"Liberaalse demokraatia" valedele rajatud narratiiv on hakanud lagunema. Aeg on koonduda neil, kes ei nõustu sellega, kuhu oleme tänaseks välja jõudnud. Järgmisel aastal toimuvad riigikogu valimised on legaalne võimalus midagi muuta, võimalus võidelda kõige selle vastu, "mis võõrastav või vaenulik, mis vaenulik või valelik ja võidelda, kus võimalik, kus võimalik ning vajalik…" Objektiivi toimetus tahab anda selleks oma panuse ja soovib, et eelseisva aasta jooksul vajuks vale ja tõuseks tõde, mis teeb vabaks.
Heites tagasipilgu aastale 2017, nentis rahvuskonservatiivide liider Mart Helme, et meil tuleb endiselt võidelda kõige sellega, mis on vaenulik, võõras ja valelik (viide laulva revolutsiooni aegsele laulule "Maa tuleb täita lastega", kus öeldakse: "…ja kõige vastu võidelda, mis võõrastav või vaenulik, mis vaenulik või valelik ja võidelda, kus võimalik, kus võimalik ning vajalik…").
Tõdegem, et see on võitlus, mis ei lõpe iial, sest tõele vastandub alati vale, mis püüab end maksma panna ja tõde ära võita.
Lääs ei ole kriisi ja nn kultuurisõtta jõudnud mitte niinimetatud populistide ja tagurlaste, vaid justnimelt seni ühiskonnas domineerinud "progressiivse", pseudoliberaalse suuna eestvedajate ja toetajate tõttu. Nemad on juba pikemat aega meile küüniliselt valetanud ja meiega manipuleerinud. Tegemist on lunaatikutega, kes viivad vahendeid valimata ellu oma sõgedat düstoopiat, nimetatagu siis seda liberaalseks või globalistlikuks maailmakorraks või kuidagi teisiti.
Viimasel ajal korrutavad peavoolumeedias poliitikud, nn arvamusliidrid ja ajakirjanikud, et elame tõe-järgses ajastus. Iroonilisel kombel on neil teatud mõttes õigus, sest nende endi valedele rajatud narratiiv on hakanud lagunema ning nad on kaotamas kontrolli massidega manipuleerimise üle. Abi pole ei "faktikontrollist" ega tsensuurist.
Meile räägitakse ilusaid jutte liberaalsest demokraatiast ja liberaalsetest väärtustest, hoolivusest ja sallivusest, õigusriigist ja läbipaistvast seadusloomest, vajadusest seista vastu autoritaarsetele režiimidele nagu Venemaa jne. Kuid tasub meenutada seda, kui jõhkralt ja küüniliselt suruti läbi näiteks kooseluseadus või Rail Balticu projekt – läbisurujaid ei huvitanud põrmugi, et nende manipulatsioonid ja poliittehnoloogilised trikid on vastuolus demokraatliku ühiskonna ideaalide ja tavadega.
Ja nagu selgub, pole vahet, milline koalitsioon Toompeal parasjagu valitseb – maneerid on ikka samad. Rahvale vastuvõetamatu kooseluseadus kiideti heaks poolikuna, et seda hiljem kasvõi kohtuvõimu abil jõustada, kui parlamendis hääli kokku ei saa. Rail Balticu kokkulepet hääletati ööistungil muude küsimuste vahel justkui muuseas, eirates nii spetsialistide kui ühiskonnategelaste hoiatusi. Sest kellelegi oli sellist tulemust vaja. Nii palju siis demokraatiast, mis eristab meid Putini Venemaast.
Kuid küsimus pole ainult selles, et poliitiline ladvik ajab rahvast võõrandunud poliitikat. Asi on palju põhimõttelisem. Üha enam näeme, kuidas liberalism on asendunud pseudoliberaalsusega, vabadusi tõmmatakse koomale ning demokraatia on näiline, sest ühiskonda puudutavad olulised otsused langetatakse valijatest eemal. Omariiklusest on saanud europrovints. "Vaba ajakirjandus" seisab dominantse ideoloogia teenistuses ja selle asemel, et olla vaba ühiskonna vahikoer, püüab ta ise avalikku arvamust suunata ja sellega manipuleerida. Lääne "liberaalne demokraatia" tugineb suuresti poliittehnoloogiale ja suhtekorraldusfirmade abil avaliku arvamusega manipuleerimisele. Arvamuste pluralism surutakse maha vihakõneseaduste ja tsensuurivõtete abil.
Eesti ühiskonda lõhestavad probleemid on suuresti taandatavad kahele põhiprobleemile, milleks on demokraatia defitsiit ja suveräänsuspuue. Mõlemad omavahel põimunud nähtused on drastiliselt süvenenud Euroopa Liidu tingimustes, mistõttu üha enam inimesi, nende hulgas tuntud ja autoriteetseid inimesi, on hakanud välja ütlema: meie riik on muteerunud millekski muuks; see pole enam demokraatlik riik ega meie oma riik. Seda juhitakse kuskilt mujalt ja kellegi teise huvides.
Nomenklatuurne ladvik muidugi neid probleeme ei tunnista, vaid jätkab sama retoorika ("solidaarsus Euroopaga", "liberaalsed väärtused" vms) saatel senist kurssi, pilgutamata seejuures silmagi, kui on vaja järjekordselt demokraatiast üle sõita.
Aasta 2018 on valimiste-eelne aasta. Aeg on koonduda neil, kes ei nõustu sellega, kuhu oleme tänaseks välja jõudnud. Valimised on legaalne võimalus midagi muuta, ehkki on selge, et see ei saa kerge olema. Aga see on siiski võimalus võidelda kõige selle vastu, "mis võõrastav või vaenulik, mis vaenulik või valelik ja võidelda, kus võimalik, kus võimalik ning vajalik…" Objektiivi toimetus tahab anda selleks oma panuse.
Ennekõike aga soovime, et tuleks tõe aasta – et üha rohkem inimesi oskaks läbi näha vale. Et tõde tõuseks ja vale vajuks. Ja et tõde teeks meid vabaks.
Illustratsioon: Bigstockphoto.com