Avalik kiri Eestimaa kristlastele

Jumalateenistus Tartu Pauluse kirikus. Foto: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Mõni aeg tagasi adresseeriti kaks kirja Eestimaa vaimulikele ja neis käsitleti õige põletavaid küsimusi. Kuna keegi ei ole võtnud neile kirjadele vastata, siis olgu see siinkohal tehtud. Arvestatagu, et antud kirjatükk kajastab autori isiklikke seisukohti.

Ühtlasi palun kirikutesse mittekuuluvaid inimesi võõraid kirju mitte lugeda ning hoiduda ka kommentaaridest – see kiri on mõeldud neile, kes identifitseerivad end kristlastena. Ja kindlasti ei ole mul plaanis siin leheruumi kasutada Kristuse Kirikuga opositsioonis olevate inimeste sarjamiseks. Selleks puuduvad mul nii soov kui aeg. Ning palun ka Kristusega opositsioonis olevatel lugejatel säästa enda ja teiste aega ning mitte kulutada seda juba ammu kulunud kirikuvastaste loosungite kordamisega.

Esiteks – pöördumiste autorite mured on igati mõistetavad, ent eelkõige peaks need olema suunatud mitte Eesti kirikutele, vaid Kirikute Maailmanõukogule ning Euroopa Kirikute Konverentsile, mis tegelevad (või peaksid tegelema) kirikute hääle kuuldavaks tegemisega maailma mastaabis.

Teiseks – pöördumistes on mitmeid õigustatud küsimusi, ent mulle tundub, et kirjade autorid ei näe Kirikus eelkõige mitte usulist dimensiooni, vaid etnograafilis-folkloorset ühingut ja see on viga. Seda öeldes ei taha ma pöördumiste lugupeetud autoreid kuidagi alahinnata, vaid rõhutan, et paraku nähakse kirikutes sageli vaid kultuuriseltse, samastades neid erinevate hobiklubidega. Kiriku funktsioon seisneb aga hoopis enamas. Ehk õnnestub selle kirjatüki abil jõuda üheskoos veidi enam selgusele asjade olemuses?

Kolmandaks – käesolev vastus ei ole kriitika ega vastulause, vaid katse vaadelda koos kirjade autoritele olulisi aspekte.

“Kui kirik pole tänini suutnud võita paljude siinsete inimeste ja rahvuste südameid, kuidas siis saab ta hakkama täiesti võõrast kultuurist pärit inimestega ning enda kultuuri ja religiooni esmaseks ja ainuõigeks pidavate inimestega?” küsivad pöördumiste autorid.

Millal on võitnud Kirik inimeste ja rahvuste südameid? Siis, kui ta ei ole end vastandanud rahvamasside vildakale arusaamale Loojast ja kümnest käsust. Kirik on meeldinud inimestele siis, kui ta ei ole teinud oma tööd. Nagu kirjutas juba Balthasar Russow: kes pastoritest oli kõige kõvem jooma- ja naljamees, see oli liivimaalastele ka armastatud õpetaja ja teejuht. Teistsuguseid pidasid nad igavateks norijateks.

“Küsimus siin ja täna ei ole selles, kellele kuulub päästesõnum. Küsimus pole mitte üksnes inimeste aitamises, vaid selles, mis on tõde täna maailmas toimuva kohta.”

Küsimus on täna just nimelt selles, et päästesõnum kuulub Kristuse Kirikule, kelle ülesanne ei ole meediaportaalide uudiste kopeerimine, vaid inimeste usu kinnitamine.

“Küsimus on selles, kuidas kuulutatakse evangeeliumi. Misjonärid ja evangelistid viivad sõnumi teistele rahvastele, mitte ei kutsu võõraid oma koju.”

Mida te mõtlete evangeeliumi all? See ei saa olla muud kui rõõmusõnum Kristusest ning teisiti mõistmine on sügav eksitee. Evangeeliumi pähe ei või esitada mõne tsivilisatsiooni ülimuslikust kuulutavat propagandat.

