin elades ma muud ei kuule kui korrumpeerunud poliitikutest, manduvast kultuurielust, hukatuslikust välis- ja sisepoliitikast. Aga kui ma loen „Pravdat," siis ma näen, et minu kodumaa on võimas riik ja tegija maailmatasandil, keda paljud peavad endale rivaaliks ja ohuks ja uhkus tõuseb minu rinnas!"

Ka mina tahaksin mõelda Eesti Vabariigile uhkusega rinnas. Ma ei taha, et Eesti Vabariigi põhiseadus peab olema toniseerivaks lugemismaterjaliks, millega ennast reaalsusest hetkekski distantseerida.

Meil on mitu Eestit. Esimene Eesti on see, mis ennast valitsuseks peab ja üritab luua muljet „rahva ja partei ühtsusest," kaasates selleks kõikvõimalikud vahendid. Eriti meedia. Nagu deklareeris omaaegne „Helsingi Pravda," ehk väljaande „Helsingin Sanomat" omanik Aatos Erkko: „Meedia ülesanne ei ole tõelisusest teada andmine, vaid selle tõelisuse loomine."

Esimene Eesti seisab paraadidel tribüünidel, näitab muskleid ja liitlasi, tahab tuumarelva ja lubab vaenlase purustada tema omal maal. Esimene Eesti figureerib ametlikes teadaannetes ja selle tegevustest saame lugeda meediast: „Eesti otsustas …," „Eestit kiideti …," „Eesti osaleb …," „Eesti maksab …"

Siis on see kolmas Eesti, (loetelu järjekord õige, RT) kes tõesti maksab, aga ei otsusta ja vahel osaleb, ning keda kindlasti ei kiideta.  Esimene ja teine Eesti, kellest kohe juttu tuleb, näitavad kolmandale keskmist sõrme, loevad kolmandale pidevalt peale õpetussõnu, süüdistavad väheses empaatias, tagurluses ja lahjas patriotismis.

Siis on veel juba nimetatud teine Eesti, kellele makstakse, keda kiidetakse, keda kaasatakse ja kes on moodsate teemadega pjedestaalil. Kui Eesti Vabariigi aastapäev on üks neist harvadest aegadest, mil räägime isamaa-armastusest ehk patriotismist, siis teine Eesti nimetab seda tänapäevaselt šovinismiks. Isamaalisusel on meie ajal üldse negatiivne mekk man. Keskmine lääne mees püüab olla kõike muud kui otsuse- ja sõnakindel meesterahvas. Ta reklaamib end haavatavana ja õrnana. Ta vajab turvatsooni ja rehabilitatsiooni toksilise maskuliinsuse poolt tekitatud hingehaavade tõttu. Ta distantseerib end kohustustest ja räägib palju õigustest. Sellisena demonstreerib ennast ka Eesti number 2.

Esimese Eesti puhul on meil tegemist oligarhide võimuga. Mõiste tuleneb kreekakeelsest väljendist „väheste võim" ja sellega meil ju ka tegemist on. Minu kui kodaniku jaoks tähendab see seda, et mul ei ole mingit võimalust osaleda riigielus – valitseb valevalimistega ja propagandavaledega (Lehtme afäär) võimu haaranud seltskond. Puudub võimalus läbi viia erakorralisi valimisi. Riigikogu on minetanud oma rolli seaduste vastuvõtjana ja valitsuse kontrollorganina. Ka president on pelgalt oligarhide käpiknukk.

Kodanikuna ei ole mul loota mitte kellelegi.

Ja siis on meil Eesti Vabariigi aastapäev. Mida sellega peale hakata? Kas see on minu pidupäev?

Kõigest hoolimata – Eesti on minu perekond ja minu kodu. Minu kodu ja perekond on kolmandas Eestis ja ma olen selle üle õnnelik, kuigi oleme surutud viimasesse liigasse. End Eestiks nimetavad poliitilised jõud hävitavad omariikluse viimaseid riismeid ja on teinud Eestist Euroopa Liidu kubermangu, ent sellest hoolimata on Eesti näol tegemist minu sünnimaaga ja seletamatul moel olen sellega seotud. Sünnimaast kauemaks eemale jäädes tunnen lausa füüsiliselt igatsust selle järgi. Ehk on selline tunne tuttav ka heale lugejale?

Nii avan ilmselt järjekordsel vabariigi aastapäeval koos kilukarbiga ka Põhiseaduse, et veenduda – tegemist on ikkagi minu riigiga. Ümbritsev elu veenab mind küll vastupidises, ent ma tahan uskuda, et Eesti Vabariik on minugi riik, mitte ainult oligarhide ja nende poolt minu maksurahaga finantseeritavate "kodanikeühenduste" tulundussüsteem. Ma tahan uskuda, et mul on ka muu seos Eestiga kui ainult sellest süsteemist tegelike kasusaajate tuluallikana. Seda illusiooni luban ma endale minu enda tagasihoidlikul moel.

Elagu Eesti maa ja tema rahvas!