Tarkusepäeval ja tarkusekuul on sobiv meenutada astronoomilisi tõdesid ning suvepuhkusest jõudu ammutanuna vaadata uuenenud teadusliku uudishimuga sügistaevasse. Selles ausas ettevõtmises aitab Objektiivi lugejaid astronoom Alar Puss.
Päikese ja Kuu andmeid
Septembrikuu on esimene sügiskuu. Tõsi küll, astronoomilises mõttes algab sügis alles 23. septembril kell 3.05. Siis satub Päike, õigemini selle keskpunkt, asuma täpselt Maa ekvaatori kohal, olles siirdumas põhjapoolkera kohalt lõunapoolkera kohale.
Tähendab, enne sügisese pööripäeva momenti paistis Päike pool aastat kogu aeg nii, et igal ajahetkel oli Päike mingis Maa põhjapoolkera punktis otse pea kohal ehk seniidis. Sügisese pööripäeva järel paistab Päike omakorda järgmise poolaasta jooksul nii, et asub igal suvalisel ajahetkel seniidis mingi Maa lõunapoolkera punkti kohal.
Seega on paratamatu, et talvepoolaastal paistab Päike Eestist vaadates suhteliselt madalas.
Kogu septembrikuu kohta võib üldistavalt siiski öelda, et säilub suvekuudele iseloomulikke jooni: ilm võib vahel olla piisavalt soe ka päevitamise jaoks. Teisalt võib ette tulla siiski ka selliseid ilmasid, mida suvekuudel ei tohiks eriti kohata: nt alla 9 – 10- kraadiseid päevatemperatuure, samuti päris mitme miinuskraadiga öökülmasid õhus, rääkimata maapinnast. (NB! See jutt polnud ilmaennustus, vaid lihtsalt mõningate võimaluste konstanteering).
Kuu esimeses pooles paikneb Päike Lõvi tähtkujus, 17-ndal septembril kell 5.04 siirdub Neitsi tähtkujju.
Ööd ja päevad saavad ühepikkusteks, kuu lõpus on öö isegi pikem kui päev. Päris kiire muutus pika pimeda öö suunas, kui arvestada, et valged ööd polnudki ju nii väga ammu.
Kuu faasid.
Viimane veerand 4-ndal kell 10.51, noorkuu ehk kuuloomine 11-ndal kell 6.27, esimene veerand 18-ndal kell 23.44, täiskuu 26-ndal kell 19.49.
Nagu oli ka augustis, on jällegi õhtuse noore Kuu vaatlustingimused päris kehvad. Kuu nägema hakkamiseks tuleb mitu õhtut pärast kuuloomist oodata; esimese veerandi ümbruses paistab Kuu ikka vaid lühiajaliselt väga madalas lõunakaares ning alles üsna vahetult täiskuu faasi eel muutuvad Kuu vaatlustingimused paremaks. Hommikuti viimase veerandi ümbruses paisetev vana Kuu pakub aga suurepäraseid vaatlustingimusi nii septembri alguses kui ka kuu lõpuhommikutel.
Asi on peamise aspektina selles, et Kuu järgib ju sodiaagis ligikaudu Päikese liikumise teekonda. Septembri esimese veerandi ümbruse Kuu paikneb Amburis ja selle naabertähtkujudes, mis ju Eestist vaadates madalal paistavadki. Viimase veerandi Kuu paikneb aga septembris Sõnni ning Kaksikute piirkonnas, tõustes koos nende tähtkujudega ka kõrgele.
Teine aspekt on aga veel. Kuna Kuu orbiit on ekliptikaga (st Päikese näiva „teerajaga" sodiaagis) umbes 5-kraadise nurga all. Paaril viimasel aastal on Kuu orbiit paiknenud nii, et see ulatub Skorpioni, Maokondja, Amburi ning Kaljukitse tähtkujude kandis ekliptikast veelgi allapool ehk lõuna pool ning Kaksikute, Sõnni ja Vähi kandis aga ekliptikast koguni kõrgemal. Sama võib öelda ka tänavuse aasta kohta. Seetõttu ongi Kuu nähtavuse kontrastid nii suured.
Üldiselt on aga asi ses mõttes pikemaajalises plaanis aastate lõikes paranemas. Nimelt Kuu orbiit ise (mõistagi üpriski aeglaselt) pidevalt liigub mööda ekliptikat ning selle Eestist vaadates madalaim osa nihkub kõrgemal paistvate sodiaagi tähtkujude piirkonda. Siis saame ka septembrikuist (ning üldse sügisest) noort Kuud mõneti paremini näha.
Sissejuhatus planeetide nähtavusse
Kõige paremini on septembris näha Saturni. Planeet on vaadeldav kogu öö. Kui lähtuda „klassikalisest 12-liikmelisest" või ka „13-liikmelisest" sodiaagist, kui see lugeda ühtivaks ekliptikaga, siis paikneb Saturn tänavu septembrikuus püsivalt Kalade tähtkujus. Kuid reaalselt kokkulepitud tähtkujude piiride mõttes asub Saturn Kalades vaid kuu alguses. 5- nda septembri hilisõhtul kell 23.44 siirdub Saturn Vaala tähtkujju.
Ekliptika, tähtkujud ja sodiaak
Kustkohast tuli siin mängu Vaala tähtkuju? Ning üldse, eelnevas lõigus kirjutatu väärib ehk lähemat lahtiseletamist.
Nagu vist pea kõik teavad, sisaldab astroloogide poolt kasutatav sodiaak 12 „tähemärki", mida üldiselt kiputakse samastama ka samanimeliste tähtkujudega. Kuigi reaalsuses on asi nii, et Maa telje väga aeglase, samas korrapärase „laperdamise" ehk pretsessiooni tõttu on alates antiikajast, ligemale 2 aastatuhande jooksul „tähemärgid" ja tähtkujud ǘksteise suhtes umbes 1 tähtkuju võrra nihkesse läinud. Sellest on meil ka varem juba juttu olnud, kuid eks kordamine on ju ka vahel vajalilk.
Järgmise paari tuhande aasta vältel on tähtkujude ja samanimeliste „tähemärkide" asukohtade vahe taevasfääril juba keskmiselt 2 tähtkuju võrra nihkes…. Ja nii ikka edasi.
13- liikmelise sodiaagi all sai aga silmas peetud sadakond aastat tagasi astronooomide poolt rahvusvaheliselt kokku lepitud 88 ametliku tähtkuju kokkulepitud piire. Ning selles arvestuses kuulub nende tähtkujude hulka, mille taustal Päike aasta jooksul paikneb, ka kolmeteistkümnes tähtkuju nimega Maokandja. Päike paikneb Maokandja taustal 30. novembrist 18. detsembrini. Vastavalt on Maokandja naabrid, Skorpion ning Ambur, pisut endid „koomale tõmmanud". Eriti on „omandireform taevasfääril" tabanud Skorpioni tähtkuju. Ekliptika osa ehk näiv Päikese liikumise teekond on Skorpionis eriti lühike: Päike viibib selles tähtkujus vaid 7 päeva, 23. novembrist 20. novembrini.
Nagu näha, on seegi „omandireformi avaldumisviis" küllaltki läbi kukkunud…
Kuid teema pole veel ammendatud. Kuskohas see Vaal siis merest välja kargas?
Asi on selles, et see esoteerikute (st astroloogide) poolt kasutatav sodiaagiriba on vaikimisi samastatud ekliptikaga, ühe konkreetse joonega läbi sodiaagi. See joon siis kajastab, nagu öeldud, Maalt vaadates Päikese näivat liikumist aasta vältel. (Kuigi „veidi" eemalt vaadates oleks selgesti näha, et tegelikult tiirleb sama joont mööda ümber Päikese siiski Maa.) Kuna aga joonel laius puudub, siis pole ka oluline, kui kaugel sest joonest on tähtkujud, mida ekliptika ei läbi.