“Kas kirik on meid hoiatanud kõige selle (islamiseerumise) eest või lubanud meid kaitsta?”

Kirik on kogu oma eksistentsi ajal pidanud meenutama oma liikmetele, et võõrrahvad tungivad peale nii mõõga kui ideoloogiaga, meelituste kui ähvardustega. Vastavad palvetekstidki on näiteks õigeusukiriku jumalateenistustel olnud Kiriku algusaegadest tänaseni. Et rahvad hakkavad mõtlema sellele alles siis, kui hunnid, viikingid, mongolid, türklased ja muud illegaalid on linnade väravate ees, ei ole Kiriku viga. Kui siis ilmikvalitsejad ongi sageli kloaakide kaudu põgenenud, on pidanud piiskopid ja muud vaimulikud julgustama ja koondama inimesi selleks, et lühinägelike poliitikute vigu parandada. Olgu nimetatud kas või barbarite sissetungi aegsed Rooma piiskopid ja Bulgaaria patriarh püha Euthymius, kes Türgi invasiooni ajal tsaari põgenedes oli sunnitud juhtima ka pealinna kaitsmist. Meenutagem Balkani ortodoksseid kirikuid, kes ränkraske, sajandeid kestnud Türgi okupatsiooni ajal hoidsid alal inimeste usku ja lootust. Soome kirikute vaimulik tugi Talve- ja Jätkusõja ajal oli elanikkonnale hindamatu ajal, kui ülekaalukad nõukogude väed üritasid seda väikest riiki purustada. Vabadussõja ajal ja hiljemgi osutasid suurt abi elanikele Eesti vaimulikud.

Kiriku ülesanne ei ole vastasel kolpa lõhki lüüa, vaid olla rahusobitajaks. Ja kui vaja, siis ka oma valitsejate korrale kutsujaks. Nii nagu sai prohvet Samuelilt peapesu Taavet kui oli salakavalalt lasknud hukka saada ühel oma väepealikul, et tolle planeeritav lesk endale saada. Taavet kahetses. Kuidas on meieaegsete valitsejatega… Aeg näitab.

“Miks peame oma usu eest võitlema meie, tavalised usklikud…”

Kes siis veel? Iga kristlane peab seisma selle eest, et tema usk püsiks elavana ja igal kristlasel ja kogudusel on õigus vajadusel küsida: „Kas Te (vaimulikud) kardate Jeesuse õpetuse eest seista?“

Samamoodi võivad küsida vaimulikud: “Kus olete teie, te Kristuse nimesse ristitud? Miks ei näe me kirikutes teid, kes olete leeripühadel, ristimistalitustel oma usu ja Kiriku eest seista lubanud ja nimetate end ristiinimesteks? Miks on pühakojad tühjad ja te ise veedate aega tühiste asjadega või leiate vabandusi selleks, et mitte oma kogudusega koos olla?”

“Kutsume üles inimesi kustutama oma nimed neist kogudustest, kes islami sissetungi abistavad ja välja astuma nendest erakondadest, mis enam teie tõekspidamisi ja vaateid ei esinda. Liituge nende kodanikeühenduste, erakondade ja kogudustega, mis kaitsevad Teie huve ja õigusi!”

Kogudusi ja erakondi ei tohi panna samale riiulile. Pealegi – kogudused ei tohigi esindada inimeste tõekspidamisi, vaid peavad esindama Kristuse poolt apostlitele antud käsku kuulutada Jumala Riiki. See on kardinaalselt erinev poliitikategemisest, kuigi maapealseid asju ajades võib mõni erakond pidada silmas ka inimeseks olemise juurde kuluvat igavikulist perspektiivi. See on tervitatav, ent Jumala Sõna käigu enne parteiprogrammi.

“Tõenäoliselt see olukord ei lahene ilma võitluseta, ilma et meil ei tuleks maksta hinda. Kuid kas me siis ei vääri elu ja kohta siin, esiisade maal oma sugupõlvele aegade lõpuni!? Isegi kui see läheks meile maksma me elu, me ei karda ega nõustu selle pettusega iialgi.”

