Koroonakriisi ajal on avalikkuse tähelepanu alla sattunud miljardär Bill Gates'i tegevus vaktsiinide arenduse rahastamisel. Pilk ajalukku näitab, et nii Gates'i suurt mõju Maailma Terviseorganisatsiooni ja erinevate terviseprogrammide üle kui ka tema võimalikke huvide konflikte on kritiseeritud juba pikki aastaid.
Alustuseks tasub vaadata küsimust sellest, kuidas vaktsiinide tootmine tänapäeval üldse käib. Vaktsiiniäri puhul on üheks probleemiks see, et nõudlus toodangu järgi on väga ettearvamatu. Kuna vaktsiini loomiseks kulub vähemalt aasta-poolteist, aga tihti oluliselt kauemgi, siis võtavad firmad väga suure riski – on täiesti võimalik, et selleks ajaks, kui erinevad kliinilised katsed ja testid lõpule jõuavad ja vaktsiini võiks turule lasta, on konkreetne epideemia juba taandunud ja oma toodet polegi enam kellelegi müüa.
Seetõttu otsivad ravimifirmad viise, kuidas panna maksumaksjad oma tegevust subsideerima. Üks viis, kuidas riik saab vaktsiiniäri toetada, on teha vaktsiin lihtsalt kohustuslikuks. Siis ei pea firmad oma pead vaevama sellega, kuidas toodet reklaamida ja tarbijaid veenda, et see on hea ja kasulik – nõudlus on garanteeritud. Teine mehhanism seisneb aga selles, et riik (või Bill Gates'i sugused filantroobid) maksavad vaktsiinide tootmise eest peale. Küsimus, kas sellest kõigest võidavad rohkem tavakodanikud või hoopis rikkad ärimehed, väärib tõsist tähelepanu.
Globaalne vaktsiinifond
2015. aasta juulis kutsusid kolm juhtivat teadlast – Stanley Plotkin, Adel Mahmoud ja Jeremy Farrar – üles looma globaalset fondi, mis aitaks uute vaktsiinide arendamist rahastada. Tollal möllas Lääne-Aafrikas parasjagu Ebola. Teadlased viitasid, et juba 2009. aastaks oli vähemalt seitset erinevat ebolavaktsiini ahvide peal testitud, aga esialgsetest katsetest asi rahapuuduse tõttu kaugemale ei jõudnudki.
Teadlased tõid välja kolm toona akuutset probleemi. Esiteks on osade haiguste vastu väga keeruline toimivat vaktsiini välja arendada ja see nõuab suuri investeeringuid. Ühe vaktsiini turuletoomine maksab minimaalselt 500 miljonit, keerulisematel juhtudel aga üle miljardi dollari.
Teiseks on vaktsiinide tootjaid järjest vähemaks jäänud ja kõige mahukamate ja kulukamate, kolmanda staadiumi katsete puhul käib jutt põhimõtteliselt vaid neljast suurfirmast – GlaxoSmithKline, Merck, Pfizer ja Sanofi Pasteur. Tarvis oleks, et ka väiksematel firmadel ja ülikoolidel oleks motivatsiooni esialgseid katseid teha. Pärast võtaks viimase astme kliiniliste katsete tegemise üle mõni suurfirmadest.
Kolmanda probleemina nägid teadlased seda, et vaktsiine on arusaadavatel põhjustel majanduslikult mõttekas arendada vaid siis, kui neile paistab ka maksvaid kliente olevat. Vaeste riikide kodanikud viimaste hulka ei kuulu.
Teadlased tõid välja, et hulga vaktsiinide tootmist toona juba toetatigi nö averuse kaudu (public-private partnership). Täpsemalt oli loodud hulk organisatsioone, mis investeerisid vaktsiinide tootmisesse raha, kusjuures Gates oli mitmes neist üks suuremaid doonoreid. Teadlased märkisid aga, et osade uuemate ohtude, näiteks MERSi, SARSi, Ebola jms vaktsiinid olid unarusse jäetud.
Uus fond, mille asutamine artiklis välja pakuti, pidanuks ainuüksi alustuseks saama vähemalt 2 miljardi dollari suuruse kapitalisüsti. Teadlased märkisid, et kuigi summa võib tunduda suur, siis näiteks Ebola probleemiga tegelemiseks oli juba 2015. aastaks kulunud 8 miljardit. (Huvitaval kombel arvasid nad, et seda võiks rahastada ka näiteks turismifirmad – tagantjärgi tarkusena on näha, kui suurt kahju viimased on pandeemia tõttu kandnud).
