19. jaanuaril leidis Tallinnas aset Naiste Marss Tallinn, mille korraldajad väitsid end seisvat naiste õiguste eest ning marssivat parema tuleviku nimel. Kuid kes ikkagi on need Eesti esifeministid, kes on võtnud endale voli marssida ja rääkida kõikide Eesti naiste nimel ning milline on nende tegelik ideoloogia ja agenda?
Naiste marss kutsuti ellu 2017. aastal reaktsioonina Donald Trumpi valimise vastu USA 45ndaks presidendiks ning protestiaktsioonina tema konservatiivsema ja elupooldavama poliitika vastu. Kui esimene naiste marss paistis lisaks osavõtjate rohkusele silma vulgaarsuse, raevukuse ja lugupidamatuse poolest, siis tänavune kohalik naiste marss oli mõnevõrra vaoshoitum, seda ka osalejate arvu poolest, kuid pälvis sellele vaatamata nii riigitelevisioonis kui ka Eesti suuremates peavooluväljaannetes rohkelt meediakajastust.
Tallinna naiste marsil ohtralt silma paistnud äärmusfeministlik ja LGBT sümboolika tekitab aga tõsiseid kahtlusi kodumaale imporditud ja valdavalt elukutseliste feministide poolt korraldatud, ideoloogiliselt ning poliitiliselt tugevalt pahemale kallutatud ürituse siiruses. Seetõttu otsustasingi heita pilgu naiste marsi korralduslikule poolele ning uurida välja, kes on need Eesti esifeministid, kes on võtnud endale voli marssida ja rääkida kõikide Eesti naiste nimel.
Sotsiaalministeeriumi feministid
Kaheksast naiste marsi eesvedajast on hetkeseisuga kaks otseselt Sotsiaalministeeriumi palgal – sotsiaalministeeriumi tööelu arengu osakonna juhataja Ulla Saar ja ürituse korraldajaks märgitud endine sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse poliitika juht ja praegune sotsiaalministeeriumi Euroopa Liidu ja väliskoostöö osakonna nõunik Agnes Einman. Naiste marsi kommunikatsiooni koordinaatoriks on aga endine pikaaegne sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja Kadi Viik.
Sotsiaalministeeriumi poolt rahastatud feministid
Kadi Viik ei tööta hetkel küll enam otseselt sotsiaalministeeriumis, küll aga elatub feministliku veebiväljaande Feministeerium toimetajana endiselt sotsiaalministeeriumi kaudu eraldatavast rahast nagu ka üks teine naiste marsi eestvedaja, Feministeeriumi projektikoordinaator Nele Laos, kes on ühtlasi ka feministlikku portaali haldava MTÜ Oma Tuba juhatuse liige. MTÜ Oma Tuba on läbi aastate nautinud heldeid sotsiaalministeeriumi toetusi nii radikaalset sooideoloogiat propageeriva Feministeeriumi välja andmiseks kui ka aastatel 2011-2015 feministliku naiskultuurifestivali LadyFest Tallinn korraldamiseks.
(Ühtlasi on riiklikult rahastatud mittetulundusühing algatanud Facebooki sotsiaalmeedia platvormil nüüdseks suurima eestikeelse feministliku suhtlusgrupi "Virginia Woolf sind ei karda!" Konservatiivsete vaadete levitamise eest sealt raevuka sõimu ja vulgaarsete solvangute saatel pagendatuna on siinkirjutaja jaoks aga tegemist pigem grupiga "Virginia Woolf sinuga ei suhtle, šovinist!")
LadyFesti korraldajateks on läbi aastate olnud ka kaks tänavuse naiste marsi korraldajat Nele Laos ja Kristiina Raud. Ka Pealtnägijas portreteeritud Raud on avalikkusele tuntud eelkõige seeläbi, et üritas saada Eestis tulutult riiklikku tunnustust oma USAs sõlmitud samasoolisele "abielule". Sellest tulenevalt on tal naiste marsiga seoses hingel eelkõige LGBT temaatika, nagu ta Eesti Ekspressile antud intervjuus nentis:
"Minul on hingel eelkõige LGBT temaatika. Ma liigun läbi elu naisena, aga ma pole lihtsalt naine. Ma olen muu hulgas naine, kellele meeldivad teised naised. See annab mulle teise kogemuse, teise koorma, teised rõõmud ja teised probleemid. Muidugi seisan ma kahe naise õiguse eest olla koos."
