Ükski rahvusvahelise homoliikumise sammudest Eestis pole vähimalgi määral üllatanud. Selle maailma rahakate suurtoetust nautiv homoliikumine on oma agenda filigraanselt paika lihvinud ja selle poolt ette nähtud punkte üritatakse ka Eestis samm-sammult teoks teha.
Viimastel päevadel oleme näinud, kuidas lastekirjandusse ilmub uue normaalsusena nn "homoperekond". Samuti on võimalik, et kooseluseaduse ühe hullumeelse kaasproduktina kaotatakse tõenäoliselt Eesti vabariigi sünnitunnistustest ja muudest ametlikest dokumentidest isa ja ema mõisted, asendades need sooneutraalsete vanema või hooldaja mõistega.
Kui senini tundusid sarnased "arengud" teistes Euroopa ja Põhja-Ameerika riikides kauge utoopiana, mille üle tervemõistuslik Eesti talupoeg võib rahulikult internetikommentaariumites nalja heita, siis nüüd, mil hunt on meie õuele saabunud, on asi naljast kaugel.
Lühidalt ja paratamatult populariseeritud kujul esitasime selle agenda põhipunktid SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks esimeses petitsioonikampaanias kooseluseaduse vastu, mille avapauk kõlas juba 2012. aasta novembris.
Toona visandasime kõikidesse majapidamistesse saadetud petitsiooni kaaskirjas kokkuvõtlikult tähelepanu väärivaid suundumused, mis paratamatult ootavad ees ka Eestit, kui me sellele tegusalt vastu ei astu. Kohe esimesena rõhutasime välisriikide kogemusele tuginedes järgmist:
– Meie lastele hakatakse rääkima homoseksuaalsest eluviisist kui igati tervest ja moraalsest eneseteostuse võimalusest. Juba praegu surutakse koolidesse ja lasteaedadesse nn sooneutraalset kasvatust, mille kohaselt on mehelikkus ja naiselikkus väljamõeldised. Selline seksuaalkasvatus muudetakse lastele kohustuslikuks.
– Homoseksuaalse käitumise avalikku taunimist hakatakse tõlgendama vihkamise õhutamisena ja seega kriminaalkorras karistatava teona. Homoaktivistide eestvedamisel püütakse juba praegu saavutada karistusseadustiku muutmist.
– Õpetajad, kasvatajad, kohtunikud, arstid jt, kes keelduvad homoseksuaalset käitumist heaks kiitmast, võivad kaotada oma töö.
Paljugi sellest, mida toona visandasime, on punkt-punkti haaval kas täitunud või üritatakse seda iga hinna eest täide viia.
Haridusministeerium on välisaatkondade ja homoorganisatsioonide mahitusel korraldanud koolitusi õpetajatele, milles antakse juhendeid homoideoloogia jutupunktide edastamiseks koolides. Siil Priidiku lasteraamat, milles "homoperekonda" kujutatakse igati normaalse ja eeskujuliku elukeskkonnana, ilutseb meie raamatupoodide lettidel ning muutus, et ametlikus asjaajamises võidakse loobuda mõistete "isa" ja "ema" kasutamisest on siseministeeriumi poolt menetlusse antud.
Kõike seda tehakse teatava tuima ja kalasilmse enesestmõistetavusega, nagu oleks tegu mingi järjekordse bürokraatliku kribu-krabu lahendamise, mitte teed loova kultuurilise muutuse esilekutsumisega meie ühiskonnas.
Selleks, et ette arvata rahvusvahelise homoliikumise ja vasakliberaalse sallivusfundamentalismi käike, millega inimeste ajusid pestakse ja kultuuri keskseid väärtusi teisendada püütakse, ei pea olema prohvet ega prohveti poeg. Piisab elementaarsest funktsionaalsest lugemisoskusest ja inglise keelest, oskust arvuti baasprogramme kasutada ja rahvusvaheliste tendentside kohta teabe hankimisest.
Viimase aja suundumused asetavad elementaarse sotsiaalse närvi ja terve mõistuse säilitanud kodanikud valiku ette. Kas taanduda kommentaariumitesse ja koduseinte vahele või korraldada meie ühiskonnas elutervete väärtuste kaitseks üks korralik resistance, mille sarnast pole Eestis veel nähtud. Ma loodan kogu südamest, et valime viimase variandi.