EPLi lood Louis Freeh teemal. Foto: kuvatõmmis

EPLis värskelt avaldatud lugude seeria rahandusminister Martin Helme poolt palgatud advokaadi väidetavast huvide konfliktist ei keskendu vaid ühe väite tõendamisele, vaid punub seostevõrgu, kuhu kaudselt ja otsitult kistakse lausa USA president Donald Trump.

Siinkirjutaja on pikalt oodanud, millal ilmub lõpuks lugu, mis seostaks mingil moel Eestit Trumpi “Vene-sidemete” vandenõunarratiiviga. Vastava ennustuse tegin Twitteris mullu oktoobris. Toona eeldasin, et kui säärane lugu ilmub, on selles ilmselt ära toodud mingid rahapesu teemalised “seosed”.

EPLis nüüd avaldatud lood just väidetavatele rahapesuseostele keskenduvadki. Tuleb rõhutada, et keskne väide – Helme poolt palgatud advokaadil, endiselt FBI direktoril Louis Freeh‘il võib olla huvide konflikt – võib ka tõele vastata. Freeh ise seda eitab. Paistab, et tegu on vaidlusega selle üle, kas Freeh tegutses mõne aasta eest EPLi väljendit kasutades “teisel pool rindejoont” olevate isikute advokaadi või pelgalt vahemehena, nagu tema rolli kirjeldas rahandusminister Martin Helme.

ERR-ile antud intervjuus leidis vandeadvokaat Leon Glikman, et huvide konflikti pole. “Kui vaadata puhtalt seda faktoloogiat, mida on kirjeldanud Eesti Päevaleht, siis oleks küllaltki raske praegu väita, et esineb huvide konflikt, kuivõrd ikkagi huvide konflikt on konkreetse asja põhine, mitte selle põhine, keda on kunagi advokaadibüroo esindanud,” selgitas Glikman.

Samuti on raske hinnata, kas Helme ja rahandusministeerium on EPLi teabenõuetele vastates olnud liigselt salatsev, või on detailse info väljaandmine tõepoolest ohtlik Danske rahapesu uurimise edasist kulgu silmas pidades.

Jättes need küsimused kõrvale, on aga oluline mõista, mis elu hakkavad need lood elama inglisekeelses, Trumpi-vastases meediaruumis. Selleks tuleb vaadata konteksti.

Mis toimus Prevezoniga?

EPLi sõnul esindas Freeh mõne aasta eest Venemaa ärimehele Deniss Katsõvile kuulunud Küprose ettevõtet Prevezon Holding, mis oli väidetavalt seotud nn Magnitski afääriga.

Konteksti mõistmiseks on oluline anda lühike ülevaade just Magnitski juhtumist. Finantsist Bill Browderi sõnul paljastas tema advokaat Magnitski skeemi, mille raames Browderi ettevõtted Venemaal kaaperdati ja seejärel nende abil võltsitud maksutagastustega Venemaa riigikassast 230 miljonit dollarit rööviti.

Browderi versioon Magnitski surmast on, et viimane tapeti vanglas tahtlikult – ta olevat surnuks pekstud. EPL esitab ka nüüd suuresti Browderi versiooni, kasutades peksmise kohta küll väljendit “väidetavalt”. Finantsist on pidanud aastaid edukat meediakampaaniat, mille eesmärgiks on olnud erinevates riikides nn Magnitski seaduste vastuvõtmine.

Šarmantse ärimehe versioon asjade käigust on aga aja jooksul aina teravama kahtluse alla sattunud, kulmineerudes mullu maineka väljaande Der Spiegel looga, autoriks ajakirjanik Benjamin Bidder. Varem oli dissidentliku seisukohta oma dokumentaalfilmis esitlenud Vene filmimees Andrei Nekrasov.

Browderi versioonis hakkas tema advokaat Magnitski 2007. aastal Browderi soovil uurima Venemaa korruptiivseid politseinikke ja ametnikke. Täpsemalt olevat politseinikud Kuznetsov ja Karpov algatnud Browderi firma Hermitage Capital Management suhtes alusetu uurimise, seejärel aga varastanud kolme Browderi firma asutamisdokumendid ja firmad sisuliselt kaaperdanud.

Järgnevalt fabritseerisid nad väidetavalt firmades massiivseid kahjusid ja nõudsid nõnda Vene riigilt tagasi 230 miljoni dollari väärtuses Browderi poolt juba tasutud makse.

Politseinik Karpov andis Browderi lõpuks laimu eest Londonis kohtusse. Sealt ta õigust ei saanud, kuna asi ei olnud kohtuniku hinnangul tema jurisdiktsioonis, kuid kohtunik oli Browderi siiruse osas siiski üpris kriitiline.

Spiegel seadis kahtluse alla ka Browderi narratiivi, nagu oleks Magnitski vanglas “surnuks pekstud”. Väljaande sõnul on tõenäolisem, et mees jäeti lihtsalt ilma õigeaegsest meditsiinilisest abist ning et ta suri terviserikkesse.