Oluline on märkida, et kõigil kolmel teadlasel olid nö vaktsiinitööstuskompleksiga lähedased seosed. Punetistevaktsiini leiutaja Stanley Plotkin oli pikalt Sanofi Pasteur'i konsultant, Adel Mahmoud töötas Merck'is ja Jeremy Farrar juhtis ravimiarendust rahastavat organisatsiooni Wellcome Trust.
Ideest võeti kinni
Pall oli veerema pandud. 2016. aasta jaanuaris toimunud Davosi maailma mõjukate kohtumisel leidsid suured ravimifirmad ja "terviseliidrid", et plaanil on jumet. 2017. aasta jaanuaris toimunud järgmisel kohtumisel otsustati, et uue fondi nimeks saab CEPI (Coalition for Epidemic Preparedness Innovations).
Esialgu sai fond 460 miljoni dollarit, kusjuures raha panustasid Gates'i ja tema abikaasa Melinda heategevusfond (Bill & Melinda Gates Foundation), Farrari juhitud Wellcome ja riikidest Norra, Jaapan ning Saksamaa. Peakorteri asukohaks sai Oslo. Tänaseks toetavad CEPIt ka Euroopa Liit ja Ühendkuningriik.
Gates teatas Davosis, et eesmärk on vaktsiinide loomist kümme korda kiirendada. "Kui me ei saa vaktsiini valmis vähem kui aastaga, oleme pettunud," rääkis ta. Gates väitis, et vabaturg pole probleemi lahendamiseks võimeline, kuna epideemiaid esineb harva. Vaktsiinitootjad olid samuti ettevõtmises osalemise suhtes "entusiastlikud".
Tänavu jaanuaris andis CEPI koroonaviiruse vaktsiini leidmiseks raha kahele USA ravimifirmale – Modernale ja Inoviole – ning Queenslandi ülikooli tiimile. Veidi hiljem lisandus viimastele ka CureVac. Inovio teatas esialgse vaktsiini leidmisest veebruaris. Firma on endale Hiinas ka partnerettevõtte leidnud, eesmärgiga saada võimudelt kiiremini luba inimkatsete alustamiseks.
Märtsiks oli CEPI investeerinud veel kahte projekti, viies selleks hetkeks panustatud raha kogusumma 23,7 miljoni dollarile. Organisatsioon teatas, et kavatseb esialgu investeerida koroonavaktsiini leidmisse 100 miljonit dollarit, kuid investoritelt plaanitakse seejärel kaasata veel 2 miljardit. CEPIlt raha saavate vaktsiiniarenduste hulk on aja jooksul aina kasvanud.
Gates'i mõju on liiga suur?
Juba 2009. aastal avaldas vasakpoolse kaldega terviseorganisatsioon Global Health Watch Gates'i ja tema abikaasa heategevusfondi kohta raporti, kus märgiti, et miljardäri mõjuvõim tervisemaailmas tundub olevat liiga suur. Fondi rahalised vahendid ulatusid 2005. aastaks 29 miljardi dollarini. Teisele kohale platseerus eelpoolmainitud Wellcome ning kolmandal kohal oli Ford Foundation vastavalt 19 ja 11 miljardi dollariga.
Raportis juhiti tähelepanu sellele, et fondi kontrollib täielikult Gates'i perekond, kes ei pea sisuliselt mitte kellelegi oma tegevusest aru andma. Üks raportis anonüümselt rääkinud ekspert märkis, et fond on globaalse terviseagenda määramisel domineeriv, kuid seda ennast ei kontrolli keegi.
Samuti oli fondil juba toona suur mõju Maailma Terviseorganisatsiooni üle, kuna see oli viimase üks suurimaid rahastajaid. "WHO inimesed paistavad olevat hulluks läinud. Kuuled vaid "jah, härra, jah, härra" kõige peale, mida Gates ütleb," rääkis ühe tervisevaldkonna MTÜ liige.
Fond ei ole seejuures passiivse rahastaja, vaid aktiivse agenda määraja rollis. "Nad monopoliseerivad agenda, ja see on surnud ring – mida rohkem nad raha kulutavad, seda rohkem inimesed neilt raha küsivad ja seda rohkem nad domineerivad," rääkis üks intervjueeritu.
2008. aastal tuli üks WHO töötaja oma murega ka avalikult välja. WHO malaariaprogrammi juht Arata Kochi kurtis, et Gates'i fondi agenda surus maha teisel arvamusel teadlaste hääli ja ähvardas WHO enda kui poliitikakujundaja rolli täiesti summutada. Tema sõnul oli fondi poolt rahastatud teadlaste hulgas tekkinud grupimõtlemine.