Kui aga arvestada ka Kuu ja planeetide näivat liikumist, ikka meie Maa pealt vaadates, siis ei saa sodiaaki samastada ekliptikaga; sodiaagivöö on siiski mõnevõrra laiem. Aga kui lai? Vaat see on hea küsimus. Oleneb, milles kokku leppida, ametlikke lepinguid „pole sõlmitud". Siiski väärib märkimist selline ettepanek, et sodiaagiriba laius kummalegi poole ekliptikat hõlmab 8 kraadi. Kokku 16 kraadi. Polegi nii vähe! Kas liiga palju ei saa?
Jälle tuleb seista silmitsi reaalsusega. Planeedid ja Kuu võivad tõesti vahel suisa „lubamatult palju" ekliptikas hälbida. Näiteks Kuu orbiit on ju ekliptikaga 5.1- kraadise nurga all. Tähendab, ligikaudu kalendrikuu jooksul (tegelikult mõni päev vähem, oleneb kalendrikuu pikksuest) jõuab Kuu oma teekonnal ekliptikast 5.1 kraadi mõlemale poole hälbida.
Siinkohal muuseas jõuamegi jälle eespool olnud teema juurde. Nimelt, miks noor Kuu on praegu, septembris, eriti kehvasti vaadeldav: asudes Skorpioni, Maokandja ja Amburi kandis, asub Kuu kuni 5.1 kraadi veelgi madalamal kui niigi nende tähtkujude taustal madalalt paiknev ekliptika! Kuid kuna ka Kuu orbiit „laperdab", siis püsivalt asjad niimoodi ka ei jää: 8-9 aasta pärast on septembrikuine noor Kuu paremini nähtav, asudes omakorda kuni 5.1 kraadi kõrgemal kui ekliptika. 10 kraadi erinevust kõrguses, see polegi paha! Selline taevakeha kõrguste erinevus avaldubki visuaalselt ja tunnetatavalt eriti hästi just madalamatel vaatesuundadel.
Kuid „rekordimeheks" on siiski Veenus! Sattudes ligikaudu Maa ja Päikese vahele, võib Veenus jõuda isegi umbes 8 kraadi ekliptikast kõrgemale ning isegi veel pisut enam allapoole!
Siit siis see „2 * 8 kraadise" sodiaagivöö laiuse ettepanek.
Ah jaa, miks ikka need kraadid ehk nurgaühikud, mitte meetrid või kilomeetrid ehk pikkusühikud? Ikka sellepärast, et taevalaotuses mõõdetakse näivaid taevakehade vahekaugusi nurgaühikutes! Miks? Sest kui pisut mõelda, siis me ei saa antud juhul kasutada pikkusühikuid. Sest taevasfäär pole ju tasapinnaline ning lisaks on selle raadius määramatu suurus. Iga taevakeha asub ju reaalselt ükskõik millise teise taevakehaga võrreldes Maast täiesti erineval kaugusel. Kuid kõik need kaugused on ometigi väga suured!
Seega ei jäägi meil siin Maa peal muud üle, kui kasutada kujuteldaval taevasfääril nähtavate objektide puhul nurkkaugusi!
Üks argument veel siia juurde: Kui taevakeha asub silmapiiri lähedal, seega madalas taevas, ei tähenda see ju seda, et taevakeha asub ka otseses mõttes madalas! Ehk siis maapinna lähedal. Näiteks pole ju nii, et kui Kuu asub justkui vahetult kuuseladva kohal, siis tasub Kuu kättesaamiseks vaid minna kuuse juurde, siis kuuse otsa ronida, seal kotisuu lahti teha ning see „kollane ketas" kotti toppida!
Kuigi (mõistagi „progerssiivselt") üha uuemad, kuigi loodetavasti veel trükkimata kooliõpikud küllap just seda talitusviisi tõsimeeli soovitavad. Juhuks kui Kuu oma valgusega segama kipub…
Läheme sodiaagi juurde tagasi. Ega see 8 kraadi laiust kummalegi poole pole ka maksimaalne võimalik ülempiir, kuhu planeedid võivad sattuda. Nagu mainitud, siis seesama Veenus küünib teatud olukorras sodiaagist isegi peaaegu 9 kraadi kaugusele.
Muuseas, miks ometi?
Veenuse orbiitdi kalle ekliptika suhtes on palju väiksem, 3.4 kraadi. Vastavalt ei tohiks Veenus ka Päikesest (sodiaagivöö paksuse mõttes) kaugemale ulatuda. Kuid asi on Maa ning Veenuse suhtelises läheduses, kui Veenus satub ligikaudu Päikese ja Maa vahele. Siis tekib Maalt vaadates Veenusele täiendav kaldenurk. Nüüd võiks vaadata selgitavat joonist.
Joonisel on toodud Maa ja Veenuse orbiidid. Esitatud on ka Maa ning Veenuse orbiitide ristsirged ning kaldenurk tähisega i nende vahel. Kui Veenus satub Maa ja Päikese vahele juuni algul või detsembri algul, siis on eriti sobivatel juhtudel võimalikud ka Veenuse üleminekud Päikesest. Olles oma orbiidil Maa ja Päikese vahel, on Veenus muidugi ka Maale kõige lähemates asendites.
Kui aga Veenuse ja Maa lähedus tuleb ette juhul, kui Veenus asub ekliptika tasandist eemal (antud joonise juhul maksimaalselt põhja pool), lisandub täiendav Päikese ja Veenuse vaatesuundade erinevuse efekt Maa pealt vaadates. Teisiti öeldes, Veenus paikneb siis ekliptikast 8.09 kraadi põhja pool ehk „kõrgemal".
Ühtlasi tähendab see variant võimalust, et Veenus võib mõnda aega olla vaadeldav nii õhtuti kui ka hommikuti.
Merkuuri orbiidi kaldenurk ekliptikaga on 7 kraadi. Päris palju! Kuid Merkuur jääb siiski kauguse mõttes alati Maast märksa kaugemale kui Veenus, seega täiendavat kaldenurka Maalt vaadates eriti ei lisandu.
Hullem lugu on Pluutoga. See objekt on ju ka olnud astroloogide huvisfääris peale selle avastamist 1930. aastal. Kuid Pluuto orbiit on ekliptika suhtes kaldu… 17 kraadi ja 10 kaareminutit! Tule taevas appi! Sodiaagivööd tuleks „aus olles" seega laiendada suisa 17 kraadi mõlemale poole! Kokku 34 kraadi! Sellise paksusega „ketas" oleks juba tõsiselt märkimisväärne! Ühtlasi sisaldaks see tublisti täiendavaid tähtkujusid…
Kuid nagu öeldud, sodiaagivöö paksus on kokku leppimata. Pakkumine (Veenuse järgi) 8 kraadi mõlemale poole: seda mõnikord siis mõned loevad sodiaagi laiuseks.
Sodiaagi tähtkujud, Maokandja muidugi nende hulgas, sest seda läbib ka ekliptika, omavad kõik mõistagi ka selliseid ühiste piiridega naabreid, mida aga ekliptika ei läbi. Kuid konks on selles, et erinevate sodiaagi tähtkujude naabertähtkujud ulatuvad ekliptikast erinevatele kaugustele; mõni lähemale, mõni kaugemale.
88 tähtkujust koosneva „ametliku taeva" tähtkujude piirid on kokku lepitud piki taevasfääri laiuskraade ja pikkuskraade (nimeliselt on need vastavad kääne ja otsetõus). Neid koordinaate nimetatakse ekvatoriaalseteks taevakoordinaatideks. Lähtetasand, sarnaselt maapealsete geograafiliste koorfinaatidega, on Maa ekvaatori tasapind. Teatavasti on ju tasandid matemaatilise mõistena lõpmatu ulatusega, seega on astronoomid kasutanud juhust ning üldistanud Maa ekvaatori tasapinna ka taevaekvaatori tasapinnaks.