Spiegeli sõnul ei vasta ka tõele, nagu oleks Magnitski 2008. aastal ise politsei poole pöördunud. Magnitski olevat hoopis ülekuulamisele kutsutud juba käimasoleva uurimise raames, mille Vene võimud olid Browderi suhtes algatanud. Kahtluse alla sattus ka see, kas Magnitskit on õige nimetada advokaadiks – pigem oli tegu Browderi raamatupidajaga.

Eile avaldas sel teemal loo ka portaali Geenius majandusajakirjanik Harry Tuul. Tema sõnul püsib endiselt kahtlus, et Browder ise tegeles Magnitski abil Venemaal muuhulgas maksudest kõrvalehiilimisega. Tuule sõnul püsib ka kahtlus, et Browder oli rahapesija. Soovitan lugeda.

Muuseas – Browder, kes tavatseb endale ebameeldivate faktide avaldajaid kohtuga ähvardada, andis Spiegeli pärast loo avaldamist Saksamaa pressinõukokku, kuid loodetud võitu sealt ei saanud.

Browderi lobitöö tõttu on aga paljudes riikides, sh Eestis vastu võetud Magnitski seadused, mis võimaldavad Venemaad väidetavate inimõiguste rikkumiste eest sanktsioneerida.

Tasub meeles pidada, et Browder on olnud Danske panga rahapesukahtluste osas väga aktiivne ning on suhelnud ka meie prokuratuuriga. Oma aktiivsel Twitteri kontol promob ta ka EPLiga koostöös valminud Daily Beast’i lugu.

Nüüd aga Prevezonist. Väidetavalt olevat osa 230 miljonist dollarist liikunud läbi vahekehade – muuhulgas Danske Banki Eesti filiaali – edasi just Prevezoni kontodele.

EPL kirjutab, et New Yorgi lõunaringkonna prokuratuur kahtlustas Prevezoni rahapesus ning tahtis firmalt konfiskeerida üle 20 miljoni dollari väärtuses kinnisvara, mida firma oli Manhattanil soetanud. Uurimine algatati just Browderilt saadud info alusel.

Lõpuks pidi Prevezon maksma USA võimudele 5,9 miljonit dollarit, kuid ei pidanud ennast seejuures üheski kuriteos süüdi tunnistama. Samuti ei olnud lahendis viidet Magnitskile.

Asi läheb huvitavaks, kuna EPL toob sisse Vene advokaadi Natalja Vesselnitskaja nime, kes tegutses Prevezoni ja Deniss Katsõvi advokaadina. EPL sai oligarh Mihhail Hodorkovski projekti Dossier Center käest Freehi ja Vesselnitskaja meilivahetuse, kus viimased arutavad võimalust jõuda USA võimudega kokkuleppele.

EPL mainib ka kurikuulsat juhtumit, kus Vesselnitskaja kohtus New Yorki Trump Toweris Trumpi poja, Kushneri ning Paul Manafortiga. Mainimata jäetakse aga see, et mingil põhjusel kohtus Vesselnitskaja toona ka nn detektiivifirma Fusion GPS esindajatega. Tegu on firmaga, mille tellimusel – kaudselt demokraatide tellimusel – pani endine Briti luuraja Christopher Steele kokku kurikuulsa “toimiku” Trumpi kohta. Nüüd on üles kerkinud kahtlused, et Steele’i valefaktidest kubisevasse toimikusse söötsid absurdset valeinfot venelased ise.

Mida Vesselnitskaja tegelikult korraldas, on siiani väga segane. Muuhulgas leiab endine CIA Moskva osakonna juht, ka Eestis elanud ja vabalt meie keelt rääkiv Daniel Hoffman, et kohtumine Trump Toweris võis olla venelaste enda kaval operatsioon, mis oligi plaanitud avalikuks tulema, et USAs kahtlusi külvata.

Hulk süüdistusi ja vihjeid

Tähelepanuväärne ja vandenõuteoreetiline on ka kaudsete seoste infomassiiv, mille EPL lugejate ette laotab. Delfi esilehel seisis näiteks must-valgel, et asjaga on “seotud” ka Donald Trump. Sellise väite absurdsus on ilmselge, aga võib olla kindel, et see müüb.

EPL viskab Freehi suunas õhku hulga erinevaid seoseid ja kahtlusi. Näiteks tuuakse välja, et Freeh lahkus 2001. aastal FBI direktori ametikohal mõni aeg pärast seda, kui tabati üle 20 aasta Nõukogude Liidu ja Venemaa heaks luuranud kõrge FBI ametnik Robert P. Hanssen. Lugedes kirjeldust Freehi ja Hansseni väidetavalt lähedastest suhetest tekib küsimus, mida siin täpselt väidetakse – kas tegu on vihjega, et ka Freeh võib olla kompromiteeritud?