"Riskifilantroopia" kui nähtus
Raportis märgiti, et Gates on terviseprobleemide lahendamisel võtnud selge suuna koostööle erafirmadega. Fondi lähenemist on kirjeldatud kui riskifilantroopiat, tuues analoogia riskikapitalistidega. Kui viimased investeerivad riskantsetesse projektidesse eesmärgiga teenida tulu, siis riskifilantroobid panustavad potentsiaalikatesse sotsiaalsetesse ja terviseprojektidesse.
Kriitikute sõnul keskendub Gates'i fond vaid tehnoloogilistele lahendustele, mis peaksid töötama "hõbekuulina". Näiteks laste suremuse vähendamisel arengumaades on fond rahastanud peamiselt just uusi tehnoloogiaid, mitte näiteks olemasolevate paremat kasutamist. Poliitiliste ja sotsiaalsete muutuste esilekutsumine on fondi jaoks aga teisejärguline. Ühe raporti allika sõnul ei pea fond oluliseks näiteks arengumaade tervishoiusüsteemide toetamist. "See neid ei huvitanud – nende sõnul on see valitsuste roll," rääkis allikas.
Tõsiseks probleemiks on ka fondi tihedad suhted ravimitööstusega. Näiteks juhtis fondi terviseprogrammi pikalt endine GlaxoSmithKline'i töötaja Tadataka Yamada. Samuti kaitseb fond kiivalt ravimifirmade intellektuaalomandit ehk õigust saada oma toodangule, sealhulgas ka vaktsiinidele patente. Selles valdkonnas on Gates'il Microsofti juhtimise aegadest palju kogemusi. See võib kriitikute sõnul muuta ravimite kättesaadavust vaesemates riikides just keerulisemaks, mitte lihtsamaks.
Suurtele farmaatsiafirmadele on muidugi soodne, kui nad saavad oma tegevuseks maksumaksjalt toetust, kuid võivad hiljem loodud ravimid ja vaktsiinid patenteerida ja nendelt tulu teenida.
Kas Gates teeniks vaktsiinilt otseselt tulu?
Eelnevast on näha, et Gates'i roll vaktsiinide rahastamisel ja nende globaalse rakendamise suunamisel on väga suur. Kas on aga võimalik, et ta teenib neilt ka otsest tulu?
Adekvaatset infot leida on keeruline. Ühelt poolt ringlevad paljud väga lihtsustatud ja tihtilugu paranoilised teooriad. Teisalt on Google otsingut kasutades esikohal erinevad "faktikontrolliorganisatsioonid", kelle eesmärk ei paista olevat mitte väiteid sisuliselt uurida, vaid neid võimalikult üleolevas toonis põhja lasta.
Tõsiasi on see, et nagu eelpool mainitud, saavad Gates'i fondi rahastatud koroonaviiruse vaktsiinid suurima tõenäosusega patendid. Kindlasti teenivad nii nende pealt vaktsiinifirmad, kes on Gates'iga tihtipeale lähedastes suhetes. Tähelepanu väärib aga küsimus, kas ka fond ise saab neist patentidest otseselt või kaudselt osa.
Praegu teadaolevalt ühtegi säärast patenti veel pole, kuna vaktsiine pole lihtsalt veel välja arendatud. Seega pole eriti produktiivne kontrollida "fakti", kas fondil juba patente on. Olulisem on selgitada välja, kas fond võiks tulevikus mõne sellise patendi saada. Isegi vasakpoolne faktikontrolliorganisatsioon Politifact tunnistab, et see võimalus on õhus. Politifacti artiklist selgub veel, et praeguseks on Gates'i fond rahastanud juba 70 erinevat vaktsiinikandidaati, kulutades selleks kokku 60 miljonit dollarit.
Investeeringud ravimifirmadesse
Taas tuleb infomürast mööda saamiseks pöörduda minevikku. Juba 2002. aastal kirjutas Wall Street Journal, et Gates'i fond ostis tervelt 205 miljoni dollari eest aktsiaid üheksas suures farmaatsiafirmas, nende hulgas näiteks Merck'is ja Pfizeris. Ajaleht märkis, et nüüd on fondil suurte ravimifirmadega ühised finantshuvid.