Kuid ekliptika tasapind ei ühti taevaekvaatori tasapinnaga, vaid moodustab sellega tuntud 23 kraadi ja 26 kaareminuti suuruse nurga. See on ju ühtlasi ka aastaaegade vahetumise põhjus: Päike on ühel poolaastal hästi paistev Maa põhjapoolkera, teisel poolaastal aga lõunapoolkera kohal. Kuid antud teema kontekstis tähendab see tasapindade erinevus meile seda, et ekliptikat läbivate tähtkujude naabertähtkujude piirid võivad ekliptika lähedusse sattuda, sageli just mingit nurka pidi, mitte paralleelselt. Lisaks on mõnegi tähtkuju mingi osa piirid mõneti „välja sopistatud".
Selliseid naabertähtkujude „nurkasid" või „soppe"võivad mõnikord läbida ka planeedid ja Kuu. Minnes üle konkreetsetele näidetele, siis ekliptikale kõige lähemale ulatuvate tähtkujude „esikolmik" on järgmine: Vaal, Sekstant ja Orion. Kõigisse neisse tähtkujudesse satub mõnikord, „soodsatel juhtudel" ka Kuu. Kõige lähemale ulatub ekliptikale nurkapidi just Vaala tähtkuju, Kalade tähtkuju naaber. Antud juhul, 2026. aasta septembris, asudes veidi ekliptikast lõuna pool (madalamal), satubki planeet Saturn Kalade tähtkujust Vaala tähtkuju „püünisesse".
Jätkame planeetide nähtavusega
Pika Vaala tähtkuju mängutulekuga seotud seletamise peale jätkame sealt, kus pooleli jäi. Septembrikuu alguses Kalade tähtkujus, edaspidi Vaala tähtkujus paiknev Saturn paistab kogu öö, olles õhtul ida poolt kerkimas, hommikul aga läänetaevas, allapoole vajumas. Planeedi heledus on 0.4 tähesuurust. Tore hele „täht" öötundidel lõunakaares üldiselt tuhmivõitu päris-tähtede taustal samas kandis.
Kuu jõuab Saturnile kõige lähemale 26-ndal septembri öösel vastu 27-ndat, hommikupoole ööd.
Jupiter paistab hommikutaevas idakaares, heledus -1.7 tähesuurust. Heledust jätkub küll, kuigi Jupiter on enamasti suuteline veidi enamaks.
Jupiter asub enamuse kuust Vähi tähtkujus, kuid 23-ndal, sügise alguse päeval, kell 17.23 siirdub Lõvi tähtkujju. Jupiteri vaatlustingimused üha paranevad: kuu alguses tõuseb planeet pisut üle 2.5 tunni enne Päikest, kuid kuu lõpus juba 5 tundi enne Päikest ning jõuab valgeks minekuks tõusta juba suhteliselt kõrgele.
Kuu on Jupiterile kõige lähemal 9-nda septembri hommikul. Eelmise öö hommikupoolel, 8-ndal septembril, on Kuu Sõime täheparve lähedal. Hajusparv Sõim (Praesepe, M44) asub Vähi tähtkujus ning on palja silmaga vaadeldav uduse laiguna. Kuna vana Kuu sirp on siis kitsas ja mitte suure heledusega, peaksid mõlemad kõrvuti näha olema. Teleskoopi kasutades lahustub see udune laik paljudeks tähtedeks.
Marss on samuti vaadeldav kirde-idakaarest tõusva hommikutaeva objektina. Marss on tuntud kui punaka tooniga planeet; heledus 1.2 tähesuurust. Seega on Marss Saturnist veidi vähem hele, kuid samas oluliselt tuhmim kui Jupiter. Marss tõuseb 3 tundi (kuu alguses) kuni 2 tundi (kuu lõpus) varem kui Jupiter.
19-ndal septembril on Marss lähimas asendis (paistes allpool) Polluksile Kaksikute tähtkujus. Marsi ja Polluksi heledused on enam-vähem võrdsed. Nädalapäevad hiljem, nii umbes 24-ndast 26-nda kuupäevani, kui arvestada ka veel Polluksist kõrgemal olevat tähte Kastor, moodustub hommikuses idataevas uhke sirge rivi kolmest enam-vähem sarnase heledusega küllaltki heledast tähest. Ülaltpoolt allapoole lugedes on see seltskond siis Kastor, Polluks ja Marss.
Marss asub Kaksikute tähtkujus, kuid kuu lõpu eel, 25-ndal septembril kell 4.11 liigub Vähi tähtkujju.
Kuu on Marsile lähimas asendis 7-nda septembri hommikul.
Kui juba planeetidest pikaks jutuks läks, võib nii muuseas ära mainida ka Neptuuni, mis, paiknedes Kalade tähtkujus, on 26-ndal septembril vastasseisus Päikesega, paistes kogu öö. Kuid heledusega 7.8, seega ümmarguselt 8-nda tähesuuruse heledusega tähena on Neptuun paljale silmale kindlasti nähtamatu ning ka teleskoobis on Neptuuni tähtedest „niisama korraks vaadates" raske eristada. Aasta tagasi aitas Neptuuni leida Saturni lähedus, kuid nüüdseks on planeedid teineteisest rohkem eemaldunud.
Ka Uraan, heledusega 5.7 tähesuurust, samuti paljale silmale pigem leidmatu, asub hommikutaevas Sõnni tähtkujus, tähtkuju heledaimast tähest Aldebaranist 6 – 7 kraadi eemal (laias laastus võttes kõrgemal, kuid eri kellaaegadel on vaatesuunad mõneti erinevad).
Ka Pluuto, planeetide „klubist" 2006. aastal väljavisatu, paikneb septembrikuistel õhtutundidel silmapiirist kõrgemal, madalas lõunakaares Kaljukitse tähtkujus, kuid palju pikemalt sellest objektist polegi ehk mõtet praegu rääkida, sest heledus 14.5 tähesuurust räägib ise enda eest… Kui Pluuto paiknenuks avastamise aastal, 1930. aastal, mitte Kaksikute tähtkujus, vaid nt Amburi või Kaljukitse tähtkujus, poleks selle taevakeha kehva asendi tõttu 1930. aasta arvatavasti veel saanudki selle taevakeha avastamise aastaks.
Merkuu ja Veenus on sedapuhku nähtamatud.
Siiski juhtub 14. septembri päeval omapärane ning mitte just eriti sage sündmus sündmus: Kuu katab Veenust. Kuigi kumbagi taevakeha õhtuses hämaruses taevas ei paista (ka noore Kuu sirp on veel kitsas), võiks teleskoobi abiga ehk püüda päeval nii umbes 8 – 12 kraadi kõrgusel kagu-lõunakaares „ringi uidata". Tartust vaadates kaob Veenus Kuu sirbi taha kell 13.06 ja tuleb taas nähtavale kell 13.39. Eesti eri piirkondades erinevad Veenuse kadumise ja taasilmumise momendid mõnede minutite võrra. Suuremat efekti peaks pakkuma moment, kui Veenus Kuu valgustamata osa tagant uuesti nähtavale ilmub. Taevakehad asuvad siis 12 kraadi kõrgusel (võrdluse mõttes ligikaudu sellisel kõrgusel kui Päike sama päeva hommmikul kella 8.15 – 8.30 paiku) ning vaatesuunalt 16 kraadi lõunasuunast paremal.
Kuigi jah, ei saa jätta märkimata, et see viimatine jutt osutus osutavaks vist millelegi märksa enamale kui sündmus ise tegelikult keset valget päeva väärt on…
Kalad ja Vaal
Kalade ja Vaala „koostöö" seoses sodiaagivööga on seni olnud peamiseks teemafookuseks. Võtame korraks veel need tähtkujud ette ka juuresoleval joonisel. Kampa on lisandunud ka kontuurilt püstolikujuline Jäära tähtkuju ning joonise ülemises parempoolses osas ka tähelepanuvärseim osa Pegasuse tähtkujust, ehk siis Suur Ruut Eesti mütoloogiast.
