79 aastat tagasi Helsingi pommitamistega vallandatud Talvesõda ja Soome rahva sangarlikku võitlust oma vabaduse eest jälgis ka üks tundmatu Rootsi koduperenaine nimega Astrid Lindgren, kes sellest oma päevikusse sissekandeid tegi. Talvesõjast ja Lindgreni mälestustest kirjutab Roland Tõnisson.
Teisipäev, 30. november 1939, oli Helsingis klaar ja päikeseline, ent mitte tavaline argipäev, sest inimeste meeled olid ärevil. Mõni nädal tagasi olid üle riigi välja kuulutatud kordusõppused. Paari viimase päeva jooksul oli NSVL süüdistanud Soomet oma territooriumi tulistamises. NSVL oli katkestanud diplomaatilised suhted oma pisikese läänenaabriga. Tulevik ei pruukinud olla roosiline.
Kell 9.25 hakkasid tööle õhuhäire sireenid. Neid esmakordselt kuulnud pealinlased vaatasid uudistavalt ja ka hämmastunult ringi. Teadlikumad suundusid pommivarjendite poole. Peagi ilmusid Helsingi kohale punaste viisnurkadega lennukid ja linnatänavaile pudenesid lendlehed. Häire lõppedes võeti need tänavailt üles ja sealt sai lugeda: „Te teate, et meil on leiba – te ei pea enam nälgima. Nõukogude Venemaa ei põhjusta kannatusi soome rahvale. Teie valitsus viib teid katastroofile. Mannerheim ja Cajander (vägede ülemjuhataja ning peaminister – toim) peavad lahkuma. Pärast seda saabub rahu."
Kell 14.30 ilmusid Helsingi kohale taas punaste viisnurkadega lennukid. Seda, kuidas punane lennuvägi soomlasi tappis, kirjeldas oma päevikus marssal Mannerheim:
„Tänavad olid täis koolilapsi ja tööle ruttavaid täiskasvanuid. Äkitselt langesid kesklinnale pommid, külvates surma ja purustusi. Tõusvate udupilvede varjus õnnestus nõukogude lennuväel läheneda Helsingile märkamatult Eesti suunalt (Eestis asuvatest baasidest – autor), laskuda pilvedest alla ja vabastada oma koorem madalalt lennult, sihtides eelkõige raudteejaama ja sadamat. Alles pärast plahvatusi kuulsid inimesed õhuhäiret ja meie väikesearvuliste õhutõrjepatareide tuld. Samal ajal pommitati ja tulistati kuulipildujatest lennujaama ja linna põhjarajoone, kus elas töörahvas. Kõikjalt tõusid suitsusambad, andes tunnistust rohketest tulekahjudest."
Kolme rünnakuga tapeti umbes 200 inimest. Põlesid autod ja oli tunda kõrbeva inimliha lõhna. Fotod põlevast Helsingist levisid kiiresti üle terve maailma ja mängisid oma osa Nõukogude Liidu väljaviskamisel Rahvasteliidust, mille peale Moskva ei kurvastanud vaid organiseeris laialdased tööliste demonstratsioonid, kus mõisteti hukka Rahvasteliit ja nõuti Soome valgekaartlaste halastamatut likvideerimist.
Maailm elas Soomele kaasa. Eesti Vabariigi valitsus jäi Soome-Nõukogude konflikti puhul rangelt neutraalseks. Eestis toimis aga ikka veel sõjaväe sideliin Helsingiga ning edaspidi tõsteti Eestis alati aegsasti toru, kui venelaste lennukid õhku tõusid ja põhja poole suundusid. Nõukogude Liidu agressiivsus vapustas inimesi, kes veel ometigi mäletasid Esimest maailmasõda, sellele eelnenud ja järgnenud konflikte.
Soomlaste võitlusele elas kaasa ka Astrid Lindgren, kes toona oli veel tundmatu koduperenaine ja kirjutas sahtlisse oma tütrega välja mõeldud jutukesi ning pidas päevikut. Sinna pani ta Talvesõja ajal kirja sellised mõtted.
13.12.1939
„[…] kinnitatakse, et 5000 inimest on Rootsist Soomele appi läinud. Loodan, et see on tõsi. Olin eile nii surutud meeleolus, et pöördusin Jumala Sõna poole ja leidsin Piiblist sellise vastuse: „Issanda jaoks ei ole keeruline päästa paljude, või väheste läbi."
Oh, oleks see nii! Seni Soome võitleb, aga mis tuleb edaspidi? Rahvasteliidul oli koosolek, ent nõrk."
Uusaastaöö 1939
„Kell 7 öeldi raadios, et soomlased on saavutanud oma seni suurima võidu. Nad hävitasid umbes 1000 venelast ja said enda kätte palju relvastust. Ent praegu, kui tuleb uus aasta, vaatad tulevikku hirmuga. Kas Rootsi haaratakse kaasa või jääb ta kõrvale? Palju vabatahtlikke on läinud Soome. Ja kui me osaleme sõjas, siis Skånest, nagu kinnitatakse, saab Saksa-Inglise sõja tanner.
Igal juhul oleme korjanud annetustena Soomele 5 miljonit krooni ja saatnud sinna palju relvastust, seniitkahureid ja kõike, mis võimalik."