Kristiina Raud on ühtlasi sotsiaalministeeriumi poolt samuti heldelt rahastatud homo- ja soodieoloogilist propagandat viljeleva Eesti LGBT Ühingu kogukonnaspetsialist ja juhatuse liige ning lisaks veel ka Tallinnas homoparaade korraldanud Tallinn Pride MTÜ juhatuse liige.
Tänavu on MTÜle Oma Tuba ja Eesti LGBT Ühingule sotsiaalministeeriumi kaudu feminismi, sooideoloogia ja homoideoloogia propageerimiseks eraldatud vastavalt 60 000 ja 96 000 eurot ehk siis kokku 156 000 eurot maksumaksjate raha. Kui sellele lisada veel Kari Käsperi juhitavale ja kampaaniaga "Erinevus rikastab" tuntuks saanud Eesti Inimõiguste Keskusele antav 92 000 euro suurune toetus, siis saab sotsiaalministeeriumi finantseeringu suuruseks neile organisatsioonidele kokku 248 000 eurot. Seejuures ei ole Eesti Inimõiguste Keskuse lisamine sellesse loetelusse sugugi meelevaldne, kuna naiste marsi üks eestvedajatest Kadi Viik töötas veel mullu Eesti Inimõiguste Keskuse juures soolise võrdõiguslikkuse eksperdina, olles sellel ametikohal ühtekokku viis aastat. Ühtlasi on tegus proua Viik ka George Sorose Avatud Ühiskonna Fondi rahalisel toetusel loodud mõttekoja Praxis kaasautor.
Tähelepanuväärne on ka tõsiasi, et sotsiaalministeeriumi rohked toetused nendele organisatsioonidele on aasta-aastalt aina kasvanud – üksikasjalikud andmed konkreetsete summade kohta on ära toodud Objektiivis avaldatud Varro Vooglaiu artiklis "Absurd: sotsiaalministeerium eraldab homopropagandat tegevatele võltskodanikuühendustele ligi 250 000 eurot."
Eraldi äramärkimist väärib veel tõsiasi, et kui liita ülaltoodud organisatsioonidele juurde ka varasemad toetused (Eesti LGBT Ühing – 338 526 eurot; MTÜ Oma Tuba – 132 000 eurot; Eesti Inimõiguste keskus – 230 000 eurot), siis on Eesti riik rahastanud feminismi ja soo- ning homoideoloogia propageerimist ja edendamist 948 526 eurot ehk ligemale miljoni euro ulatuses, samas kui traditsiooniliste pereväärtuste eest seisev Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks ei ole saanud riigilt punast krossigi.
Seega pole sugugi üllatav, et naiste marsi ametlike partnerorganisatsioonidena on ära toodud just nimelt Eesti LGBT Ühing, Feministeerium ja Ladyfest Tallinn, mille sümboolikat ka marsil näha võis. Lisaks neile figureerib nimekirjas veel selline muusikaline kollektiiv nagu Rhythms of Resistance Tallinn (Tallinna vastupanu rütmid), mis reklaamib end kui mittehierarhilist rõhumisvastast sambast inspireeritud ansamblit, mis annab meeleavaldustele rütmi.