Gates'i fond väitis toona, et need investeeringud ei mõjuta kuidagi fondi terviseprogramme. Huvide konflikti riski nimetas fondi kõneisik "spekulatiivseks". Samas märkis väljaanne, et kuna Gates on tuntud oma seisukoha poolest, et ravimite puhul peaksid intellektuaalse omandi õigused ka vaestes riikides olema tugevalt kaitstud, on investeeringud siiski vastuolulised.
Artiklis märgiti, et vaesemad riigid olid korduvalt ähvardanud hakata patentidest mööda minema, et luua oma kodanikele odavamaid nö geneerilisi ravimeid. Botswana valitsus aga kartis toona, et kui nad püüavad geneerilisi ravimeid turule tuua, võivad nad Gates'i fondiga tülli minna ja sealt mitte enam raha saada.
Ajaleht tõi välja, et fondi järjest paljunevad sidemed ravimitööstusega muudavad olukorra kontrollimise keeruliseks. Näiteks maksis fond GAVI nimelise organisatsiooni kaudu vaktsiini ostmise eest firmadele, kelle osanikuks oli nüüd ise saanud.
Tänavu märtsis avalikustas aga väljaanne The Nation, et viimase kahe kümnendi jooksul on Gates'i fond andnud 250 miljonit dollarit erinevatele farmaatsiafirmadele, kus ise aktsiaid omab. Jälle kõlasid nimed nagu Merck ja GlaxoSmithKline. Oluline on märkida, et heategevuslike annetuste pealt tuleb vähem makse maksta.
Artiklis tõdeti, et Gates on kurikuulus selle poolest, et ei taha oma isiklikke investeeringuid avalikustada. Seega on keeruline välja selgitada, kas ta saab oma fondi tegevusest otsest majanduslikku kasu.
"On raske tõmmata joont Microsofti, tema isikliku varanduse ja investeeringute ja fondi vahel," ütles tarbijate õiguste eest võitleja Ralph Nader, kes oli 1990ndatel aastatel Microsofti üks suurimaid kriitikuid. "Meedia ei ole seda asja piisavalt uurinud."
2006. aastal lahutati fondi heategevuslik tegevus juriidiliselt fondi finantsvahendite investeerimisega tegelevast trustist. Probleem on aga selles, et kuna Bill ja Melinda Gates omavad endiselt suurt võimu mõlema juriidilise keha üle, on neid raske üksteisest selgelt eristada.
Kokkuvõttes võib öelda, et Gates'i võimalikud huvide konfliktid, seejuures ka uue koroonaviiruse vaktsiini väljatöötamisel, väärivad ja lausa nõuavad teravat meedia tähelepanu. Üleolevad "faktikontrollid" ei aita siin kuidagi tõde välja selgitada.
Vastuolulised väljaütlemised
Kui praeguse pandeemia ajal on avalikkus järjest teravamalt luubi alla võtnud Hiina ja WHO tegevuse, siis Gates'il jätkub nii kommunistliku riigi kui enda suurrahastusega terviseorganisatsiooni kohta vaid kiidusõnu. Nii rääkis ta hiljutises intervjuus CNNi ajakirjanikule Fareed Zakariale, et küsimus Hiina süüst juhtivat olulistelt asjadelt tähelepanu kõrvale.
"Hiina tegi alguses palju asju õigesti. Pärast võivad nad tagasi vaadata ja öelda, kas midagi jäi tähelepanuta," rääkis Gates. Ta asus süüdistama hoopis USA-d.
"Mõned riigid reageerisid probleemile kiirelt ja said testimise tööle, vältides suurt majanduslikku kahju. On kurb, et USA, kellelt oleks oodanud edukat tegutsemist, sai sellega eriti halvasti hakkama. Aga praegu pole aeg sellest rääkida," ütles Gates.
Tema sõnul on vaja keskenduda hoopis teadusele ja sellele, et tegu on riikide jaoks ühise probleemiga. Ootuspäraselt kordas Gates, et kõige tähtsam on leida vaktsiin.
Samuti kiitis Gates WHO-d, mis on tema sõnul "fenomenaalne" organisatsioon. Jällegi märkis ta, et tagantjärgi tarkusena võib küll tulla välja, et WHO oleks võinud mõnda asja paremini teha. Gates'i meelest on aga WHO tihedalt seotud just USA ja eriti sealse terviseameti CDC-ga, mitte Hiinaga.
Tänaseks on Gates WHO suuruselt teine rahastaja USA järel. Kuna nüüd on president Trump otsustanud WHO rahastamise külmutada, võib Gates aga saada WHO suurimaks rahastajaks üldse.