15.1.1940
„Vaesele Soomele saavad osaks košmaarsed pommirünnakud. Aga ikkagi – pärast pooltteist sõjakuud ei ole venelased midagi saavutanud, vaid vastupidi, kannavad suuri kaotusi inimeste ja tehnika näol. Neil päevil kinnitas ajaleht Dagens Nyheter, et venelased on sõja algusest alates kaotanud 100 000 inimest. Tugev pakane, loomulikult, on soodustanud selliseid suuri kaotusi. Peale selle on soomlased saavutanud mitmeid suuri võite selle aasta alguses Suomussalmil.
Iga päev sõidavad Soome Rootsi vabatahtlikud. Ja arstid. Punane Rist andis vahendeid kahe „kiirabi" auto jaoks. Riiklikud abikogumise kampaaniad andsid 9 miljonit krooni. Kinnitatakse, et riik on eraldanud Soome abistamiseks 70 miljonit krooni. Saadame verd pudelitega, hobusetekke, riideid ja kõike, mis võimalik. Saadame kraesid, põlvekaitsmeid ja Jumal teab, mida kõike. Ja ikkagi: kas me teeme kõik, mida peaksime? Tulevik annab aru."
18.2.1940
„Mingisuguse lohakuse pärast ajakirjanduses (Folkets Dagblad'is kirjutati, et Soome valitsus on pöördunud Rootsi poole palvega osutada otsest sõjalist abi ja sai eitava vastuse) pidi peaminister Per Albin Hansson esinema selgitusega – ja see oli enam kui hale. Lõppkokkuvõttes viitas ta oma kuu aega tagasi parlamendidebattidel antud ütlusele: „Rootsi tahab jääda neutraalseks kuni surmani." Issand! Kuidas peab piinlema selle pärast, et inimene ei tea, millist joont valida. Soomlased ja paljud rootslased on seda meelt, et Rootsi jaoks oleks praegu kõige targem haarata relv, sest on idiotism arvata, et Soome purustamise korral jääks Venemaa seisma Tornio jõe (Soome ja Rootsi piirijõgi – autor) äärde. Rootsi valitsus aga, kellel peaks olema kogu informatsioon, ei taha sekkuda avalikult sõtta Venemaaga, et mitte riskida ja häälestada enda vastu Saksamaad ja muuta Rootsit seeläbi suurriikide lahinguväljaks. Neetud Saksamaa! Kui me vaid võiksime jääda rahusse ja aidata soomlasi nende võitluses venelaste vastu…"
12.3.1940
„Võib olla täna otsustakse Moskvas, kas tuleb rahu. Tänu Rootsi vahendusele õnnestus alustada rahuläbirääkimisi, kuigi sõda möllab edasi vaibumatu jõuga… Praegu ei tea keegi, millistel tingimustel Venemaa tahab rahu sõlmida ja Soome ei ole sellises olukorras, et peaks soostuma vastuvõetamatute tingimustega. Tegelikult on kõik tingimused vastuvõetamatud, sest mille hea pärast peaks Venemaa saama kasvõi jalatäit Soomemaad? Lääneriigid ei taha rahu Soome ja Venemaa vahel. Nad on seda meelt, et on hea, et Venemaa on hõivatud, ega saa Saksamaale midagi tarnida. Nad pakuvad Soomele ükskõik millist abi, mida ta vajab – ent esiteks tahavad, et nende poole pöördutaks abipalvega. Ent mingisugust palvet ei ole tulnud. Aga ilma selleta ei saa nad (Suurbritannia ja Prantsusmaa) minna otse läbi Norra ja Rootsi. Seda aga soovivad nad kõige enam! Seepärast sõimati Rootsi korralikult läbi, eriti Prantsuse ajakirjanduses, mis seletab, et me avaldame survet Soomele, et ta rahu sõlmiks. Rootsi valitsus lükkab selle otsustavalt ümber: oleme ainult venelaste rahuettepanekute vahendajad. Lääneriigid mõtlevad, et rahusobitajaks sundis meid Saksamaa… Issand! Tuleks ükskord rahu. Hea rahu, millega Soome võiks nõustuda ja säilitada enesemääramise õigus. Tulgu rahu! Rahu?!?"
13.3.1940
„Ja, täna saabus rahu! Kui ma ärkasin, tuli Sture (Astrid Lindgreni abikaasa – autor) ajalehega, kus oli ülisuurte tähtedega: „FRED FINLAND — SOVJET" („SOOME ja NSVL RAHU"). Ikkagi ma ei arva, et täna keegi rõõmustab. Alguses ma rõõmustasin veidi, ent siis läks see ruttu mööda. Karjala maakitsus koos Viiburiga, Laadoga läänekaldaga ja Sortavalaga läksid Venemaale. Venelased saavad 30 aastaks Hanko ja hakkavad sinna ehitama mereväebaasi. Täna kell 12 sõjategevus peatati. On hea mõelda, et enam ei tapeta naisi ja lapsi, ent tunne on kibe, ikkagi kibe. Kõige kibedam on selle pärast, et Soome valitsus palus Rootsit lasta läbi Inglise ja Prantsuse väed, ent sai keelduva vastuse. Meie vastu tõuseb maailmas kohutav torm. Ja ikkagi – kui oleksime nõustunud, oleksime saanud oma maale suurriikide sõja. Saksamaa aga peab praegu triumfi… 1940. aasta 13. märts – raske päev."