Kalad ning sellest allapoole jääv Vaala tähtkuju on suured, kuid küllaltki vähe silmapaistvad tähtkujud, kuna heledatest tähtedest on puudus. Vaadates siiski hoolega, võib Kalade näiva kontuuri puhul eristada nn „läänekala" ja põhjakala", mis tundub et on „kinni püütud" ühise, kuid kaheosalise õngenõõriga; nööriosade otsad on omavahel „kokku liimitud" päris terava nurga all. „Liimivaks täheks" oleva tähe nimetus on Alrischa.
Kaladest madalamale jääv Vaal on samuti mitte silmapaistva kontuuriga. Siiski on mõned tähed siin heledamad kui Kalades.
Esimesena hakkab ka Vaala puhul silma midagi lapiku kala laadset tähtkuju vasakpoolses (idapoolses) ülemises osas. Nojah, kuigi vaalad pole kalad, elavad nad siiski ju vees. Seda kala (lestakala?) moodi Vaala osa võiks ette kujutada vaala sabana, suurem osa Vaala kontuurist jääb sabast paremale ja veidi allapoole. Kogu selle kontuuri omas peas kokkupanek võtab vist mõneti aega, sest tähed on üsnagi erinevate heledustega.
Vaala heledaim täht on Deeneb Kaitos, Vaala põhikontuuri alumises parempoolses osas. Tegu on teise tähesuuruse tähega, kuid ometigi nii Vaala kui ka selle naabertähtkujude arvestuses heledaima tähega ning hakkab seetõttu ehk ka hästi silma.
Vaala kontuuri alumises keskosas väärib mainimist täht tau Ceti, mis on spektriklassilt Päikesele suhteliselt sarnane täht, spektriklassiga G8V. Rooma numbri tähistuses arv viis ehk siis V tähistab teatavasti tähe heldusklassi. Tõepoolest, üldiselt nimetatakse kokkuvõtvalt tähe spektriklassiks just tähistust,
mis hõlmab tegelikult ka tähe heledusklassi. Selle kohta koos Hertzsprung-Russelli diagrammiga (HR-diagrammiga) oli viimati juttu tänavuses juunikuises loos. Tähe tau Ceti näiv heledus on 3.5 tähesuurust ning asub umbes 12 valgusaasta kaugusel.
Tähelepanu väärib see täht selle tõttu, et see on üsnagi Päikesega sarnane ning juba palju aastakümneid on loodetud sealtkandist registreerida mitteloodusliku iseloomuga raadiokiirgust ehk siis tehislikke raadosignaale. Hilisematel aegadel on otsitud ka vastavaid viiteid seoses spektroskoopiliste vaatlustega. Ikka selles lootuses, et seda tähte ümbritsevad planeedid, kus võiksid elada mõistuslikud olendid… Praeguseks on lootused selle tähe lähedusest elumärke leida kord vähenenud, siis jälle veidi kasvanud. On vaatluslikke kahtlusi isegi mitme planeedi olemasoluks selle tähe ümber, kuid praeguseks pole ühegi planeedi olemasolu siiski kindel. Kuid teisalt, just Maa-taoliste planeetide hulgileidmine pole siiski veel hoogu sisse saanud. Nii et midagi kindlat esialgu pole… Kuid vähemalt mõned ulmekirjanikud on tau Cetiga seoses inspiratsiooni saanud.
Huvitav täht Vaala tähtkujus on ka Miira. See täht paikneb Kalade kahe nööri ühendustähe, Alrischa suhtes otse vasakul ja allpool, muutes mõtteliselt Kalade täheridade teravnurga veegi teravamaks…
Tänavuses sügistaevas paraku Miira palja silmaga vaadeldav ei ole. Asi on selles, et selle tähe heledus muutub ligikaudu 332 päevase tsükliga 2. tähesuurusest 10. tähesuuruseni ning on seega pikalt paljale silmale nähtamatu. Heleduse järgmine maksimum saabub 2027. aasta jaanuari ning veebruari vahetusel. Miira ilmub Vaalas nähtavale umbes kuu aega varem, aastavahetuse paiku õhtupoole ööd.
Miira muutlikkuse põhjustest
Miira muutlikkuse põhjus peitub selle tähe evolutsiooni spetsiifilises arengufaasis. Tegu on punase hiidtähega, veelgi täpsemas terminoloogias kaksik-kihtpõlemise lõppstaadiumis oleva tähega.
Tähtede sisemuse puhul peetakse „põlemise" all silmas muidugi mitte keemilist reaktsiooni hapnikuga ühinemisel. Mõeldakse ikka protsesse aatomituumade tasandil; nimetuseks on termotuumareaktsioonid (TD-reaktsioonid). Enamusel tähtedest, sh Päikesel, toimuvad TD-reaktsioonid tähe tuumas; vesiniku aatomi tuumad, mis koosnevad vaid ühest elementaarosakesest nimega prooton, muunduvad aegapidi heeliumi tuumadeks; kaasneb võimas ja samas väga pikaaegne energia eraldumine, mis kokkuvõttes viibki tähtede „säramisele". Sellised tähed on tuntud peajada tähtedena ehk tähtedena heledusklassiga V (vt jälle juunikuus esitatud diagrammi).
Ajapikku küllastub tähe tuum heeliumiga ning TD-reaktsioonid, nn „põlemine", kanduvad tuuma ümbritsevasse tähekihti. See on siis kihtpõlemine. Siis paisuvad tähe väliskihid ning pinnatemperatuur mõneti langeb: tähest saab punane hiid (heldusklassiga III). Kuigi „hiid" tähendab ennekõike suuremat heledust, on kasvanud ka tähe mõõtmed.
Tähe keskel, tuumas, tõmbub aine aga üha kokku ja muuhulgas kuumeneb selle tõttu (soojust lisandub ka mainitud kihtpõlemisest ümber tuuma). Viimaks saabub piisavalt kõrge temperatuur ka heeliumi TD-reaktsioonideks tähe tuumas. Kuigi välisel vaatlusel jäävad sellised tähed üldiselt ikka hiidtähtedeks, muutuvad nad siiski veidi väiksemaks ja ka pinnalt pisut kuumemaks, Nüüd kujuneb ajapikku välja süsiniku ja hapniku aatomite tuumadest koosnev tähe tuum.
(Siin on sõnal „tuum" muidugi kaks eri tähendust Üks mõiste on tuum kui tähe tsentraalosa, mis on mõistagi küllaltki suurte mõõtmetega ning teise tuuma mõistena on siin kasutusel aatomituumad, mis on hoopiski üliväikeste „mikro-mõõtmetega" (vt allpool).)
Edaspidi saabub staadium, kus tähe tuuma ümbritseb juba heeliumi kihtpõlemise piirkond. Sealsed TD-reaktsioonid muundavad siis edasi heeliumi aatomeid süsiniku ja hapniku aatomite tuumadeks.
Kui mitte arvestada vesinikku, siis teiste keemiliste elementide aatomite tuumad on märksa rikkalikuma sisuga. Heeliumi aatomi tuum koosneb kahest prootonist ja kahest neutronist. Prootoni ja neutroni põhiline erinevus on selles, et prootonil on elektrilaeng (absoluutväärtuselt võrdne elektroni negatiivse laenguga), prootonil elektrilaeng puudub.
Järgmised keemilised elemendid kuulsas Mendelejevi tabelis on liitium ja berüllium. Võiks ju vesiniku ja heeliumi analoogia põhjal eeldada, et heeliumi temotuumapõlemine täidab tähe tuuma liiitumiga, siis edasi tekib berülliumist koosnev tuum ja nii edasi. Kuid selgub, et need tuumad on ebastabiilsed. Püsivaks ei kujune niimoodi ka boori ning lämmastiku aatomite tuumad. Kokkuvõttes kujunebki tähe heeliumist tuuma järel välja süsinikust ja hapnikust koosnev uuenenud tähe tuum. Kui heelium on tuumas otsas saanud, lõpevad tuumas jällegi ka TD-reaktsioonid.