Lubatagu kahelda sellises loosunglikus seisukohas, sest ajalugu on näidanud, kui meelsasti loobuvad ristiusust koguduste liikmed, kes end kristlasteks tahavad nimetada. Samamoodi, nagu muutus kristlik Põhja-Aafrika praktiliselt üleöö islamistlikuks, kuna moslemitest vallutajad lubasid neile maksusoodustusi, loobusid eestlased ka oma usust nõukogude korra viljastavates tingimustes kui oli valida karjääri või usu vahel. Tänapäevalgi eelistavad eestlased hoiduda oma kogudustest eemal, peljates kirikukriitiliste kaaskodanike arvamust. Miks peaks olema selle kõige valguses usutav praegune lubadus ohverdada oma elu oma tsivilisatsiooni eest?

“Rahvas on oma protestidega väljendanud oma soovi, et Eesti ei nõustu islami- ja võõrrahva invasiooniga, kuid seal pole olnud kristlike kogudusi neid toetamas!?”

Kas koguduste koht on poliitilistel aktsioonidel? Ei ole. Küll aga on igati tervitatav, kui kristlaskond võtab aktiivset osa poliitilisest elust, aidates oma kodanikuõigusi kasutades kaasa eluterve poliitika elluviimisele.

“Loodame, et kristlaskond ärkab, heidab valed ja pettused ja valib surma asemel elu ning keerab oma pale rahva poole ja asub rahvast sellel eluteel toetama!”

Siinkohal juhin tähelepanu, et kui räägime Elu Teest, siis peame silmas inimese vaimulikku teekonda teispoolsusesse, igavesse olemisse. Terminoloogia kasutamisega peab olema täpne ega või sellele anda sobimatut tähendust.

Kuigi ei või päris kõigega olla nõus, mis neis avalikes kirjades oli öeldud, peab tunnistama tõsiasja, et Euroopa usuorganisatsioonide seas, mis kõik nimetavad end kirikuteks, võib leida väga erineva käitumisega seltskondi. Tõepoolest – siin on mitmed kirikud, mis on läinud vastuollu Kristuse õpetuse ja Pühakirjaga. Nii on nad teinud end Jumala ning loodud maailma ülesehituse vastalisteks, asudes lammutama Elu.

Sellele mõeldes kutsun ma inimesi, kellele nende kirik korda läheb, mitte lahkuma sealt. Näiteks Soomes liituvad kirikuga innukalt liberaalid, et koguduste juhatustes ja kirikute juhtorganitesse valituina muuta kirikuid inimeste rikutud meelte tööriistadeks. Neid ei huvita ei Kristus ega Pühakiri, vaid nende eneste välja mõeldud jumalavastase ning seega inimvaenuliku poliitika elluviimine. Nii antakse lõpuks kiriku kuulutusele täiesti väär sisu ja ning kogudused hakkavad selle järgi oma sammu seadma. Nii on see läinud Suurbritannias ja Skandinaavias. See juhtub ka meil kui puuduvad aktiivsed, teadlikud ja julged inimesed, koguduste nn lihtliikmed, kelle tähtsus on tegelikult kirikute jaoks määrav.

Eestis ei ole niivõrd suureks probleemiks liberaalsete teoloogide võidukäik kui hoopis kogudustega liitunud inimeste passiivsus. Kas te teate, et vana traditsiooni kohaselt on inimene, kes on ilma mõjuva põhjuseta jäänud kolmel pühapäeval järjest kõrvale jumalateenistusest ja armulauast, hüljanud Kiriku ja Kristuse ja arvanud end ise Kirikust välja?

