Joe Bideni pressikonverents peale kohtumist Vladimir Putiniga, Genf 16.06.2021. Foto: Scanpix

Kirjanik ja ajakirjanik Caitlin Johnstone kirjutab Ron Paul Institute'i ilmavõrguväravas, kuidas kõik see, mida lääne meedia teeb, muutub iga päevaga üha piinlikumaks propagandaks, mis tuli eriti kujundlikult välja hiljutise Vladimir Putni ja Joe Bideni kohtumise ajal.

Imetlusväärselt sükofantliku pressikonverentsi ajal, peale Genfis toimunud kohtumist Vladimir Putiniga, käis president Joe Biden välja läbinisti hüpoteetilise stsenaariumi, et mida maailm mõtleks Ameerika Ühendriikdest siis kui see sekkuks mõne välisriigi valimistesse.

Kui uudisteagentuuri AP ajakirjanik Jonathan Lemire küsis maailma kõige võimsama riigi juhilt, et milliste "tagajärgedega" ta Venemaa juhti ähvardaks kui see sekkuks USA valimistesse, puterdas Biden esmalt vastuseks midagi talle nii iseloomulikult segast ja siis ütles järgmist: "Teeme selle nüüd selgeks: kuidas näeks välja see kui Ameerika Ühendriigid satuksid ülejäänud maailma tähelepanu alla otsese sekkumisega teiste riikide valimistesse ja kõik teaksid seda? Kuidas näeks välja see, kui me teeksime asju, mida tema [Putin] teeb? See kahjustab riigi [Venemaa] positsioone, mis meeleheitlikult tahab näidata, et see on üks maailma suurvõimudest."

Fakt, et kogu pressikorpus sellise naeruväärse väite peale naerust kõveras möirgama ei kukkunud, on konkreetne näide sellest, et lääne meedia on iseenesest puhas propaganda. Ameerika ühendriigid on ajast, kui sellest hakkas peale Teist Maailmasõda saama maailma suurvõim, sekkunud loendamatutel kordadel otseselt välisriikide valimistesse. Rääkimata kõigist riigipööramistest, värvilistest revolutsioonidest, varisõdadest ja režiimi kukutamiseks algatatud sõjalistest sissetungidest, millega see riik on tegelenud. Ameerika Ühendriigid sekkusid üheksakümnendatel avalikult Venemaa valimistesse ja hiljuti üritasid riiki pöörata Boliivias, sekkudes sealsesse demokraatlikku protsessi. Ameerika Ühendriigid on sellel rindel vastuvaidlematult maailma kõige suurem rikkuja, tänu millele peetakse seda üle maailma, võrreldes teiste riikidega, kõige suuremaks ohuks demokraatiale. 

See ei ole saladus ei rahvusvaheliselt ega Ameerika Ühendriikides. Igaüks, kes on natukenegi uurinud USA valitsuse tegelikku käitumist maailmaareenil, teab seda. Isegi endine Luure Keskagentuuri (CIA) direktor viskas mõned aastad tagasi selle üle Fox Newsis avalikult nalja.

Foxi saatejuht Laura Ingraham tutvustas 2018. aasta intervjuu ajal mitte eriti üllatavalt endist CIA direktorit James Woolsey'it kui "vana sõpra". Toona oli kõne all eriprokurör Robert Muelleri süüdistus kolmeteistkümne Venemaa trollifarmi väidetava töötaja vastu, milles Woolsey rääkis ettearvatavalt Venemaa "valeinformatsioonist" ja Ingraham ettearvatult sellest, et kõik peaksid tegelikult kartma Hiinat. Üllatav oli hoopis see, mis juhtus intervjuu lõpus. 

"Kas me oleme kunagi üritanud sekkuda teiste riikide valimistesse?" küsis Ingraham intervjuu lõpus Woolsey Venemaa märkuste peale.

"Oh, väga võimalik," vastas Woolsey naerdes. "Kuid see oli süsteemile hea selleks, et vältida kommunistide võimule saamist. Näiteks tegime me seda Euroopas 1947., 1948., 1949., Kreekas ja Itaalias meie CIAs…"

"Me enam nii ei tee ju?" segas Ingraham vahele. "Me ei keera teiste inimeste valimisi segami, Jim?"

Woolsey naeratas ja ütles "Oeh…", millele järgnes arusaamatu nali ja lisas: "Ainult väga hea eesmärgi nimel".

Selle peale mõlemad naersid.

Fakt, et mitte ükski inimene pressikorpusest ei küsinud Bideni pöörase märkuse peale midagi, ega ei kritiseerinud seda, ütleb teile kõik, mida on vaja teada lääne meedia kohta ja mis on selle päris ülesanne. Seda rõhutas veelgi nende talumatute propagandatöötajate muu käitumine viidatud kohtumise ajal, mida iseloomustab Demokraatliku parteiga lähedastes suhetes oleva ajakirjaniku Andrea Chalupa säuts:  "#GenevaSummit2021 võitjaks on Valge Maja pressikorpus. Suurepärased Putinit vastustavad küsimused ja jõuline Biden, kes kohtus halastamatu diktaatoriga. Nad [pressikorpus] sõna otseses mõttes seisid vankumatuna kui Putini turvameeskond ja propagandatöötajad neile vastu astusid."

Selline seisukoht ütleb kõik. Lääne reporteritele on keelatud nende oligarhidest omanike poolt seista võimule mingilgi märkimisväärsel viisil vastu. Ainus, mida neile natukene on lubatud teha, on kurjustada CIA poolt rünnatud valitsuste juhtidega ja nõuda, et nende riikide ametnikud oleksid nende juhtide vastu hulga agressiivsemad.

Uudistekanali RT ajakirjanik Murad Gazdiev osutas: "ABC, NBC, BBC, CNN ja palju teised lääne uudistekanalid olid kutsutud Putini pressikonverentsile. Bideni pressikonverentsile ei kutsutud ühtegi Venemaa uudistekanalit." Kogu see üritus oli enesekeskne, masturbatoorne külma sõja stiilis propagandaorgia, kus lääne "ajakirjanikud" fantaseerisid, kuidas nende supiajudega juht vaatab Putinile ülevalt alla, kus nad karjusid Venemaa presidendile jaburusi Aleksei Navalnõi teemal ja niutsusid vaimustusest kui Biden neile naeratas.  

"Kas keegi kujutaks ette mõnda USA korporatiivset ajakirjanikku karjumas Bidenile: "Miks sa kardad Julian Asange'i?" Alati on kerge mõista hukka riikide juhtide tegusid, kelle kohta sinu riik ütleb, et need on vaenlased. Palju raskem – ja palju olulisem – on esitada väljakutse oma riigi repressioonidele," kirjutas konservatiivne ajakirjanik Glenn Greenwald Twitteris.

Päris ajakirjanikud lähevad Belmarshi vanglasse, et tuua valguse kätte USA sõjakuriteod. Lääne propagandatöötajad küsvad Putinilt, miks see on selline tõbras ja seejärel unistavad terve öö Pulitzeridest.

Lääne meedia ülesandeks on [ainult] propaganda söötmine inimeste ajudesse. Mida kontrollivad plutokraadid, kes teevad koostööd hämarate valitsusagentuuridega selleks, et kududa narratiive teemal, miks USA valitsus peab tegema asju, mida sellel on nagunii kavas teha. See kõik saab iga päevaga üha selgemaks.

Toimetas Karol Kallas