Niisiis, kujuneb välja heeliumi kihtpõlemise tsoon ümber tähe tuuma. Kuid käima läheb uuesti ka tuumast kaugemale jääv teine, omakorda vesiniku kihtpõlemise tsoon, tootmaks omakorda heeliumit. Nüüd paisub ja jahtub täht uuesti, isegi heledamaks, suuremaks ning pinnatemperatuurilt jahedamaks ehk visuaalselt vaadates punasemaks. Kui astronoomide terminoloogiast rohkem kinni pidada, siis selliseid tähti nimetatakse asümptootilise jada tähtedeks; klassikaline HR-diagramm selliseid erisusi ei arvesta.
Selgub, et heeliumi TD-reaktsioonid, eriti just kihtpõlemise staadiumis, kipuvad muutuma üha ebastabiilsemaks. Nii kujuneb kaksik-kihtpõlemise staadiumis tähtede puhul üldiselt välja pulseerumine. Pulseerumine kandub üle kogu tähe. Rohkem või vähem perioodiliselt hakkab kokku tõmbuma ja paisuma ka tähe väline pind ning samamoodi hakkab tsükliliselt muutuma ka tähe heledus.
Selliste tähtede hulka kuulub ka Miira Vaala tähtkujust. Üldisemalt nimetatakse taolisi tähti miriidideks.
Paar süvataeva objekti
Varasemates Astronoomianurkades on aeg-ajalt jutuks tulnud ka kuulsa Messier' kataloogi objekte, millest enamuse nägemiseks on vaja binoklit või teleskoopi. Kataloogis on kokku 110 objekti. Loetelus sisalduvad, kuigi üldiselt paljale silmale nähtamatud, siiski muus võrdluses suhteliselt heledad kosmilised gaasudud, tähtede hajusparved ning kompaktsemad kerasparved, samuti on kataloogis esindatud mitmed galaktikad. Ka Kalade ja Vaala tähtkujudes on kummaski esindatud üks Messier' kataloogi objekt.
Alustuseks läheme jälle Kaladesse. Kujuteldavat kaht õngenööri osa ühendav täht Alrischa ehk alpha Psc on Kalade kohta isegi suhteliselt hele, kuid sellest napilt heledam (mõlemad on keskmistatult 4. tähesuuruse heledusega tähed) on „kõrgema nööri" ligikaudses keskpaigas paiknev täht Alpherg ehk eeta Psc (3.78 tähesuurust). Muuseas, esineb ka alternatiivne nimetus Kullat Nunu. Heal lapsel mitu nime…
Siin muuseas tuleb välja suhteliselt sageli esinev segadus mõnede tähtede nimetustega, kui mitte arvestada heledaimaid tähti. Kindlaim viis tähte „ära tunda" on üldiselt kasutada tähe ametlikku katalooginimetust (nagu antud juhul „eeta Psc"), mis võib mõnikord olla päris keeruline tähtede ja numbrite kombinatsioon. Siingi mainitud „eeta" ja „alpha" tähistavad tegelikult häälduse järgi pikemalt välja kirjutatud kreeka tähestiku tähti.
Täht Alpherg on tegelikult kaksiktäht ning seda objekti on ka suudetud teleskoobis visuaalselt eristada, kuid komponentide vaheline nurkkaugus, 1.2 kaaresekundit, välistab selle tähe kaksikuna nägemise Eesti kohal paikneva rahutu atmosfääri tõttu.
Võttes Alphergi baasiks, siis sellest tähest 2 kraadi eemal, kujuteldavast õngenöörist vasakule, on teleskoobis vaadeldav spiraalgalaktika M74. Paremaks vaatlemiseks on kasulik lasta Kalade tähtkujul kõrgemale, lõunakaarde kerkida. M74 on ilus spiraalgalaktika, kuid väikeses (väikese objektiivi või peapeegli läbimööduga) teleskoobis on galaktika struktuur kehvemini näha.
Seetõttu ka hüüdnimi: Fantoomgalaktika! Siiski, kui teleskoobi läbimõõt on mitukümmend (nt 20 või 30) sentimeetrit, muutub vaatepilt üha uhkemaks. Galaktika koguheledus on ligikaudu 10 tähesuurust.
M74 asub Maast 32 miljoni valgusaasta kaugusel. Võrdluseks, naabruses olev täht Alpherg on meist „vaid" 350 valgusaasta kaugusel. Ometigi on päris kauge objekt ju seegi…
Oletame siis, et lasime Kaladel koos Vaalaga lõunakaarde kerkida. Nüüd siirdume allapoole, Vaala tähtkujju. Leiame Vaala saba, mida juba sai kirjeldatud, kuid keskendame oma uudishimu sellest lestakujulisest sabast pisut allapoole ja paremale jäävale esimesele märgatavale tähele, delta Cet, heledusega 4 tähesuurust.
Omakorda sellest tähest vasakul ja pisut allpool, kokkuvõttes 1 kraadi kaugusel (2 täiskuu läbimõõtu) paikneb samuti Messier' kataloogi objekt, tähisega M77.
M77 asub veelgi kaugemal kui M74, 45 miljoni valgusaasta kaugusel. Samas on tegu päris suure galaktikaga, mille koguheledus, 9.6 tähesuurust, on veidi suurem kui Kalade tähkujus paikneval galaktikal M74. Kuna selle galaktika keskosa on märksa heledam kui ääred, siis põhiliselt seda osa teleskoobis vaadates näebki ning üldiselt piisab vaatlemiseks ka veidi väiksemast teleskoopist kui M74 puhul.
Ka M77, „Kalmaar", on spiraalgalaktika, täpsemini selle alaliigi, varbspiraalse galaktika esindaja. Sarnaselt meie Linnuteega, sai varbspiraalsus avastatud ka M77 puhul mitte just väga ammuses ajaloos.
Galaktika M77 tuum kuulub aktiivsete galaktikate, hüüdnimega Seyferti galaktikate hulka. Selliste objektide puhul mängib tähtsat rolli tsentraalne massiivne must auk. Tiirutades mustale augule üha lähenedes, saavutab üha lisanduv sellesse langev aine aina suuremat kiirust ning kiirendusega kaasneb ka intensiivne kiirgus, enne aine kadumist musta augu sündmuste horisondi taha. Samuti osutuvad võimalikuks ainejoad, mis väljuvad galaktika tsentraalosa lähedusest eemale, ristisuundades galaktika tähtedest ja tähtedevahelisest gaasist ning tolmust koosneva põhikettaga.
Nüüd tõuseme uuesti Kalade tähtkujju ja vaatame selle idapoolse (vasakpoolse) naabri, Jäära suunas. Tähtkuju kontuur on päris väike, kujult meenutab ehk (mängu)püstolit. Heldaim täht on „püstoliotsa tipus" paiknev Hamal, järgmine, „toru teises otsas", on pisut tuhmim Sheratan ning „käepideme alumine ots" on Mesarthim, veel tuhmim. Kui Hamali heledus on 2.0 tähesuurust, siis Mesarthim oma heledusega 3.9 tähesuurust langeb 4. tähesuuruse arvestusse. Täht on oma asukoha tõttu siiski selgesti leitav.
Teleskoobivaatluse mõttes pakubki enim huvi ehk just Mesarthim (gamma Ari). Sest teleskoobis lahutub see täht vahvaks kaksiktäheks. (Iseasi muidugi, mida keegi vahvaks peab…). Tähe komponendid asuvad teineteisest 7.6 kaaresekundi kaugusel ning nende eristamine telekoobis ei tohiks olla probleem. Komponentide heledused on üsna võrreldavad. Mõlemad komponendid on päris kuumad, A0IV ja A2IV spektriklassi tähed. Spektriklass IV tähendab, et tähed on oma peajada-evolutsiooni lõpetamas.