Teile, ristiinimesed, on vastukarva sellised tegelased nagu Rootsi välisminister Margot Wallström, kes oma sõnavõtus on väljendanud põlgust kõige rootsipärase ja euroopaliku vastu, sest võrreldes moslemite traditsioonidega on rootslaste kesksuvepüha hale paroodia. Kõige nukram lugu selle jubeda seisukohaga on see, et sel tegelasel on õigus – eestlased, soomlased, rootslased, lätlased peavad pühi heal meelel vaid sel põhjusel, et on võimalik end taas täis lakkuda ja loomastuda. Ei ole imestada, et sellise degradeerumise peale on Wallström feministina (!) asunud ettenägelikult kaapima islamistide kintsu, väljendades ka ise soovi võtta vastu islam. Näide poliitikust, kes teab, millisesse paati õigel ajal hüpata – sellised saavad meid valitseda ainult siis, kui koguduste liikmed, kodanikud, valijaskond laseb sellel sündida. Miks ei ole antud poliitik teinud oma isikliku eeskujuga midagi selleks, et pilti oma maast ja rahvast muuta? See on juba teine küsimus, ent liigitub jällegi sellesse teemasse, et rahvas on tal lasknud sellisena elada ja olla, tundmata huvi, mida tema “esindaja” oma ametiga on peale hakanud.

Teile ei meeldi naispiiskopid ja neile takkakoogutajad, kes legaliseerivad Skandinaavias ja Suurbritannias homoabielusid ja eiravad muid Kristuse Kiriku õpetusi. Te olete häiritud sellest, et piiskopiks nimetatud kirikujuht käsib pühakojast eemaldada ristimärgid, et mitte solvata teiseusulisi. Mida siis teha? Kas tõesti selle vastu võitlemiseks on parim moodus vahu üleslöömine sotsiaalmeedias?

Ei. Püha Serafim Sarovist on öelnud: “Kõigepealt pääse ise ja siis pääsevad koos sinuga tuhanded.” Me ei saa pühakuteks, ent osaledes aktiivselt oma koguduste elus, tugevdame oma kirikuid ja seega ka oma rahva, riigi ning lõpuks tsivilisatsiooni vaimsust. Kus veedad sina, ristiinimene, oma kirikupühad? Miks annad sa võimaluse Euroopa traditsioone hülgavale eurooplasest ministrile enda peale näpuga näidata ja solvavalt joodikuks nimetada? Miks sa eeldad, et sa oma elus ei pea mitte midagi muutma ning sinu eest on kohustatud kõik ära tegema sinu vaimulik, sinu rahvaesindaja? Üks peab su hoolimatut hinge matusel Jumala ees puhtaks pesema hakkama, et sa ikka paradiisi pääseksid ja teine peab pidama sinu eest võitlust ilma et sa ise sohvalt tõusma peaksid. Oled sa kindel, et see on parim moodus sinu hinge ja ihu eest hoolitsemiseks? Ei, kullake, nii need asjad ei käi.

Sulle ei meeldi mõningad nüansid oma koguduse või vaimuliku juures? Anna neile andeks, et sullegi andeks antaks. Selle asemel, et kritiseerida, paku oma initsiatiivi, ohverda oma aega kogudusele – seega kogukonnale, rahvale, riigile ja seega kogu tsivilisatsioonile. Ära nõua oma vaimulikult, et ta räägiks pidevalt negatiivsetest tendentsidest meie ühiskonnas – seda teevad teised instantsid. Nõua oma vaimulikult, et ta seletaks sulle Jumala Sõna ja meenutaks sulle, kui oluline on osalemine koguduse elus Jumala auks, kelle käes on meie saatus. Meenuta kas või prohvet Joonat, kelle kuulutuse kaudu Looja lubas pääseda tervel kahetseval Niinive suurlinnal ja nii ka tegelikult kogu toonasel Assüüria riigil.

Ristiinimene – sinu koguduseelus osalemine on parim võitlus Elu eest. Poliitika, huvid ja hobid tulevad selle järel. Kui sul on korras suhe Jumalaga, siis saad sa selguse ka kõiges muus. Ole hoitud Issanda Kristuse sõnas ja kuulutuses.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Roland Tõnisson
Roland Tõnisson on portaali Objektiiv kolumnist, teoloog ja rahvusvaheliste suhete magister.