Tallinna Ülikooli feministid
Mitmed naiste marsi korraldajad on seotud ka pigem vasakliberaalse renomeega Tallinna Ülikooliga. Naiste marsi üks peamistest korraldajatest Hanna Ilves on (suure tõenäosusega) Tallinna Ülikooli akadeemilise raamatukogu digitaalsete ressursside spetsialist. Veendumaks, et tegemist on siiski sama isiku, mitte nimekaimuga, helistasin Ilvesele TLÜ akadeemilise raamatukogu kodulehel ära toodud numbril ning küsisin tema seotuse kohta naiste marsiga. Ilves ei soovinud sellel teemal aga rääkida ning rõhutas, et tegemist on tema töötelefoniga. Kui üritasin täiendava küsimusega uuesti asjas selgust saada, siis vastas ta lakooniliselt: "Ma ei kinnita ega lükka midagi ümber." Kuna ka preili Ilvese Facebooki konto profiilipilt on jäädvustatud raamatukogus, mille sisustus on väga sarnane TLÜ akadeemilise raamatukogu omale, siis jääb minu hinnangul kahtluseks aga vähe ruumi.
Tallinna Ülikoolis kaitses 2012. aastal bakalaureusekraadi ka kuni hiljutise ajani sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse poliitika juhina töötanud Agnes Einmani, kes kirjutas toona oma bakalaureusetöö eestikeelses kokkuvõttes:
"Mu eesmärk […] on olnud näidata, et kui sooidentiteet ja seksuaalsus on sotsiaalselt konstrueeritud ning nende moodustumisel puuduvad loomulikud põhjused, siis kõik põhjuslikud seosed bioloogilise soo, sotsiaalse soo ja iha vahel on kunstlikud. Kõik traditsioonilised arusaamad soost on reguleeritud heteroseksuaalsuse all, mis ise toodab mees- ja naissugu, postuleerides neid kui loomulikke. Sugu on aga omandatud ainult läbi korduvate 'soo näitemängude', ning need näitemängud, žestid, liigendatud ja kehastatud ihad loovad illusiooni sisemisest ning organiseeritud sootuumast."
Tallinna Ülikoolis on õppinud ja õpetanud ka naiste marsi eestvedaja Triin Toomesaar, kes lõpetas seal magistriõpingud politoloogias ning korraldas ka kodanikuühiskonna kursust, mille raames kraadis ta enda sõnul üliõpilaste kodanikuaktiivsust:
"Küsisin [üliõpilastelt], mis peaks juhtuma, et see tooks neid tänavale meelt avaldama. Pigem oldi meeleavalduste suhtes leiged. Öeldi, et siis peaks Eestis olema midagi väga katki: kui riigi iseseisvus oleks ohus, kui mingeid põhivabadusi hakataks piirama. Muul juhul oldi pigem passiivsed."
Kui aga rahvusvaheline naiste marsi kuupäev välja kuulutati, siis mõtles Triin, et ehk õnnestub hoolimata sellest, et on jaanuar ja külm ilm ning vaatamata eestlaste tagasihoidlikkusele korraldada üks kõnekas kodanikuaktsioon, mis paneks inimesed liikuma. Triinu sõnul on tema jaoks naiste marsi kontekstis olulised teemad eelkõige võrdsed õigused ja võimalused, kuid ka vabadus vägivallast.
Toomesaar on ühtlasi ka SA Kiusamisvaba Kool juhatuse liige ja tegevjuht ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige ja kandidaat 2019. aasta riigikogu valimistel. (Ühtlasi on tähelepanuväärne, et sotsiaaldemokraadid suutsid naiste marsist oma kampaaniaürituse teha, ilmudes kohale üsna esindusliku koosseisuga, mida juhtisid Jevgeni Ossinovski, Marianne Mikko ja Marina Kaljurand.)
Tallinna Ülikoolis teostab hetkel oma magistriõpinguid sotsioloogias ka Feministeeriumi projektikoordinaator ja MTÜ Oma Tuba juhatuse liige Nele Laos.