Ühe Mesarthimi komponendi ümber peaks tiirutama veel külmast, M-spektriklassi punasest kääbusest kaaslane; see lisa-komponent teleskoobiga lihtvaatlusel ei eraldu.
Laetus ja neutraalus; vastastikmõjud
Tähtede sisemuses valitseb tohutu kuumus. Pole siis ime, et aatomite koosseisust on elektronid välja rebitud. Kokkuvõttes tähendab see, et tähtedes on aine elektriliselt laetud – ringi sibavad negatiivset elementaarlaengut omavad elektronid ning positiivsete laengutega aatomituumad. Esineb ka üksikuid prootoneid ja neutroneid. Kuid muuseas: prootonid ju ongi samas vesiniku aatomite tuumad! Nii et tähtede sisemuses, nii ka Päikese puhul, on seega aineosakesed enamjaolt laetud. Lisandub ka kõrge temperatuur. Sellist ainet nimetatakse plasmaks.
Nüüd tuleks meelde tuletada põhikooli ja gümnaasiumi füüsikat. Elektri- ja magnetismiõpetus räägib, et seisvad elektriliselt laetud objektid (kehad) omavad enda ümber elektrivälja. Teisalt, paigalseisvad püsimagnetid tekitavad enda ümber magnetvälja.
Laetud objektide või ka lihtsalt laetud elementaarosakeste liikumine tekitab aga lisaks ka magnetvälja. Tekkivat magnetvälja on lihtsam „tähele panna", kui laengud liiguvad suunatult, mitte kaootiliselt. Lisaks selgub, et liikuv magnet tekitab omakorda ka elektrivälja.
Kuid objektide liikumist tuleb alati vaadata millegi suhtes. Teisisõnu, liikumine, erijuhul paigalseis, oleneb füüsikute keeli taustsüsteemi valikust. Näiteks kui istuda autos koos juhiga, siis autojuht kaaslase suhtes ei liigu, küll aga liigub koos autoga väljaspool autot seisva vaatleja suhtes. Nii et liikumine on alati suhteline, millegi absoluutset paigalseisu kõige suhtes pole olemas.
Nii tulebki välja, et elektrinähtused ja magnetnähtused pole üksteisest sõltumatud. Seetõttu räägitaksegi koondava mõistena elektromagnetilisest vastasmõjust. Siiski, olenevalt konkreetsetest olukordadest, saab mõnelgi juhul elektrinähtusi ja magnetnähtusi praktiliselt eraldi vaadelda.
Niisiis, tähtede sisemust võib pidada plasmaks, mille osakesed on tugevasti ioniseeritud ehk siis omavad elektrilaenguid. Kuid kokkuvõttes on tähed ja üldse taevakehad neutraalsed, sest positiivseid ja negatiivseid laenguid sisaldub neis kokkuvõttes enam-vähem ühepalju. Sellepärast valitsebki maailmaruumis taevakehade vahel just gravitatsiooniline vastastikmõju. Kuigi võrdluse mõttes on elektromagnetiline vastastikmõju sellest palju, isegi väga palju, tugevam. Seegi tundub pisut ootamatu, eks ole?
Üleüldse on leitud, et looduses esineb nelja tüüpi vastastikmõju: põhimõtteliselt suvalisele kaugusele, suisa lõpmatuseni ulatuvad gravitatsiooniline ning elektromagnetiline vastasmõju.
Mõlema mõju väheneb võrdeliselt vastava välja allika kauguse ruuduga.
Lisaks eksisteerivad veel ka tugev vastastikmõju ning ning nõrk vastastikmõju. Nii neid kokkuleppeliselt nimetatakse. Nende mõju
ulatus on aga väga väike: tugeva vastasmõju puhul piirdub see aatomituuma mõõtmetga. Teatavasti on aatomituuma mõõtmed üliväikesed: 10 astmel -15 meetrit väiksemate tuumade puhul kuni 10 astmel -14 meetrit suurte tuumade puhul, kus on päris palju prootoneid ja neutroneid. Tugev vastasmõju avaldubki tuuma piires tugevaima jõuna, mis tuuma koos hoiab, vaatamata sellele, et positiivselt laetud prootonite vahel eksisteerib elektriline tõukejõud. Laskumata siinkohal sügavamalt teemasse, siis tugeva vastasmõju kõige ilmekam mõjupiirkond avaldub tegelikult hoopis prootonite ja neutronite sees; selgub, et ka need koosnevad omakorda osistest ehk kvarkidest.
Vahepeal peaks meenutama, kui suured on aatomite mõõtmed.
Aatomid on „valmis" ehk neutraalsed siis, kui tuuma ümber tiirutavad ka elektronid. Elektronide arv peab võrduma prootonite arvuga aatomituumas. Elektronid kihutavad ümber tuuma väga suurte kiirustega ning mitte sellistel kindlatel orbiitidel kui näiteks planeedid ümber Päikese. Tõsi küll, piltliku esialgse arusaamise ja kirjeldamise mõttes võib sellist „planetaarset mudelit" ka aatomite puhul kasutada.
Tegelikult on aga elektronide liikumine aatomis palju keerulisema loomuga, kuid ikkagi kiire. Kokkuvõttes saabki rääkida tuuma ümbritsevast „elektonpilvest". Koos „elektronpilvega" ja tuumaga moodustubki aatom. Aatomite läbimõõdud pole ka päris võrdsed, kuid hea on meelde jätta suurusjärk 10 astmel -10 meetrit.
Eraldi võttes on prootonite ja ka neutronite suuruseks 10 astmel -15 meetrit. Kui aatomituumas on prootoneid ja neutroneid on vaid mõned, seega vähe, klapib see suurusjärk enam-vähem ka aatomituuma mõõtmetega.
Mis tähendavad need negatiivsed 10 astmed? Ikka seda, et alustada tuleb „null komaga", millele lisandub veel trobikond nulle. Läheme konkreetseks.
10 astmes -1 tähendab arvu 0,1,
10 astmes -2 tähendab arvu 0,01,
10 astmes -3 tähendab arvu 0,001.
Ning nii edasi.
Seega, 10 astmes -10 tähendab arvu 0,0000000001. See on aatomi raadius meetrites (kuna tegu on suurusjärguga, sobib see ka läbimõõduks).
10 astmes -15 tähendab arvu 0,000000000000001. Selline on meetrites aatomituuma suurus…
Nii aatomituum kui aatom ise tunduvad mõlemad meile kaduvväikesed. Kuid ometi on suvaline aatom ise ligi 100 000 korda suurem kui nt vesiniku ja heeliumi aatomite tuumad… Uskumatu esimese hooga, eks ole?
Niisiis, tugev vastastikmõju ei ulatu aatomituuma mõõtmetest kaugemale. Kuid on olemas veel ka nõrk vastastikmõju. Selle mõju ulatus on veelgi väiksem, peaaegu 1000 korda veelgi vähem ulatuslik kui on aatomituumad. Selle ulatus on veidi erinevatel täppishinnagutel kusagil 10 astmel -17 ja 10 astmel -18 vahel.
Võiks ju vaadata, et „tühi temaga"? Nii aga küll suhtuda ei saa! Nõrk vastastikmõju on väga oluline elementaarosakeste lagunemise mõttes. Kuid kõik ained ju elementaarosakestest koosnevadki… Lisaks on just nõrk vastastikmõju see, mille tõttu tähed eksisteerivad väga kaua. Sest näiteks vesiniku termotuumapõlemisel heeliumiks on avareaktsiooniks kahe vesiniku tuuma ehk prootoni liitumine deuteeriumi ehk raske vesiniku tuumaks, kusjuures ühest prootonist saab neutron. Kuid just see protsess on väga aeganõudev ning ei lase Päikesel ja teistel tähtedel „kohe ning korraga ära plahvatada". Ning just siingi ongi mängus nõrk vastasmõju. Päike kui täht on just selle, nõrgaks nimetatud mõju tõttu olnud rahulikult kiirgamas miljardeid aastaid ning see kestab ka edaspidi veel mitmeid aastamiljardeid.
