Kahetsuseta, meeleparanduseta, iseendale ausalt näkku vaatamata ja soovita üksteist mõista on nii eestlased, kui venekeelsed sarnased kahele kukele, kes tribüünidel soojadel kohtadel istuvate pealtvaatajate lõbuks on kokku lastud ja kes lõpuks mõlemad lõpetavad supipotis, ehk ühes pisikeses osakonnas globaalses rahvaste sulatusahjus, kirjutab vaimulik ja teoloog Roland Tõnisson.
Pariisis juhtunu on vaid üks paljudest eksamitest, milles testitakse inimeste käitumist.
Praegu peaks toimuma spordi suur pidu.
Õnneks ei suuda parasiidid ja poliitinfantiilid kunagi kõike lõpuni käkki keerata, sest orjastada saab vaid seda inimest, kes sellega ise nõus on.
Natsionalism ja rahvuslus on kaks väga erinevat nähtust.
Eesti läheb nüüd suvele vastu muutununa.
Tänapäeval ei afišeeri globalistid end leninlastena, ent nad on seda oma maailmavaatelt, eriti suhtumisest inimesse, keda sotsialismis peetakse ühiskonna omandiks, kellelt tuleb võtta initsiatiivikus ja oskus iseseisvalt mõelda.
„Rahu" on sisuliselt okupatsioon, mida teostav võim katab riiklikku iseseisvust esindava sümboolikaga.
Jääb üle vaid tõdeda, Eesti Vabariigi põhiseaduse esimene paragrahv enam ei toimi ja meil on tegemist demokraatia etendamisega, mida võib pigem pidada halvaks palaganiks.
Lähtudes feminismiteadusele ja võrdõiguslikkuseinstitutsioonidele hiljuti teatavaks saanud faktidest, võtame ka meie heita pilgu ajas tagasi viikingite ühiskonda ja vaatame seda ilma patriarhaalse šovinismi kõverpeeglita, mis meie elu nii vildakaks on teinud, eirates nahaalselt fakte ja inimeste tõelisi soove ning unelmaid.