Järgmiseks tuuakse välja Freehi lähedane tutvus Donald Trumpi usaldusisiku, endise New Yorki linnapea Rudy Giulianiga. Sealt edasi järgnevad seosed, mis peaks näitama, et Giuliani pole omakorda “Putini lähikonnale võõras”.

Nüüd toob EPL mängu kurikuulsa Venemaa Alpha Banki, mida olevat justkui soovitud kasutada ühenduslüli või suhtluskanalina Trumpi ja Putini vahel enne Trumpi ametisseastumist. Probleem on aga selles, et nagu EPL isegi välja toob, pärines info säärase plaani kohta jällegi diskrediteeritud endiselt Briti luureagendilt Steele’ilt.

EPL kirjutab ise: /../ Juuli alguses võitsid Alpha Banki omanikud Pjotr Aven, German Han ja Mihhail Fridman Suurbritannia kohtus hagi Briti endise luureagendi Christopher Steele’i vastu, kes oli Trumpi ja Putini sideme paljastanud. Steele pidi Vene oligarhidele maksma tagasihoidliku, ligi 23 000-dollarise kahjutasu.”

Järelikult vist siis ikkagi ei olnud “paljastanud”? Objektiiv on sellest kaasusest ka varem kirjutanud. Tähelepanu väärib see, et hiljutise USA justiitsministeeriumi raporti kohaselt oli FBI juba 2017. aasta veebruariks veendunud, et Alpha Banki ja Trumpi organisatsiooni vahel pole mingeid seoseid.

Aga pole viga, nüüd saame teada, et Fridmani ja Freeh’i vahel oli omakorda “seos”. Tsiteerin:

“Küll aga on seotud Vene oligarh Fridman ja Louis Freeh. Hispaania prokuratuur süüdistab Fridmani kohaliku tehnoloogiaettevõtte agressiivses ülevõtmises. Hispaania päevaleht El Mundo kirjutab, et Fridman manipuleeris ettevõttega Zed nii, et sai üle saja miljoni euro maksva firma omandada 20 miljoni euro eest. Freeh kommenteeris ajalehele: „Võttes aluseks meie raporti, siis me ei usu, et on tõendeid Fridmani kuritegelikust tegevusest Zedi vastu.”

Jällegi – mida siin siis täpselt väidetakse?

Edasi loeme, et Freeh ja president Trumpi advokaat Alan Dershowitz on esindanud vaidlustes kahte erinevat Iisraeli ärimeest. Ühe ärimehe perekond oli hiljem ärisuhetes ka Trumpi väimehe Jared Kushner’iga. Olgu, ja siis? On see kuritegelik? Või lihtsalt kahtlane?

Lugu rakendatakse ilmselt propagandavankri ette

EPLi partnerid loo kirjutamisel olid uuriva ajakirjanduse keskus Dossier Center ja USA väljaanne The Daily Beast. Eesti lugejale on mõlemad nimed ilmselt üsna tundmatud.

Dossier Center, eesti keeles “toimikukeskus” on Venemaalt põgenema sunnitud oligarh Mihhail Hodorkovski projekt. Keskus avaldab neile lekitatud infot Vene võimukandjate kohta. 2018. aasta juulis väitis Hodorkovski APle, et lekitajateks on enamasti anonüümsed Vene allikad. Tema sõnul on projekti ambitsioon koguda Putini lähikondlaste ja liitlaste kohta kompromiteerivat informatsiooni, et neid saaks hiljem kohtu alla anda.

Daily Beast on aga tugeva Trumpi-vastase kaldega väljaanne, mille “leib” on juba mitmeid aastaid olnud just Trumpi-Venemaa vandenõuteooria. Valikut säärastest artiklitest võib lugeda näiteks siit. Muuhulgas on Daily Beast avaldanud olemusloo ka Hodorkovskist.

Daily Beasti ajakirjanik Michael Weiss’i EPLiga koostöös kirjutatud loo illustratsiooniks paistab mingil põhjusel olevat valitud Nevski katedraal. Weiss ei hoia värve kokku, nimetades kohe loo alguses Martin Helmet “rassistiks” – otsekui oleks see kuidagi väidetava huvide konflikti küsimusega seotud.

Samuti toob Weiss enne käimasoleva loo tuumani jõudmist mingil põhjusel sisse fakti, et eelpoolnimetatud Giuliani on püüdnud leida infot USA presidendikandidaadi Joe Bideni ja tema poja Hunteri tegevuse kohta Ukrainas. Võimalust, et Bidenid võisid olla segatud korruptiivsetesse tehingutesse, nimetab Weiss vandenõuteooriaks.

Humoorikas on lugeda väiteid, nagu oleks Helme viimase aja tegevus “Eesti mainet kahjustav”. Meie mainet kahjustab hoopis see, kui puhuda ühest võimalikust huvide konfliktist üles järjekordne episood – tõsi, küllap üsna marginaalne – lõputus Trumpi ja Venemaa seoste otsimise saagas.