Ah jaa, kui suured on elektronid? Räägitakse küll palju elektroni laengust (see ongi negatiivne elementaarlaeng), samuti ka elektroni massist. Nii laeng kui mass on elektronil väga väikesed; vastavalt kulonites ja kilogrammides arvestades tuleb jälle „null koma" järel trobikond nulle: laengu puhul 18 nulli, massi puhul suisa 30 nulli, kuid väärtused on siiski konkreetsed ja teada.
Kuid elektroni raadiuse (ja kahekordse raadiuse ehk läbimõõdu) väärtus on senimaani teadmata. Praeguseks paistab, et elektroni raadius ei saa olla suurem kui 10 astmel -19 meetrit, seega tuleb „null koma" järel vähemalt 18 nulli, kui ikka meetrites arvestada… Nii et võrdluses elektroniga sama väärtusega, kuid positiivse elementaarlaenguga prootoniga on elektron vähemalt 10 000 korda veelgi väiksem. (Aatomiga võrreldes on elektron seega vähemalt miljard ehk miljon miljonit korda väiksem…)
Kuid elektroni suurus võib veelgi väiksem olla. Praegu saame paraku elektroni endiselt vaid käsitleda kui punktikujulist objekti, mida see siiski arvatavasti tegelikult ei ole.
Sama väikese suurusjärguni kui elektroni puhul on praeguse seisuga jõudnud ka kvarkide mõõtmete maksimaalne hinnang – needki on esialgu meie jaoks vaid „punktid".
Oleme jõudnud astronoomilistest kaugustest ülimalt väikeste mõõtmetega „maadlemiseni". Ehk siis megamaailmast mkromaailma. Võib-olla on mõttekas siinkohal hoog maha võtta ning asuda meie tavalisse maailma – siinses teminoloogilises võrdluses seega makromaailma. Paraku ei saa ega tahagi me ju mujal elada kui meie kallil Eestimaal! Ilma tume-mustade ning ka suisa valgete kutsumata võõrasteta! Ning siin on oi kui mitmeid platse, mida endist viisi tuleb luuaga puhtaks pühkida. Vaatamata juba 34-35 aastat tagasi kõlanud õõnsatele lubadustele…
„Mää" – määramise suunas
„Orjakari, marss rivvi! Joondu! Valvel! Vasak pool! Ümberpöörd! Parem pool! Keskelevaat! Ah, sa PIIKS, sassi läks! Uuesti ümberpöörd!"
Kiuks, kriuks,"jaan kreuks", marssis Lampkasti Luulu, KP esindaja, salajasse „Bocki" maamajja ülesrivistatud orjaderivi ees oma uhkete kriuksuvate „KP-kirsadega" edasi-tagasi. Keda neist juhmustest panna uueks Residendiks? Kõik on tõepoolest ühtemoodi sama juhmid koos sama juhmide nägudega…
Muidugi, kõige õigem oleks need Residendi-ohjad ise enda kätte võtta, aga ei saa! Kurb, aga nii on! Luulu Lampkast oli saanud La Manche taga olevast staabist endale juba teised ülesanded. Ka Luulu ametlik otsene ülemus, KP tõeline kohalik juht, doktor „No"… ei mitte, ikka doktor „Ohoo!", kes alati enese ekraani taha peitis ning oma tõelist nägu alati veelgi suurema hoolega varjas nagu Kuu oma tagumist poolt, oli käskinud Luulu Lampkastil lihtsalt orjade hulgast kõige parajam välja valida.
„Vaapo Laulumees, miks ma peaksin sinu valima?"
„Aitäh, et sõna andsite. Sellepärast, et ma… olen laulumees!
MEIE LEE-NIN! TA NII-MI ON NII SU-UUR JA ÜL-LAAS!
TA…"
„Pidage lõuad, te „laulumehest" Laulumees!"
Hm! Liialt rumal… Isegi sellele marionetikohale…
Kriuks, kriuks…
" Miks just sina, Sõjamehe Sass?"
„Sellepärast, et ma olen kroonuteenistuseks kõlbmatu! Residendiks ikka sobin!"
„Oh, sinusugune kuju kah ei kõlba… Pealegi löönud sa laste nähes toas koiliblika maha! Häbi sul olgu!"
Kriuks, kriuks…
„Sander Süstija, miks just sina peaks Resident olema?" ***
„Sellepärast, et Lembit Lämmataja viskas mu eutanaasia-tiimist välja!" Süstisin ühele „äraräägitule" kogemata tavalist füsioloogilist lahust! Tüüp pani vehkat ning meie tegevus hakkas avalikuks tulema. Aga kui ma Residendiks saan, saan ehk rahva ise ja suisa üksinda järjekorras käsu korral ära eutaniseerida ning Lembit Lämmmatajalt nõuan oma seni saamata viimase kuupalga kah välja!"
Tõesti, siin on jumet, mõte väärib kaalumist… Aga päris nii avalikult ja otse vist siiski VEEL ei saa seda eutanaasia-asja korraldada…
Kriuks, kriuks…
„Maali Mullikas! Miks ma just sinu peaksin Residendiks määrama?"
„M I N A ! MINA! Mina … Nojah… mina… jah… Kas ma ikka tohin rääkida, jah? Ahah. Suur aitäh Teile. Ma olen tagasi hoidlik, edasi püüdlik, kuulan alati kõiki käske…"
(Äkilise hasardiga.) „Aga mulle suisa meeldib sõna „Resident", seal on koguni kaks e-tähte ju sees! Kaks „e-d" nagu kahed „e-valimised" suisa korraga, hih-hih-hii! Heh-heh-hee! Ning muuseas, ma olen ühtlasi ka tuntud sõnumitooja! Nagu vanasti olid lehekandjad ja postiljonid. Kui veel lehti oli. Aga mul on sõnum suisa praegu ka kaasas! Annan kohe edasi! Sõitsime karjamaal vasikast mööda, see mäletses ning käskis edasi öelda, et: „Muu!" Ma sobin ju ametisse, eks? Ma olen ju vahva! Eks!?"
(Korraga koledasti ehmatades): „Oi palun vabandust, unustasin enda… Palun vabandust, sattusin hoogu… Palun andeks!… Palun määrake siiski mind…!"
„Mhh… Pagan võtaks, kõrv läks lukku selle „Muu"-ga! Mitte nii kiledat häält teha, pagan võtaks! Mis sul veel enda kasuks öelda on, Maali Mullikas?"
„Rahvas ju nõuab Residendi otsevalimisi! Mina aga seisan ju ammu juba „näoga rahva poole" ning rahuldan rahva nõudmised! Olen seda oma senises kiltriametis ju alati alandlikult KP-le tõestanud! Järgmised Rahvakogu koosseisud valiksin Residendina mina ja ainult mina! Isegi „e-valimistest" olen koos sellega nõus loobuma! Muidugi, valik on alati raske ja ma võin eksida. Seetõttu Rahvakogu valin ma alati välja täpselt nende konkreetsete juhiste järgi, mida te suvatsete esitada, kallis seltsimees Luulu Lampkast!"
„Ee… hõõ… Aga…. täpselt nii me „e-valimiste" abil juba 20 aastat Rahvakogu ju „valimegi"! Ehk siis määrame. Nagu ka külanõukogusid! Strateegilistel põhjustel tõstsime neis muuseas viimati just Kisamaa ülesse! Tõstsime „klappimise mõttes" muidugi ka nende „reitingud" juba ammu taevasse…Vist teeme kevadel korraks sama. Ratsukäiguna. Aga milleks sinusuguse täiendava vahelüli näol niigi korralikult töötavat konveierit muuta? Vajutad veel kogemata valedele nuppudele… Tõsi küll, Kogu kooseisu nimekiri tuleb mullegi ülevalt poolt, korraldusena… Aga seda sa, st kogu te orjakari, ju praegu ei kuulnud, eks ole? EKS OLE???"