Moslemifeministid
Ainult Liisi Raidna puhul, kes on naiste marsi kodulehel ära märgitud vabatahtlikuna, ei õnnestunud tuvastada otsest seost ei sotsiaalministeeriumi, sotsiaalministeeriumi poolt rahastatud organisatsioonide ega Tallinna Ülikooliga. Küll aga kuulub Eesti Kunstimuuseumis fotokogu hoidjana töötav Raidna Egiptuses kultuurilise, rassilise, seksuaalse, poliitilise ja religioosse sallivuse eest ning diskrimineerimise ja vägivalla vastu võitleva organisatsiooni Andalus Institute For Tolerance And Anti-Violence Studies MTÜ juhatusse. Sama organisatsiooni juhatusse kuulub ka Ahmed Samih Mohamed Mohamed Farag, kes on ühtlasi Eesti moslemikogukonna keskuseks oleva Eesti Islami Keskuse juhatuse liige.
Kui Eestis puudub teadaolevalt siiski otsene side naiste marsi ja moslemikogukonna vahel, siis USAs on ühe peakorraldajana naiste marssi eesotsas olnud algusest peale ka šariaadi seaduse kehtestamist toetav mosleminaine Linda Sarsour, keda on korduvalt süüdistatud antisemitismis ning kes on ühtlasi kutsunud üles džihaadile president Trumpi ja tema administratsiooni vastu:
"Ma loodan, et kui me seisame vastu neile, kes rõhuvad meie kogukondi, et Allah aktsepteerib, et džihaadi vormina võitleme türannide ja valitsejate vastu mitte ainult välismaal, Lähis-Idas või teisel pool maailma, vaid siin Ameerika Ühendriikides, kus teil valitsevad Valges Majas fašistid, valge rassi ülemvõimu propageerijad ja islamofoobid."
Ning oma suguõdedele, kes on söandanud väita, et islam on naistevihkajalik religioon ning kes on teda süüdistanud šariaadi seaduse kaitsmises ja võlts-feminismis, on ta öelnud: "Ma soovin, et saaksin nende vagiinad eemaldada."
Kuna süüdistuse antisemitismis on saanud veel üks naiste marsi juhtidest Tamika Mallory, siis ei toeta seda üritust USAs enam näiteks Demokraatide rahvuskomitee (DNC), mustanahaliste kodanikuõiguste eest võitlev organisatsioon NAACP ja seksuaalvähemuste õigusi kaitsev ühendus HRC.
Kokkuvõte
Kaheksast ürituse kodulehel ja/või Eesti Ekspressi kajastuses esitletud naiste marsi eestvedajast on hetkel kaks sotsiaalministeeriumi palgal (Ulla Saar ja Agnes Einman), kolm on sotsiaalministeeriumi poolt rahastatud "kodanikuühenduste" palgal (Kadi Viik, Nele Laos ja Kristiina Raud) ning neli on või on olnud ühel või teisel viisil seotud Tallinna Ülikooliga (Hanna Ilves, Triin Toomesaar, Agnes Einman ja Nele Laos). Kõigest üks vabatahtlik marsi eestvedaja (Liisi Raidna) ei ole seotud ühegi eelnimetatud institutsiooniga.
Seega on tähelepanuväärne feministlikes ringkondades aset leidev risttolmlemine, kus toimub inimeste aga ka ressursside liikumine väga kitsas ringis – sageli õpitakse koos aatekaaslastest suguõdedega samas õppeasutuses, suundutakse seejärel kas sotsiaalministeeriumis juhtivatele kohtadele või taotletakse sotsiaalministeeriumi vahendusel Hasartmängumaksu Nõukogult rahalist toetust, et edendada endale meelepärast ideoloogilist programmi sotsiaalministeeriumist küll näiliselt eraldiseisvate, kuid sisuliselt otseses sõltuvuses olevate "kodanikuühenduste" kaudu.
Importides seda "head asja" ehk siis radikaalfeminismi, sooideoloogiat ja LGBTQ-propagandat suuresti õnnetute mängusõltlaste taskust pärineva maksuraha eest, võiksid elukutselised feministid vähemalt nii palju sündsustunnet säilitada, et mitte kuulutada end seejuures kõigi naiste eestkõnelejateks ning lasta traditsioonilisemate väärtustega naistel siiski enda eest rääkida.
Tunnusfoto: Scanpix