Eestiaegsetest inimestest kiirgas Wabariigis sündinud inimeste võnge. Nad olid vabana sündinud. Mitte jutumärkides vabana, vaid kõige otsesemas tähenduses vabana sündinud, kirjutab Jüri Kotšinev.
Pikk jalutuskäik, mis mulle pigem meenutas retke mälestuste maale, võimaldas taas kord näha Shnelli tiigi äärse pargi rahulikku vaadet ja igal kevadel looduse kaunil õitsemise ajal pilku ja mälu paitavaid pilte.
Jalutades aeglaselt mööda asfalteerimata pargiradasid nägin ma endast mööduvaid prouasid ja mõtlesin, et siis, kui sai mööda neid samu radasid üle poole sajandi tagustel aegadel kevadeti Toompea nõlva ääres asuval staadionil võimlemistundides käies, tulid vastu jalutavad eestiaegsed prouad. Eestiaegsed härrad olid selleks ajaks enamasti juba kas surnud või siis sõjas langenud, küüditatud või Eestist pagema sunnitud.
Mis vahe on sellel kaugel noorusajal meelde jäänud pildil tänase päevaga?
Vahe on lihtne – praegu jalutavad samu pargiradasid pidi need seeniorid, kes on sündinud mitte Eesti ajal, vaid ENSV-s. Sellega on kõik öeldud.
Ma ei hakka võrdlema ega kõrvutama omavahel põlvkondasid, kellest vanem oli sündinud vahemikus 1920–1940 nendega, kes sündisid nõukogude okupatsiooni ajal. Sellel võrdlemisel ei oleks mõtet. Nõukogude ajal sündinutel, kasvanutel ja õppinutel oli hoopis teine elukogemus kui nendel, kes sündisid Eesti Wabariigis ja kasvasid, õppisid ning elasid kuni okupatsioonini ning sõjaajani ja sellele järgnenud uue okupatsiooni ajal maal, mida praegu nimetatakse Eesti Vabariigiks.
Elu siis ja praegu ei olnud teineteisega võrreldav. Ühte asja võin aga kinnitada ilma ühegi kahtluse kübemeta – Eesti Wabariigi ajal sündinud olid vabana sündinud.
Mida ma selle all mõistan, on seletatav sellega, et kõige parem läbisaamine ja vastastikune mõistmine on mul läbi eluaja olnud nende väliseestlastega, kes olid sündinud minu ema põlvkonnakaaslastena ja siis oma kodumaalt uue punaokupatsiooni eest oma lähedastega Läände põgenesid 1944. aasta suvel ja sügisel.
Nendega vesteldes ei ole mul kunagi tarvis läinud mitte mingit „vestmikku" ega sõnaraamatut. Omavahelistes juttudes võis üksteisest aru saada „poolest naeratusest". Neid inimesi pole tänaseks päevaks elus peaaegu mitte kedagi. Nad kõik on oma maise elu ära elanud ja lahkunud siit ilmast.
Ma olen saanud kohtuda ja suhelda paljude ema põlvkonnakaaslastega, kes pagesid siit punaste eest küll Austraaliasse, küll Kanadasse, küll Hollandisse ja Saksamaale, Rootsi jne. Kõigil neil oli võõrsil elades säilinud eestiaegne sõnavara, lauseehitus ja mingi sõnul seletamatu, aga sellegi poolest selgelt tabatav vaimne võnge.
Ma ei tea, kas see oli seotud lingvistikaga või rohkem sotsiaalpsühholoogiaga, aga täiesti kuulatav ja tabatav see „eestiaegsete inimeste" kõnemaneer ja keelekasutus ning vastav meelsus minu silmale ja kõrvale oli alati fikseeritav.
See eriline suhtluskultuur ja olemise varjund „töötas" alati, kui suhtlesin väliseestlastega läbi erinevate kümnendite ja polnud vahet, kas selline suhtlus toimus siin kodu-Eestis või Läänes, kui külastasin juba peale NSVL lagunemist Stockholmis Eesti maja. Marta Sulling Austraaliast ja Linda Tulp Amsterdamist olid eelmise sajandi seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel, siin Tallinnas käies, justkui elavad eksponaadid igaveseks kadunud Eesti Wabariigist.
Eesti Wabariik ei kadunud mitte ainult maailmakaardilt 1940. aasta suvel, vaid ka palju suuremast dimensioonist, mis on inimeste olemise aegruumilise keskkonnana raskelt lahti seletatav. Ometi olid need väliseestlased, kellega minu ema ja vanaema suhtlesid Eesti Wabariigi ajal kui naabrite, koolikaaslase ja tuttavatega, nagu elavateks piltideks ammu unustatud kroonika või kunstiliste filmide lintidelt siis, kui ma sain võimaluse ise nendega suhelda.
Nendest kiirgas Wabariigis sündinud inimeste võnge. Nad olid vabana sündinud. Mitte jutumärkides vabana, vaid kõige otsesemas tähenduses vabana sündinud.
Ise ma olen sündinud nõukogude porilombis 1960. aastal. Minu lapsepõlv, koolitee ja noorus möödusid okupatsioonis. Kui võrrelda seda nende nooruse ja kooliteega, kes olid sündinud vabaduses, siis on see sama, mis võrrelda vabaduses sündinud tiigrit linnas roitva kassiga. Tiiger püüab vabas looduses saaki ja ei roni mööda prügikaste linna agulites.
Mõistagi on selline võrdlus väga tinglik ja isiklikult meelevaldne, aga universumis, nagu ütles kunagi üks mu sõber, ongi kõik isiklik. Nendel inimestel, kes elasid siin maal ammu enne mind, oli selline kasvatus ja korralikkuse aste, mida enam eriti kusagil näha ei ole. See, et mul on olnud elus võimalus kohtuda „vana aja inimestega" on suur kingitus.
Sellele mõeldes ja meenutades kohtumisi nendega, kes ümbritsesid minu ema tema noorusajal 1930-detel, on mul alati hea meel ja ma saan sellistest meenutustest alati uut jõudu edasi elamiseks. Mälestused võivad teinekord olla sama mõjusad kui arstirohi.
Oma mälu võib seega vabalt kasutada nagu apteeki ja sealt vajalikke mälestusi nagu ravimeid välja võtta. Kõige päästvam mõte sellel vabana olemise teemal on mõte sellest, et ka siin maal oli kunagi võimalus olla vaba ja väärikas inimene ja kodanik.
See, et ma ise sündisin nõukogude loomaaeda, ei morjenda mind, kuna see ei olnud minu enda valik. Ma olen võtnud selle teadmiseks ja lohutan ennast, et pääsesin tänu sünniaastale sõja koleduste ja okupatsiooni alguse nägemise jäledustest.
Ilmseks vedamiseks liigitan ma selle, et sain näha punaste võimu lagunemist, mis sellest, et kohalikud punased kuhugi ei kadunud ning edasi sadulasse jäid, olles vahetanud vaid oma leksikat ning lipsuvärvi.
Sündisin kunagi ENSV-s kohas mil Tallinn on nimeks nüüd pole vahet mis ootab mind ees keegi ei tea minu nime kõnnitud kaua on porisel teel umbrohul liival ja kruusal oleks vaid jaksu siis kõnniksin veel mina ei tulista puusalt Eesti on väike kuid suur on ta haud nüri on mõistus ja tahe aga me ikkagi anname au laulugi laulame vahel