Orjakari: „ Ei kuulnud!"
Kriuks, kriuks…
„Mihhail Mandariin, sul niigi hea amet olemas, miks sa veel Residendiks tahad saada?"
„Teatan alandlikult, härra Luulu Lampkast, te ju ise kamandasite kõik rivvi, kes ette jäid! Aga Residendiks tahaks saada küll. Kui lubate. Mul lihtsalt sai üks ämmakapp täis kilekotte täis, ehk annate uue kapi ja uued kilekotid? … Palun…? Pliis?"
Jah, see „kotumart" sobiks sellessegi ametisse küll, kuid asi ei sobi vist üldise „võimude lahususe" fassaadiga, mis peab näha jääma…
Kriuks, kriuks!
„Ning nüüd meie peakandidaat Residendiks – „must hobune" Timur Jerfolamejev! Nu privet! Kuda läheb? Kak dela, družok?Juba Lähis-idast jälle tagasi!"
„Privet-privet Luulu, kuidas kärab?"
„Nuh, pum-pumbudi, žum-zumbudi, nagu ikka! Miks siis sina lõpuks siiski kandidaadiks nõustusid hakkama? Andis sind ikka keelitada…!"
„Noh seda ma tean niigi, et ma olen parim valik, kuid mõned eelnevad "otsad" tuli vette peita! Nüüd olen ametikult puhas kui prillikivi! Katsugu mind enam keegi aitade tühjaksvarastamises süüdistada! Kõigil läheb nüüd nii, nagu selle… kes ta teil oligi… mingi vana koleda hullu „lasteaia-tädi" narrijatel!"
„Nii on! Nii me need asjad korraldasime ning ära ka vormistasime! Kuule, tule astu edasi, vormistan sinu kandidatuuuri „edasi-vormistamiseks" ka kohe ära. Vabandust, et sundisin sind kogemata samuti rivis seisma…!"
„Davai!"
Ootamatu lärm õues, kisa ja hüüded: „Seesama ta on!" „Aidavaras!" „Saatana Timur!" „Kogu see muu bande kah kenasti kohal!" „Lähme ja lööme korra majja!"
Rahvamass akende taga kasvas suisa kohutava kiirusega. Purunesidki uksed ja aknad ning puhkes kohutav kaos. Kõik eelmainitud (ning ka teised, kes jäid mainimata) „kahejalgsed prusssakad", harjunud kiiresti igasse ilmakaarde vajadusel laiali „valguma", kadusidki ruumist ülima kiirusega. Nende hulgas ka äsja „laiapõhilisima toetusallkirja" saama pidanud Timur!
Vaatamata sellele suhtelisele pääsemisele on Timuri Residendi-kandiatuuriga ilmselt siiski üsna räbalad lood, sest vähemalt ühel korral kohtus selle röövli esiosa ülemine osa Karu Kaarli ehk rahvajuhi rusikaga. Mille peale seesama Timur ruumist välja lendaski ning vähemalt esialgu (koos kõigi teiste „sõpradega) ka „kaduma läks"… Tekkinud potisinine „kaunistus" ja muu sinna juurde kuuluv kindlasti vähendavad Timuri eduka kandideerimise võimalusi, sest ka muuhulgas kõnevõime taastamiseks kulub Timur Jerfolamejevil oma kuu-kaks kindlasti… Kuid Residendi-kandidaat peab ju vähemalt ühe sõna („Jah!") ju ära ütelda suutma!
Kuidas jäi asi teiste laialipudenenud kurjategijatest kandidaatidega, Maali Mullikaga ning teiste temataolistega, samuti mõistagi ka KP-lase Lampkasti Luulu endaga, jääb esialgu veel segaseks.
Kui eriti hästi veab, siis nad jäävadki lõpuks koledas hirmus jooksma. Ikka kaugemale, kaugemale, kaugemale… Kuni nad üldse ja lõplikult areenillt kaovad ning mitte keegi ei mäleta neist muud kui vist mingit halba ühisunenägu…
Kuidas aga ometi see tavaliselt hall Eesti meeste mass liikvele saadi? Lihtne, sest samas suhteliselt ligidal asus pubi, kus mitukümmend meest vaatasid korvapalliülekannet. Muidugi said „omad" siis jälle tappa… Ning samal hetkel juhtus sealt mööda minema Karu Kaarel, kelle üleskutse üks omapärane röövlite tippkohtumine siinsamas ligidal lähema uurimise alla võtta sattuski viljakale pinnasele! Tänavalt sai (samal põhjusel sama vihast) rahvast palju juurdegi tõmmatud! Vaat kui kasulikuks võib osutuda täpseid viskekäsi enamasti mittenäitav rahvuskoondis! Ühtlasi selgus ka meie treeneritepingi tõeline taktikaline meistriklass!
Kuid Eesti riigi ja rahva vaenlased on tuntud oma „tagasihiilimisvõime" osas. Seega esialgu on vist siiski vaja seekordki arvestada mingi suvalise kaabaka ametissemääramisega. Kui „hallid kardinalid" on majja lukustatud ning nad on suutnud endid üle lugedes (kuidagimoodi) jõuda kuuekümneni ning veel kaheksani pealekauba, hakkab korstnast vikerkaarepruuni värvi suitsu tulema; „Resident" seega jälle „valitud"… Mis siis, et tegelikult jääb võib-olla kohalolijaid 60-stki kõvasti puudu, aga hääli tuleb ju „osata lugeda"!
Aga kas seda laudaukse riivi tasubki enam väljastpoolt avada? Kari sarvilisi ju kenasti koos ja kohal ning mihklipäev varsti ukse ees! Sest Liisa-Liisu Laamendaja poolt (tööravi mõttes) kodukootud ning nüüdseks lahtirullitud (ikka taas!) vikerkaarevärvilist vaipa mööda sissemarssivate „"allahh-halal" – mehade" õigusi tulevat ju igal pool esmajoones austada!
*** Aasta ning 2 kuud tagasi kirjeldatud sündmused koos vastavate tegelastega seisavad ajalise järjestuse mõttes tegelikult alles ees!
Loo lõppu kultuurisoovitus
Kultuurisoovitus jätkab eelmise alapunkti lainepikkustel. Juhuks kui KP-lased & co tõesti saadavadki tahmasest korstnast jälle vikerkaare-suitsu välja…
Sellisel juhul teeme meiegi siin suisa jänesehaagi ning kannapöörde ühekorraga! Nimelt nii.
No kes siis üldrahvalike valimiste ülitiheda konkurentsi tulemusel Residendi ametisse tõstetavat „liht-residenti" tohib piisavalt kiitmata jätta! Esines meie „parim kandidaat" ju ka hiljutisel Arvamusfestivalil kõige sisutihedamate ning kaalukamate seisukohtadega! Lisaks ei tohi jätta arvessse võtmata juba tema aasta algusest alanud arvukaid ja edukaid debatte arvukate vastastega massimeedias! Rääkimata väga kaugele ulatuvast isotrooopsest (st igas suunas levivast) laserisärast oma „liht-residendi" ametis!
See kõik võib nõuda mõistust omavate Eesti inimeste jaoks mõnda tilka juba seltsimees Karl Vaino „ametissevalimise" ajast tuttavat korralikku palderjani! Enne otsustavat tegutsemist. (Isegi kassidel viskab juba täiesti üle ning needki on, sabad ähvardavalt sops-sops likumas, sama materjali ootel nõudliku saba moodustanud…)
Muuseas, ega sõna „mees" ses loos polevat ju ka mitte mingil juhul mitte mingi probleem! Sest praegu olla ju kõik „voolav": lisaks jõgedele koguni ju ka paigalseisvad ning „aroomikad" (mäda)sood. Ses mõttes on Vaino ajastuga võrreldes edasiminek ehk progress muidugi olemas… Progressi suund on muidugi iseasi, kuigi siht klapib…. Aga parem pool muna kui tühi koor, eks ole?