KIRJANDUS ⟩ kivisildnik: pudelikiri paranoiaajastu hämarusest
Indrek Hirvel seda häda ei ole, et midagi raamatusse pole panna.
Indrek Hirvel seda häda ei ole, et midagi raamatusse pole panna.
Turujõudude pime usaldamine on andestamatu viga, ametnike ja andetute tädikeste usaldamine on aga katastroof.
Isegi kui Eesti Vabariik eraldaks kõik olemasolevad vahendid Eesti kultuuri edendamiseks, jätaks nälga pensionärid, arstid, laskesuusatajad ja õpetajad, ka siis oleks Eesti kultuuri sõda globalistliku meelelahutuse vastu kaotatud.
Sarnaselt viiekümnendate kirjanduslike politrukkidele on ka tänased kriitikud ja kirjandusametnikud absoluutsed võhikud, kinnismõttelised punased ning nad ajavad oma hämaraid ideoloogilisi asju naisvangivalvuritele omase sadistliku entusiasmiga, tõdeb ( : ) kivisildnik Objektiivile kirjutatud kolumnis.
Institutsioonid korrumpeeruvad ja korrumpeerivad ka kunstnikke.
Multikultuuri õndsus on uuskommunistide poolemeelne luul, tegelikkuses on see kõik jube.
Minu maailmavaadet ei kujunda laste munalõikajad ja see sõna otseses mõttes kuratlik seltskond ei lahuta minu meelt.
Erinevalt kultuurilimukatest on jalgpallurid minu jaoks autoriteedid.
Emeriitpedofiili, miljardäri ja lõpetamata kõrgharidusega matemaatikaõpetaja Epsteini juhtum on oluline – see kajastab kurjust, selle kurjuse kõikehõlmavust, selle kurjuse kinnimätsimist ja salgamist ning totrat lillelapselikku vikerkaaremullis elamist, kirjutab Sven Kivisildnik.
Toetan teie poliitikat.